Meie vaimne tugisammas vajab hoidmist, kirjutab Romet Vaino. Tööstuse konkurentsivõime ei tohiks tulla keskkonna arvelt.

Mõneti aimatavalt on inimeste küsimused mulle viimasel ajal seotud sellega, et kas ja kuidas võiks üks muutustest ja määramatusest rusutud hing leida endale loodusest leevendust. Näen ka rahvusvahelisest teemakäsitlusest, et pandeemia tõttu on vaimse tervisega seotud mured kerkinud kõrgustesse ja mõistagi otsitakse sellele lahendusi.

Looduses ajaveetmise positiivseid mõjusid meie heaolule on kohati ehk raske täpselt mõõta ja fikseerida, kuid nii palju kui tänapäeva teadus seda võimaldab, võib see olla ehk üks jätkusuutlikumaid suundi nii keskkonnahoidu kui ka inimese isiklikku arengut silmas pidades. Kasvab emotsionaalne side loodusega, mis toob tähendust inimese ellu, ja keskkonnal on rohkem südamega hoidjaid-hoolijaid. See on suur väljakutse ka teemaga haakuvatele valdkondadele – psühholoogia oma kõige laiemas tähenduses, loodusteadused, aga ka rekreatsioon ja haridus peavad otsima uusi viise loodusest kaugeneva inimese “tagasitoomiseks”.

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (62)