Viivi Luik, Joonas Hellerma ja Aija Sakova vestlesid Esna Galeriis kirjandusest kui sõnaks saamise kunstist. “Lugemine on luksus, mida ei saa teha möödaminnes,” ütleb Viivi Luik, kes äsja sai 75-aastaseks.

Mõtteid vestlusest:

Viivi Luik

• Ühel kevadtalve õhtul luges ema mulle Villem Ridala “Talveõhtu” ette. Selle luuletuse kaudu sain ma äkki talveõhtu tähendusest ja olemusest aru. See talveõhtu pidi olema enne sõnastatud, enne kui ma sellest aru sain.
• Nägemine kuulub niisiis kunsti ja loomingu juurde. Kunstnikuna sa kas näed või ei näe kõige triviaalsemas seda midagi, mida teised ei näe. Iga kunstnik on maailma saladuse väljendamise instrument. Iga kunstnik väljendab maailma omal moel ega korda kedagi teist.
• Praegu me elame ajal, kus sotsiaalteemasid aetakse segi kunstiga. Tekstid, mis teenivad mingit kindlat sotsiaalse teema käsitlemise eesmärki, on tarbekirjandus ja mitte kunst.
• Tõejärgsusest või tõepaljususest saavad rääkida intellektuaalid; inimesed, kes kirjutavad tekste. Need, kes oma tööga, oma meisterlikkusega hoiavad maailma üleval ja toimivana, teavad, et tõde on olemas. Nemad ei targuta. Näiteks kirurgil kui oma ala meistril ei ole ühtki võimalust teoretiseerida tõe üle, ta peab oma tööd tegema. Niisamuti on laevakapteniga, kellel peab olema merepõhja kaart peas. See kaart ja tema olemasolu on tõde, mida ei saa väärata. Seal ei ole teooriat ega targutamise ruumi. Tegelikult on sama ka kunstis, ka kunst seisab tõe eest. Kunstilooming on kõige õilsamas mõttes tõe ja jumala teenimine.
• Ei maksa tahta, et kõik loeksid kõiki raamatuid. Ei ole vaja, et kõik loeksid. Lugemine on luksus, see nõuab vaikust ja nõuab ruumi. Seda ei saa teha möödaminnes.

Joonas Hellerma

• “Märkmeid ajast ja ilust Viivi Luige loomingus”: “Kultuur ei ole niipalju millegi leiutamine või alustamine kui just nimelt hoidmine ja endale võetud ülesannete täitmise järjekindlus. Kõige üha uuesti üle vaatamine. Kultuur pole niivõrd maja ehitamine kui maja-pidamine.”
• Minule on olnud klassikaline kirjandus esmalt hariduse vahend. Olen kirjandusele lähenenud teadlikult ja uudishimuga ning teinud endale eesti kirjandusest katseid, valides välja autoreid, kelle loomingut ma soovin tunda läbinisti. Selliselt lugedes avaneb ühe autori maailm hoopis mitmeplaanilisemalt, tuleb nähtavale ka autori Werkstatt, tema maailm. Ühe klassikalise autori maailma iseloomustabki mu meelest see, et terve inimese elu on seal käsitletud. Sa võid lugejana sellega resoneeruda või mitte, aga mingit laadi vastuse leiad sa sealt kindlasti.

Vestlus tõukub Viivi Luige kahest esseekogumikust “Pildi ilu rikkumise paratamatus. Esseed ja artiklid” (EKSA, 2017) ja “Selle kevade tervitus. Esseed ja teised kaante vahel ilmumata tekstid” (SE&JS, 2020) ning üksteist aastat tagasi Hedi Rosmaga kahasse kirjutatud poeetikaraamatust “Ma olen raamat” (SE&JS, 2010). Samuti on vestluses juttu Joonas Hellerma esseest “Märkmeid ajast ja ilust Viivi Luige loomingus” (Looming 10/2018).

Vestlus on järelvaadatav kuni 2021. aasta lõpuni.