Valner Valme: Kõlvart sillutab vaktsiinivastaste teed

Nõukogude ajal aitas ahistusele vastu seista punk ja protest, praegu punk ja protest ei aita, praegu aitab oma isekuse mahasurumine ehk süstimine, sest plaani B ei ole, ütleb Valner Valme.

Mu tütar sai mõne päeva eest 12. Muidugi ootab sellises vanuses laps sünnipäeva õhinaga, lootusrikkalt, loeb päevi juba paar kuud ette. Isegi kui see juhtub veidral ajal, koroonaajal, mil pole kindel, kas kinni pandud peopaigas, antud juhul minigolfikohas, ikka õnnestub koos sõpradega tähistada.

Kahetunnine sünnipäev sai peetud, laps rõõmus, aga ma ütlesin enne “veider aeg”. Veidraks ei teegi aega enam COVID ja sellest tulevad piirangud, isegi lapsed on nendega harjunud ja leppinud. See on osa nende lapsepõlvest, nii nagu minu ja teiste keskealiste või vanemate lapsepõlve lahutamatu osa oli nõukogude debiilsus, totter suletud režiim, mille sees olime ikkagi õnnelikud. Mina igatahes olin – abiks kodu, sõbrad, raamatud, jalka. Samuti tahaks oma lastele võimaldada õnnelikku lapsepõlve koroonatingimustes, samal ajal kasvatades neis vastutust. Ära ole egopauk ja tee süsti! Nii ei olegi vaja käratada, lapsed on targad ja saavad sellest isegi aru.

Nüüdne ike on apoliitiline. Viirus, mis ei küsi riiki ega rahvust ega seda, kas sulle viirusevastane meede, vaktsiin meeldib või ei meeldi. Vahe nõukogude ajaga on selles, et me saame selle ikke vastu midagi ette võtta isegi juba lapsepõlves. Nõukogude ajal aitas ahistusele vastu seista punk ja protest, praegu punk ja protest ei aita, praegu aitab oma isekuse mahasurumine ehk süstimine, sest plaani B ei ole.

Veidraks teeb meie aja see, et 11-aastane laps ootab sünnipäeva lisaks pidulikkusele ja kinkidele ka seetõttu, et siis tohib ta saada vaktsiini. 11-aastane laps ootab süsti. Et kaitsta ennast ja teisi. Eelkõige: et saaks koolis käia. Distantsõpe oli tema jaoks õudusunenägu. Kügeleda päevad läbi ekraani taga, võtta vastu lihtsalt koolist tulevaid töökäske, õpetamise kvaliteet kõikus samuti. Hinded käisid alla. Nüüd on hinded peaaegu ideaalsed.

Kuni tuleb onu Kõlvart. Kelle linn on riik riigis. Kes ei järgi valitsuse suuniseid. Nii peaminister kui haridusminister on öelnud, et valitsus ei kavatse piirata kooliskäimist isegi koroonaolukorra halvenedes. Linnapea Mihhail Kõlvart tegi sama, mis teise laine ajal: otsustas omapäi. Miks?

Võib ju öelda: võimu näitamiseks. Seda ka. Aga mitte lihtsalt niisama. Võimu näitab ta poliitilistel eesmärkidel: kehtestada ennast ja oma erakonda üle Reformierakonna. Kõlvarti kui hoolitseva isakese nägu on võlts. Hoolides ei oleks võimalik karistada õpilasi, kes on end vaktsineerinud, oodanud 12-aastaseks saamist, et saaks selle süstikese teha. Hoolides ei oleks loogiline karistada kõrge vaktsineeritusega koole võrdselt madala vaktsineeritusega koolidega. See on poliitika. Kõver ja madal poliitika, mis ei väärtusta haridust ja mille põhjuseks ei ole viirus.

Pealegi on Kõlvarti otsus õigustühine, nagu osutasid vandeadvokaatidest lapsevanemad Eesti Päevalehes. Sest “otsus” ei põhine tegelikel otsustel: ei kajastu linnavalitsuse protokollides ega valitsuse määrustes. See on lihtsalt linnapea tungiv soovitus koolidele, mida koolijuhid millegipärast ka arvestavad. Meenutab nõukogude aega, totter ja meelevaldne režiim jätkub Tallinna linnavalitsemises.

Kõlvarti korraldusest järeldub: vaktsineeri või ära vaktsineeri, vahet ei ole.

Reformierakond on aga nõrk. Haridusminister Liina Kersna ütles 28. oktoobril valitsuse pressikonverentsil: “Mõistan, et osades kohtades on õige lühiajaliselt distantsõpet rakendada, aga see peab olema põhjendatud.” Olles päev varem öelnud “Aktuaalses kaameras”, et Tallinna otsus on vaktsineeritute suhtes ebaõiglane.

Peaminister Kaja Kallas lubas ametisse jääda vaktsineerimisvastasel Keskerakonna kultuuriministril Anneli Otil, kelle arvates kultuur on meelelahutus. “Kindlasti on teatud takistusi, mis on seotud meelelahutusüritustega, aga ministri igapäevast tööd otseselt need antud piirangud ei sega,” teatas ta “Aktuaalsele kaamerale” 20. oktoobril. Kultuuriministri igapäevatöö hulka peaks kuuluma osalemine kultuurielus, milleks on teater, kino, kontserdid, näitused ja raamatuesitlused, mis kõik vaktsineerimistõendiga inimeste jaoks endiselt töös on ja mida ma ei nimetaks meelelahutuseks (mis on kõigest kitsas osa kultuurist), vaid kultuuriks.

Keskerakonda kuuluvad Tallinna linnapea ja kultuuriminister annavad ühiskonnale vaktsineerimise suhtes täiesti valesid signaale, mida Reformierakonna pool valitsusest eesotsas peaministriga ainult võimendab, neid signaale tolereerides.

Samal ajal on just haridus see, mis peaks andma järgmisele põlvkonnale selle teadlikkuse pagasi, mille najalt neist ei saa järgmisi südametunnistuseta antivaksereid. Lüngad hariduses ei tule koroona leviku piiramisele kasuks. Koolid kinni, koolid lahti, see ei ole mäng. Kinni-lahti mängu võite mängida oma kabineti uksega, härra Kõlvart.

Lugege ka vandeadvokaadi, emeriitprofessor Paul Varuli seisukohta siitsamast Edasist.