Brittide naljasoon on omaette fenomen, mida iga välisvaatleja tõlgendab isemoodi. Sarkasm, sõnamängud ja vihjed poliitikale on justkui kohustuslik komponent, kuid sellega veel asi ei piirdu. Alates Rowan Atkinsoni kultustegelasest Mr Bean kuni tänapäeva populaarsete püstijalakoomikuteni – briti huumori kuldreegel on, et ükski vestlus ilma iseenda üle nalja heitmata ei möödu.
“Kirjad Londonist” on kolumn, kus Marian Võsumets kirjutab kultuurilistest ja poliitilistest iseärasustest Briti ühiskonnas. Alates septembrist 2021 õpib ta Londoni Filmiakadeemia magistrantuuris ning on Kanal 2 ja Kuku Raadio korrespondent.
Mõistagi ei põhine huumor ühelgi käsiraamatul, kuid kultuuriline ja ajalooline kontekst määrab pea alati, mille üle ja kuidas on sobilik nalja teha. Üks, mis eristab britte näiteks ameeriklastest, on siira naiivsuse ja tõsiduse vältimine. Lihtlapsikut “tordiga näkku” nalja saareriigis üldiselt ei hinnata – huumor peab peegeldama silmaringi, intelligentsust ja oskust vaadata iseennast kõrvalseisja pilguga. Silmatorkav tunnus siinses suhtluskultuuris on understatement ehk olukorra tõsiduse vähendamine nalja või iroonia kaudu.
