Oli möödunud palju aega sellest, mil Violetta kellegagi kõrvuti öösel kaisus magas.

Triin Tasuja on kirjanik, kes võitnud ka Betti Alveri kirjandusauhinna. Novell on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja talvenumbris. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta Edasi e-poest ja ka digiajakirjana.

Tal oli pisut piinlik tunnistadagi, et oli jõudnud faasi, kus igatsus läheduse järele oli nii suur, et ta oli ostnud endale suure kaisukaru, et mitte unustada, mis tunne on üldse mingisugust keha oma vastas hoida. See oli tema läheduse mäletamise harjutus: võtta pärast pikka kontoris veedetud tööpäeva, trennist tulnuna, kirjandusklassika või väärtfilmi ning koduse värske juurviljatoidu söömise järel õhtul magama jäädes kaissu see sünteetilist vatti täis pruun karu, et mäletada ja unistada. Seda ei juhtunud muidugi igal õhtul. Iga õhtu polnud vaja meenutada seda, mida ta ei mäletanud ega enam peaaegu igatsedagi osanud, aga vahepeal tuli see meelde. Mõttesse vajunult mõnest kaunist lõigust raamatus neelas ta kuuma teed ja jäi aknast sügise langevaid lehti vaadates veidrasse tardumusse, mis meenutas talle, et ta elab üksinda. Must kass Frederik oli muidugi ka, aga ta oli tujukas seltsiline, kes nende ühises väikeses, aga piisavalt kompaktses majapidamises tihtilugu oma kohal püsis või üldse luugi kaudu kusagil seal rabaäärses rajoonis ringi kalpsas ning naaberaia kassidega maid jagas. Nende elu – või õigem oleks ikkagi öelda tema elu, sest kui suur tegija see kass ikka olla saab – oli täidetud stabiilse ja väljakujunenud mustriga.