Raivo Vare: Prantsusmaa – võitlus jätkub. En Marche!

Prantsuse revolutsioon I Eugène Delacroix

Prantsusmaa presidendivalimiste saaga sai äsja lõpu: 2/3 prantsuse valijatest hääletas teises hääletusvoorus Emmanuel Macron’i poolt. Samas kolmandik siiski toetas Marie LePen’i. Paiguti tundus, et Prantsuse presidendivalimisi jälgiti sama suure tähelepanu ja emotsiooniga, nagu möödunud sügisest USA presidendirallit.

6 õpetlikku ja olulist tähelepanekut Gallia kuke kodumaal toimunu kohta

Alustagem sellest, et Prantsusmaa presidendivalimised kujunesid kuidagi märkamatult juba mõnda aega tagasi lakmuseks, mis pidi näitama, kas see paljukirutud-kardetud, kuid suurt vastukaja leidev populismi võidumarss läänemaailmas jätkub või mitte. Samuti muretseti – ja sugugi mitte asjata – selle pärast, et võimalik eurovaluuta- ja euroliiduvastase programmiga ning Kremlist otseselt rahalisse ja muusse sõltuvusse sattunud riigijuhi teke Euroliitu kooshoidva peatelje ühte otsa võib viia kogu pärastsõjaaegse „ühise Euroopa kodu“ projekti hävimiseni. Seda enam, et käimas on Brexit, tulemas on juhtriigi – Saksamaa – üldvalimised ja ka Itaalias liiguvad ennetähtaegsete valimiste mõtted. Seda olukorras, kus Atlandi ookeani tagant puhuvad vastuolulised, kuid üpris ameerika ajaloolisse traditsiooni sobituvad isolatsionismi iilid. Ida poolt aga lõõtsub külm imperiaalse minevikuihaluse tormituulehakatis.

Selgus, et seekord prantsuse valijad siiski ei soovinud tavapäraseid populistide pakutavaid, tuntud Peteri printsiibi parafraasi järgselt lihtsaid, üheselt mõistetavaid, kuid valesid vastuseid. Miks see hea on, kommenteeritakse nagunii meedias piisavalt. Seepärast peatuks vaid vähem tähelepanu leidnud momentidel.

1. Vastu-, mitte poolthääletamine

Esiteks, LePen oli omamoodi ideaalne vastane. Tema taha koondus märkimisväärne osa valijaskonnast – kolmandik – ja ta tegi oma poliitilise jõu ajaloos kaugelt parima tulemuse. See tähendab, et Prantsusmaa ühiskonnas on olemas märkimisväärne parempoolse populismi, natsionalismi ja isolatsionismi osa. Kuid teistpidi oli tema esindatava vastu kaks kolmandikku valima tulnuist.

Aga tuleb olla ettevaatlik, tõlgendamaks seda ühese toetusena Macronile.

Nende hulgas oli üpris palju neid, kes tegelikult olid pigem LePeni ja tema ideoloogia vastu, mitte lihtsalt Macroni poolt. Sellesse leeri sattusid nii sotsid, kes tänu nende ridadest võrsunud Prantsusmaa kõige ebapopulaarsemale presidendile – François Hollande’le – on praegu populaarsust kaotamast, kui ka oma soosiku – endise peaministri François Fillon’i – ebaõnnestumise eest kätte maksma valmistuvad vabariiklased. Lisaks veel Jean-Luc Mélenchon’i poolt olnud tervelt ligi viiendik valijaist, kes on pigem radikaalse vasakpoolse poliitika pooldajad ja lihtsalt ei saanud toetada LePeni parempoolset radikaalsust, kuigi ka Macroni tsentristlik majanduspoliitika ja euroopameelsus neile tegelikult ei sobi. Kokkuvõttes valiti kahe halva vahel.

Pealegi, valimas käis vaid 74% valijaid, mis on üks madalamaid tulemusi üldse. Lisaks 12 miljonile LePeni poolt märgitud valimissedelile jäeti ligi 3 miljonit sedelit valimiskasti lastes tühjaks ning ligi miljon sedelit olid lisaks rikutud. See tähendab, et vaatamata suurele edule vastaskandidaadi ees, on Prantsuse valijate hulgas väga suur hulk inimesi, kes tegelikult ei toetanud Macroni…

2. Presidendivalimised kui vahejaam

Teiseks, presidendivalimistele järgnevad kohe üldvalimised, kus 11. ja 18. juunil valitakse juba Rahvuskogu ehk parlamendi alamkoda. Kuigi Prantsusmaa on olemuslikult tuntud (pool)presidentaalse valitsemisvormi poolest, on siiski nn. „viies vabariik“ pigem presidentaal-parlamentaarne. Laskumata detailsemasse valitsemiskorralduslikku analüüsi, nentigem vaid, et kui presidendil on parlamendis enamus, siis on tal tohutult võimalusi teha oma poliitikat ning kui tal seda enamust pole, siis on ta mõistetud olema üksjagu passiivne. Nagu on juba ka juhtunud enne näiteks François Mitterand’i ja Jacques Chirac’iga.

