Koroonapiirangutest hoolimata on teatritegijad otsinud kontakti publikuga. Ei, täiesti vastupidi ikka. Tänu koroonapiirangutele on hakatud otsima uus formaate teatri tegemiseks. Üheks hoogsamaks näiteks on rühmitus eˉlektron, kes plaanide kohaselt soovis tegelda tehnoloogilise teatriga, kuid just koroona mängis neile õiged kaardid kätte. Kollektiiv hakkas tegelema voogteatriga, mis ei ole kaameraga salvestatud teatri interneti kaudu vaatajateni toomine, pigem püütakse luua keskkond, kus etendus toimub vanamoodsalt siin ja praegu ning vaataja kohalolu saab kontrollida vestlusaknas.

Taavet Jansen, “Hundid”. eˉlektron. Esietendus 18. novembril

Teine oluline punkt eˉlektroni eksisteerimisel on kultuuriministeeriumi üllatuslik konkurss ja minu meelest ainuõige otsus liigutada raha koos kunstnikuga, kes siis ise valib institutsiooni, kellega koos ta soovib oma kunsti teostada. Just selline tingimus, mis sisendas kunstnikule usaldust tema ideede vastu, on andnud eˉlektronile võimaluse olla julge ja võtta riske, luua midagi, mida varem pole olnud: teatrietendusi virtuaalses ruumis. eˉlektron on võtnud raske ülesande, tuleb teha midagi, mis pole kino, teater ega arvutimäng.

Kaja Kann

Kaja Kann on kaasaegse tantsu koreograaf, tantsija ja treener, ZUGA ühendatud tantsijate ning OMAtsirkuse üks asutajaid. Tegutseb üha enam ka kultuuriajakirjanikuna ja kirjanikuna. Tema teine raamat "Tänavatüdruk" (2020) pälvis Tallinna Ülikooli kirjanduspreemiate jagamisel eripreemia. Loe artikleid (49)