Eestlasele on väga omane ja kallis sõna “väike”. Me oleme väikerahvas, meie maa on väike, meil on väga palju väikelinnu, meie mäed on väikesed, võimsaid looduskatastroofe siin maanurgas ei juhtu ja õigupoolest on meil vähe asju, mis oleksid kuidagipidi suured, kui Suure-Jaani, Suur Munamägi ja Suurupi välja arvata. Sellel väiksel asualal, mis on üpris loomulike looduslike piiridega paika pandud ja paistab olevat viimase paarituhande aasta jooksul püsinud üldjoontes samades piirides, ei ole meid kunagi olnud oluliselt rohkem, et ennast millekski muuks kui väikerahvaks pidada.

Kirjanik Indrek Hargla artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja talvenumbris. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta Edasi e-poest ja ka digiajakirjana.

Tõsi, 20. sajandi esimesel poolel oli eestlasi Eestis rohkem kui praegu, sõjad ja vägivallalained tegid meid väiksemaks ja kasvanud me edasi ei ole, ei eestlaste osakaalu suurendamine Eestis ega üldine rahvaarvu suurendamine ei ole olnud Eestis valitsejatele kuigi tähtis (või mugav) teema. Selle väiksusega on kaasas käinud ka teatav mentaliteet või ideoloogia, ehkki kohati tundub ka, et pigem selle puudumine – see on väljapoole suunatud mõtlemine ja näitamine, et me oleme väiksed küll, aga tublid ja ei ole kellelegi koormaks. Samas on kõige teravam küsimus siinjuures see, et kes oleme “meie”, kus oleme “meie”, mis on “meie kodumaa”. Et olla “meie”, olla kooslus, selleks on vaja päris suurt ühisosa ideoloogilistes hoiakutes, ühiseid traditsioone, ühismälu, ehk siis dogmaatikat, mida me ei küsitle, mille üle me ei vaidle, mis on geneetiliselt paigas.