Jaak Aaviksoo: teadlased annavad liiga entusiastlikult poliitilisi soovitusi

Jaak Aaviksoo. I Foto: Iris Kivisalu

Koroonakriis on tõstnud esile teadlased, kes teadusliku nõu pähe esitavad tihti isiklikke poliitilisi seisukohti, ütles mitmel ministrikohal töötanud akadeemik, endine Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo ERR-i veebisaates “Otse uudistemajast”.

Artikkel on esmal ilmunud ERRi portaalis.

“Mõned teadlased on liiga entusiastlikult hakanud andma poliitilisi soovitusi, ka väljaspool oma erialavaldkondi, kus neil erialateadmisi ei ole ja nad esinevad lihtkodanikena,” ütles Aaviksoo.

Aaviksoo tõdes samas, et ka teadlase arvamus poliitilistes küsimustes on samaväärne iga teise kodaniku arvamusega.

“Ju me oleme siis võtnud neid poliitilisi seisukohti ja soovitusi kui teaduslikke, siis näinud, et nad on täitsa tavalised poliitilised soovitused, mis kord on õiged ja kord ei ole. Ja sellega me oleme natuke teaduse mainet alla toonud. Ja ka  konkreetsed teadlased võiksid teinekord mõelda, kas nad esinevad teadlasena või ütlevad, et see on mu poliitiline seisukoht,” kommenteeris Aaviksoo.

“Viroloog tõenäoliselt koolide sulgemisega seotud psüühikaprobleemidest väga palju ei tea. See, kas koolid kinni panna või mitte kinni panna, ei saa olla ühegi teadlase soovitus, vaid see peab olema poliitiline otsus, kaaludes plusse ja miinuseid erinevate variantide vahel,” sõnas ta.

Samas märkis Aaviksoo, et Eestis on siiski väga palju teadlasi või oma teadusliku kompetentsi raamides nõu andvaid inimesi, kes jätkuvalt teaduslikku usaldust, aga ka kodaniku või poliitilist usaldust väärivad ja kes tajuvad piiri oma eriala ekspertnõu ja isikliku poliitilise arvamuse vahel.

Aaviksoo sõnul peab ta probleemiks, et paljudel juhtudel oodatakse teadlastelt lahendusi mõne tulevikus soovitava tulemuse lahendamiseks. Probleemne on selle juures asjaolu, et ühiskond paneb teadlastele liialt suuri ootusi ja on olemas ka teadlasi, kes sellele libedale teele astudes asuvadki tulevikku ennustama.

“Võib-olla me ülehindame teaduse võimet tulevikku ennustada. Me ei tohiks selleks liiga suuri ootusi panna,” ütles Aaviksoo.

Poliitikute otsustamisjulguse nappus viib anarhiani

Aaviksoo rääkis, et praeguse koroonakriisi kolmanda laineni viis asjaolu, et olukord ei ole olnud ühiskonnas kontrolli all. Teadmised kolmanda laine kriisi vältimiseks on aga Eestis tema sõnul olemas.

“Ma arvan, et see peegeldab meie ühiskonna nii poliitilise eliidi kui ka laiemalt ühiskonna rabedust. Kriitilisel hetkel oleme me muutunud äärmiselt ebakindlaks, närviliseks ja me ei usalda kedagi. Me ei usalda otsuseid ja kui otsustajad tajuvad, et neid ei usaldata, siis nad kardavad otsustada. Nii et tõepoolest, natuke selle otsustusjulguse ja demokraatliku otsustamise oskusi napib,” sõnas Aaviksoo.

Aaviksoo hinnangul on selle taga nii koalitsioonipoliitilisi probleeme kui ka palju ekspertarvamusi, mille vahel tuleb valida, aga kõige olulisem on võime otsustada.

“Ehk siis, kui meil ei ole konsensust, siis eriti kriitilistes olukordades tuleb otsustada ka enamusega ja tuleb võtta see vastutus selle otsuse legitiimsuse eest. Hirm vastutuse võtmise ees ongi see, mis pärsib selle otsuse tegemist. Ja kui siis ühiskond laiemalt ka ei toeta varasema ebakindluse põhjal ja kui see otsus siis tehakse, siis heitutakse selle otsuse radikaalsusest,” rääkis Aaviksoo.

“Kui ajakirjanikud pinnivad, et kuidas siis on, kas paneme basseinis maskid ette, siis ehmatatakse ära ja öeldakse, et ega me seda päris nii ei mõelnud ja ega me kontrollima ei hakka. See on üks asi, mis on demoraliseeriv. See näitab seda, et selles otsuses ei olda kindlad, see loob ebakindluse nendele, kes tahaksid neid reegleid järgida ja julgustab neid, kes ütlevad, et kui korraldust ei ole, siis mina teen, mis mina tahan. Ja kui selliseid otsuseid on reas palju, viib see usaldamatuse ja anarhiani,” lausus Aaviksoo.

Parlamendi nõrkus tuleneb sisunõunike puudumisest

Rääkides parlamendi kaasamisest riiklikes otsustes, ütles Aaviksoo, et parlament on täitevvõimu kõrval nõrk.

“Meie parlamendi nõrkus on seotud sellega, et parlamendil puudub oma aparaat. Meil on 101 parlamendi liiget, igaüks oma teadmiste ja oskustega, aga tänapäeva keerulises maailmas ilma toetava struktuurita, ilma fraktsiooni nõuniketa, kes pole mitte poliitilised juhtmed, vaid eriala kompetentsiga nõunikud, ilma komisjoni sisunõuniketa, ei ole võimalik tegelikult osutada vastukaalu valitsuse seisukohtadele,” sõnas Aaviksoo.

“Valitsuse võimsus seisneb ametnikkonna kirjutamise efektiivsuses. See on probleem, mis tuleks lahendada, aga me ei julge poliitiliselt nõunikke parlamenti juurde võtta,” lisas ta.

Poliitikute võimetus energia hinnatõusu ette näha diskrediteeris rohepöörde poliitikat

Aaviksoo rääkis, et energiahinna tõusust on veelgi tõsisem probleem, et Eesti poliitikud ei olnud võimelised hinnatõusu ette nägema.

“Kui me trükime raha juurde, kui me paneme tootmisvõimsusi kinni, kui meil kasvab energia tarbimine, kui me tahame järele aidata arenevaid piirkondi, siis kuidas on võimalik, et hinnad ei tõuse? See ei ole ju tervemõistuslikult võimalik,” arutles Aaviksoo.

“See, et seda ette ei nähtud, diskrediteeris seda poliitikat. See näitas, et ülemused ei tea, mis nad teevad. Mina ei arva, et rohepööre sellepärast ära jääb. Sellega tuleb igal juhul edasi tegeleda, aga seda tuleb teha oluliselt vastutustundlikumalt,” lausus ta.

Kliimasoojenemise lahendamist peab Aaviksoo põhimõtteliselt inimkonnale jõukohaseks. Aaviksoo märkis, et energiakasutust tuleb aga pigem suurendada kui vähendada ning tuumaenergeetikast ei ole pääsu.

“Lahendused on teoreetiliselt olemas, aga see, kui me hakkame ennast piirama, on minu arvates ebastabiilne. Üks rahvas otsustab nagu vaalad ennast rannale heita ja lõpetada hingamise, siis ilmselt teised rõõmustavad selle üle, et neil on rohkem aega oma uute tehnoloogiate arendamiseks,” sõnas Aaviksoo.