Avalike üritustega on üks igavene häda. Esimene häda on see, et neid ei leia üles. Isegi mina, kes olen neid varsti juba kaks aastakümmet korraldanud ja neid süstemaatiliselt läbi traalinud-traavinud- traalivaalinud, ei leia.

Eestis on puudu asjalik ürituste infot koondav lehekülg või app. Pidude jaoks on Valdo olemas, aga no see ei koonda veel täna kõiki avalikke üritusi. Neid lehekülgi on üritatud teha nii- ja naasuguseid aga ükski pole jäänud elama. Milles see põhjus on, ei tea, ilmselt korraliku ja järjepideva info puuduse tõttu on need maha surnud. Probleem ju selles, kes seda uuendaks.

Üks variant on tööle võtta kolm tädi, kes tuima näoga kõiki läbi helistaks või googeldaks ja sisse taoks. See on suht kallis ja tüütu variant. Teine on loota, et üritusekorraldajad ise su lehte hakkavad täitma ja uuendama. See on suht asjatu lootus, üritusekorraldajana ma ei viitsi kindlasti seda teha ning aega pole ja meeles pole ka. Kolmas on siis, et Eesti rahvas hakkab seda ise tegema. See oleks ideaalne, aga selleks puudub motivaator. Tasuta piletid või mõni muu nänn võibolla paneks inimesi seda tegema. Tasuta kleepeka eest on nõus inimesed imejama enda sotsmeedia kontodel jagama. Seda, et kõik loosimised tavaliselt sõpside vahel välja jaotatakse, muidugi arva keegi.

Okei, olemas on täiesti kasutatav Facebooki Events lehekülg, aga senini oli see ka selline täitsa juhuslikku infot pilduv poolkasutamatu arusaamatus. Tavaliselt andis ta sulle üritusi nendelt lehtedelt mille järgija-jälgija sa juba nagunii oled ja mille info sulle nagunii peaks feedi jooksma. Ja kuna ma jälgin paljusid avalikke kohti, klubisid, meelelahutusasutusi, siis mulle tavaliselt pakkus ta üheks nädalavahetuseks ikka tubli 10-15 üritust ikka. Kui aga andunud klubifanaatik pole ja kõikidele patuurgastele Like pole pannud, siis ega üritusi ka ei näinud.

Nüüd aga, nädalake tagasi klikkisin taas Eventsi lahti, kuna oli selline haruldane moment, mis mul korra aastas ette tuleb, et on igav.

Ja mis ma näen –  Events on hakanud tõesti tööle nii nagu ta oleks juba ammu võinud töötada!

Üheks ja samaks päevaks pakkus mulle 83 üritust Tallinnas ja sadu üle Eesti. Noh muidugi, seal oli päris kummalisi asju ka, jubedalt tahaks teada, mis see algoritm seal taga on, et mulle taolisi asju pakuti. Või siis teine variant, et reastaski kõik üritused mis täna Tallinnas toimuvad.

Seal olid näiteks sellised üritused mulle: “Emapiim ja pere valmistumine imetamiseks.” Noh okei, mingil perverssel moel – miks mitte? Imetamiseks ma kindlasti valmis pole veel. Niiet tasub valmistuda. Nii, edasi: “Šamaanirännak väelooma juurde”. No see on kindlasti midagi mulle. Väelooma juures polegi käinud, šamaanirännakutel ikka teinekord olen. Aga väelooma võiks ka üle tšekkida. Minul on see kindlasti mingi üsna ilge elukas. Järgmine “Tallinna Pääsküla Gümnaasiumi Kevadkontsert.” See võib isegi tore olla. Kuigi kui keegi küsiks, miks ma seal olen ja kes ma selline olen, siis ei oskaks nagu vastata. Võibolla saaksin mõne lapse peale näidata ja öelda niiet too ei kuuleks, et tulin oma last vaatama. Aga valetamine pole kena tegu. Eriti võõraste laste enda omaks valetamine. See on suisa selline vähe kahtlane tegevus. Eriti kui see peaks välja tulema, siis seda selgitada oleks, khm keeruline. (Ei, ma tegelt kujutasin lihtsalt ette, et see on minu laps, enam ei kujuta, vabandust. Ah see on hoopis teie laps? Oi no seda enam). Siis – “Семинар “Быть рядом с ребёнком””, no see sobiks selle eelmise teema juurde ka kenasti. Ei tea kas see on pedofiilidele midagi või pigem nende vältimiseks? Okei jätame lapsed.

Veel pakutakse: “Orienteerumise algõpe täiskasvanutele”. Ekstensiivse reisimaniakina ma võiks äkki selle küll läbi teha, kuigi tundub et ma võiks ise seda ka läbi viia. Tundub huvitav. Siis “Taiwani teeõhtu”. No see tundub nagu täitsa tore, eks? Aga natuke segane värk, kas ma istun võõraste inimestega lihtsalt siis laua taga ja larbin teed sisse tundide kaupa? Kummaline. Mälumänguturniir “Kuldvillak”, aa, see on Vormsi rahvamajas, huvitav miks ta seda siis pakub. Kuna ma Vormsil tihti käin? Edasi läheb juba kummaliseks: Eesti Tervishoiu Muuseum “Loomulik surm” – Parim ajutine näitus 2016. Ei tea kas seda pakutakse ka mingi algoritmi läbi või lihtsalt vaadatakse mu vanust? Aga parim üritus on kõige lõpus, kuhu juba on visanud ka mõned, mis on Eesti teistes nurkades. Nimelt “Eesti sääsepüüdmise meistrivõistlused” – Mesi Tare kodumaja. Tartu. Vot leidsingi endale sobiva ürituse.

Kui keegi küsib nüüd, mis selle loo point oli, siis – FB Events on hakanud täitsa kenasti tööle ja kui teinekord midagi tarka pole teha, siis tasub proovida. Mind pärast ärge süüdistage, kui kuskile väga veidrasse kohta satute. Pigem kirjutage sellest haarav lugu ja saatke Edasile 😉

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)