Seega presidendivalimised pole veel lõppjaam, vaid ainult oluline lähtejoon edasistele poliitilistele arengutele Prantsuse poliitikas.

Juba ongi kõlanud LePeni suust, et ta kavatseb viia oma partei üldvalimistele ja need … võita! Eeldades, et valitsusse nad ei pääse, sest teised jõud pole sellega nõus, loodab ta muutuda suurimaks opositsiooniliseks jõuks, kes ootab oma aega ja vahepeal muudab oma nägu ja isegi nime ning võitleb jõuliselt eliidi ja tema parteidega, sealhulgas ka värske presidendi ja tema liikumisega. Ka Mélenchon on jõudnud öelda, et hakkab koos oma pooldajatega võitlema just Macroni poliitika vastu, kes on tema meelest rahvusvahelise kapitalismi marionett…

Ja et pilt oleks täiuslik, siis ka vabariiklased on lubanud küll koostööd, kuid seades oma tingimusi. Mis sotsialistide leeris toimub, pole veel selge. Osa neist peab ju teda tegelikult oma leeri väejooksikuks…Ning kõige lõpuks, Macroni enda liikumine (mitte partei!) En Marche!, mis tähendab sedasama, mida käesoleva väljaande brändki (!), on loodud ju alles 13 kuud tagasi ja pole selge, kui suur toetus sellel saab üldvalimistel olema. Kuigi arvestades, kuivõrd ägedat presidendivalimiste-eelset tööd selle liikumise aktivistid tegid, pole miski võimatu.

See kõik aga tähendab, et Macronil tuleb ilmselt rinda pista päris tugeva poliitilise vastuseisuga, eriti tema programmi üheks alustalaks oleva majandusreformide lubaduse elluviimisel.

Seda enam, et hiljutiste muudatustega parlamendi töökorralduses laienevad opositsiooni võimalused tõstatada teemasid ja käivitada erinevaid protseduure senisega võrreldes üksjagu. Ega siis ilmaasjata ei lubanud ta kohe oma võidukõnes, et kavatseb moodustada laiapõhjalise valitsuse, kaasates sinna tema enda sõnul inimesi, kes on ennast tõestanud senisest poliitikast väljaspool. Ning juba võidukõnes vaigistas ta oma pooldajate vilekoori kaotaja suhtes ning ütles selgelt, et püüab olla ühendaja ja sildade ehitaja ning arvestada ka vastaspoole pooldajate muresid ja soove.

3. Eliidivastasus

Nende valimiste üheks ühisnimetajaks kujunes sama sentiment – eliidivastasus – , mis oli kandvaks elemendiks ka Brexiti referendumil, ameerika presidendivalimistel ning oli märgata Hollandi üldvalimistel. Seda jutlustas LePen, rõhutas Mélenchon ning tegelikult kogu oma projektiga kinnitas ka Macron ise. Ta ju läks traditsioonilise kahe suurpartei vastu, lahkudes sotsialistide valitsusest ja vastandades end senistele suurparteilikele traditsioonidele, luues praktiliselt tühjale kohale tänaseks üle veerandmiljoni deklareeritud pooldajaga massiliikumise.

Kas vastandumine eliidile saab olema uus trend demokraatlike riikide poliitikas?

Veel pole see selge, küll aga on selge, et eliidivastasus on muutunud üheks kandvamaks poliitiliseks ideeks, mis mõjub mingil viisil valijaskonna laiadele kihtidele igal pool demokraatiamaades ning senised poliitilised toimemehhansmid on muutumas. Ka Maarjamaal tasuks seda kõrva taha panna…

4. Valeinfo & rünnakud kui uus reaalsus

Need valimised, nagu ennustati, olid lausa üle ujutatud valeinformatsioonist, isiklikest rünnakutest, kolmandate osapoolte sekkumisest, hirmuõhutamisest ja lausa ebaratsionaalsest vastandumisest. Nagu nad tegelikult on olnud seda juba ka mujal. See on uus reaalsus. Sellega tuleb arvestada ja sellega elada. Peab tunnistama, et selles mõttes tegi Macron nii mõndagi õigesti ja on eeskujuks ilmselt ka teistele edaspidi.

Silmnähtavalt oli tema staap taoliste segajatega toimetulekuks valmistunud ning suutis kas tõrjuda või lausa ära kasutada vaenulikke ebatraditsioonilisi rünnakuid.

Samuti suutis ta järjekindlalt eristada vastaskandidaadi isikut ja tema avaldusi ning tema pooldajaid ja nende muresid, seejuures seda edukalt ka eksponeerides. See ilmselgelt hõlbustas paljudel valijatel ennast samastada temaga, mitte vastandumisele kontsentreerunud LePeniga.

