Prantsusmaa presidendivalimised tõid uuesti pinnale jagatud Euroopa.
Valimiste eel hoiatati paremäärmusluse ja populismi eest nii palju, et kumbki termin kutsub juba esile lihtsalt haigutuse. Kadunud on ajad, mil uudismeedialt oodati mingitki näilise neutraalsuse või objektiivsuse teesklust. Meedia maalis häbenemata pilti heast ja halvast, mustast ja valgest, “populistlikust paremäärmuslusest” ja maailma embavast üllast avatud ühiskonnast.
Kui valimistulemus selgus ja Brexit-Trump kogemusest lähtunud hirmud teoks ei saanud, saime jälgida sotsiaalmeedias muidu vasakpoolselt meelestatud rahvast juubeldamas parempoolse, investeerimispankuri taustaga, karmi olekuga noore mehe võidu üle. Kapitalism pole enam peljatuim parempoolne hirmutis.