Heaks näiteks on tema käik Põhja-Prantsusmaal tehast külastades, kus LePen tegi esimesena ennetava külastuse oma traditsioonilisse toetuspiirkonda ja raskustes olevasse tehasesse, et teha veerand tunniga nö. rutiinse „poliitkähkuka“ korras emotsionaalseid vastanduvaid avaldusi ja selfisid oma valijatega. Ilmselt arvas ta, et Macron on sellega seal paika pandud. Viimane aga läks kohale, ei esinenud niipalju avaldustega kuivõrd kuulas ja vestles rahulikult ja argumenteeritult tõepoolest rahulolematute töölistega otse tsehhis ja saavutas selle, et lõpuks lahkuti kätt surudes, mitte vihaste loosungite saatel. Loomulikult tiražeeriti seda kohe, isegi on-line’s, nii massi- kui sotsiaalmeedias ja lahing oligi võidetud. Vastase enda pinnal seejuures, aga seda ka laiemalt, kogu riigi ulatuses.

Macron oli praktiliselt ainus kandidaat, kes algusest peale ja selge kõlava häälega rääkis rõhutatult Euroopa ühtsust pooldavalt ja Euroliidu-sõbralikult, rõhutades Prantsusmaa rolli Euroopa ühtsuse ja tugevuse tagamisel ning killustumisest tulenevate ohtude ja ajaloo-varjude taastekke vältimisel. Samal ajal kui nii Prantsusmaal kui ka teistes riikides on poliitikud seda teemat pigem vältinud või tagaplaanil hoidnud, kartes esile kutsuda teatud kihtide rahulolematust. Sellega kogus ta enda taha suurema osa valijaist, sest prantslased on seni siiski enamuses Euroopa-usku ja pigem soovivad näha oma maad selle juhtriigina, mida toetab ka selle riigi ajalooline traditsioon ja eneseteadvus.

Kui LePen nõudis oma teleintervjuu eel, et stuudiost kõrvaldataks Euroopa Liidu lipp ja jäetaks vaid Prantsuse riigilipp, siis koheselt järgnenud massikoosolekul esinedes võttis Macron lipu sellesama Euroopa Liidu lipu kätte ja lehvitas seda kogu aja. Seega ka Euroopa-meelsuse avalik demonstreerimine ja isegi rõhutamine koos positiivse edasiviiva programmiga on ikkagi jätkuvalt appelleeriv laiadele hulkadele enam, kui viimasel ajal on kombeks arvata olnud.

5. Kolmanda osapoole sekkumine

Viiendaks, selgus kurb tõsiasi, et kolmandate osapoolte sekkumine demokraatlikku valimisprotsessi on muutumas lausa reegliks. Nagu ennustatud. Ka Macroni meeskond eeldas, et see juhtub ja just Venemaa ei suuda hoiduda katsetest mõjutada eelkõige valeinformatsiooni ja häkkimistega valimistulemust, nagu seda juba enne teiste riikide valimistel on proovitud. Seejuures kasutatakse desinformatsiooni levitamiseks lisaks massimeediale ka moodsaid tehnoloogilisi vahendeid. Erinevalt USA kõmujanuse massimeedia mõtlematust sensatsioonijanust, oli Prantsuse massimeedia pisut ettevaatlikum ja ookeanitagusest ilmselt ka õppust võtnud. Pealgi on Prantsusmaa traditsioonid samuti pisut erinevad. Vaatamata sellele tuleb tunnistada, et sotsiaalmeedia roll oli ka neil valimistel väga suur ning seal peeti tõelisi kõrilõikajalikke lahinguid.

Macroni meeskond oli ilmselt selleks siiski paremini valmis, kui oponendid. Lisaks suudeti prognoosida Venemaa suhtumist, kes ilmselgelt ja avalikult kõigi vahenditega püüdis toetada LePeni, eriti pärast Filloni põrumist esimeses valimisvoorus. Macron keelas julgelt RT ja Sputniku akrediteerimise nende ilmselge vaenuliku ja valet levitava käitumise tõttu. Aga maasikaks tordil sai Macroni meeskonna eeldus, et ka häkkimist on oodata, mis ka juhtus, ning seda hoopiski kasutati ära klassikalise desinformatsiooni omapoolse implanteerimisega häkitavasse EnMarche! sisekirjavahetusse, aga ka koheste kiirete ettevalmistatud avalduste ja juriidiliste sammude abil.

Lõpuks pidi ka LePen, kes ookeanitaguse eeskuju najal ettesöödetud valesid koheselt levitama tormas, sunnitud häbiga tunnistama, et tegelikult tal pole õigus. Seega, Venemaa ilmselt sai tagasilöögi, aga tõestust leidis ka tees, et edaspidi tuleb valimistel demokraatiamaades eeldada ka kolmanda osapoole otsest ja kaudset sekkumist, seejuures kasutades laialdaselt uusi tehnoloogilisi lahendusi.

6. Polariseerumine

Lõpetuseks tuleb tunnistada, et polariseerumine on prantsuse ühiskonnas väga suur ja see, paraku, kinnitab, et tegu on laiema trendiga nii siin- kui sealpool Atlandit. Ja see on igal juhul halb. Kasutades Prantsuse äsjaste valimiste käigus korduvalt toimunud muusikalise duelli näidet tuleb vaid loota, et demokraatlike riikide poliitikud leiavad lähenemise, mis edaspidi lubaks mängida rahulikult koos nii Marseljeesi kui „Oodi rõõmule“!

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest.

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest.


Loe artikleid (13)