Marko Mäetamm: trammisõit

"Siin ma istun trammi tagumises otsas. Kaks naist seal ees ilmselgelt arvavad, et ma olen mingisugune haisukott." Marko Mäetamm

Ilus kevadine hommik. Viskan midagi hamba alla ja jooksen trammi peale. Siin Tondi liinil sõidavad vaheldumisi uued ja vanad trammid ja ma ikka rõõmustan kui tuleb see uus. Tundub, et uus on kuidagi parem. Niisugune avar ja valge ja istmed ei ole veel kõõmased.

Tulebki see uus!

Kuigi tramm on pooltühi, ronin peaaegu kõige taha otsa, sinna, kus on kõrgema astme peal kummalgi pool vahekäiku nägupidi vastamisi neli istet. See on mul niisugune lemmikkoht, aga muidugi ainult juhul, kui siin kedagi juba ees ei istu. Noh ja praegu täpselt nii ongi, nii et võtan mõnusalt platsi sisse. Näoga sõidusuunas, et oleks trammist ka kena ülevaade. Iseenesest võin ma ka seljaga sõidusuunas istuda. Olen kuulnud, et mõnele inimesele ei meeldi seljaga sõidusuunas olla ja pidi isegi paha hakkama, kuid mul on ses mõttes täiesti savi.

Mulle meeldib trammis oma telefoni nokkida. Vaatan Facebooki, siis tšekkan, kas on tulnud mõni oluline e-mail. Või on keegi messengeri midagi saatnud.

Tegelikult võiks trammis ka juba olla tasuta wifi. Ilmselt varsti on ka.

Trammiga on ikka mõnus jah. Kogu Hendriksoni küür on mõlemas suunas ummikus seisvaid autosid täis. Näen siit ülevalt, kuidas juhid pigistavad närviliselt rooliratast ja ma peaaegu kuulen, kuidas nad mõtlevad, et raisk, kui mõnus oleks ise praegu selles trammis olla. Või siis järgmises. Või ülejärgmises, sest kui sa ikka tipptunnil Hendriksoni küürul ummikusse jääd, siis sa seal mõnda aega ka istud. Ja vahid vesise pilguga tramme, jalakäijaid ja jalgrattureid. Vahel jalgsi kesklinna või sealt koju kõndides olen valinud mõne ummikus seisva auto välja ja vaadanud, kumb meist kiiremini liigub ja nii mõnigi kord on jalgsi liikumise kiirus suurem.

Jalgrattaga on iga kell liikumise kiirus suurem kui autol, sest sellega saab liikuda natuke nagu sõiduk jaa natuke nagu jalakäija. Kui autod jäävad mõne jalakäijate ülekäiguraja foori taha kinni, siis tõmbad naksti natuke nagu kõnniteele ja pärast ülekäigurada jälle sõiduteele tagasi. Muidugi juhul kui kõnniteel kedagi ei ole ja politseid ka ei paista, sest tegelikult nii ei sobi ja enamikes kohtades ei tohi ka. Aga ajavõitu annab see tohutult ja et meil tunduvad kõikidele peadpööritavatele arengutele vaatamata asjad ikka veel nii olevat, et jalgratas pole mingi õige (loe “eduka”) inimese sõiduk, vaid pigem ikka niisugune luuseri oma, kellel kas auto jaoks raha ei jätku või pole tal vaesekesel lubegi, siis igasugune väiksemgi võimalus vokiga autodele ära teha on puhas rõõm.

Järgmine peatus.

Tagumisest uksest siseneb kaks teineteisega innukalt vestlevat naist. Niisugust keskealist. Või natuke vanemat, sest nad tunduvad olevat minust justnagu vanemad ja ma vist olen oma viiekümne ühe ja poole aastaga sügavalt keskealine. Kahtlustan, et mõne noorema inimese jaoks peaaegu, et lausa keskaegne. Iseasi muidugi, kas see tunne, et nad on minust vanemad, on üldse õige tunne või mitte. Mul on eluaeg nii olnud, et kõik, kellega ma kokku puutun ja kes lausa silmnähtavalt nooremad välja ei näe, tunduvad minust vanemad. Ja muidugi targemad ka. Või on need kaks asja omavahel seotud… ilmselt on. Tõenäoliselt on selle taga minu madal enesehinnang, mistõttu ma arvan koguaeg, et teised inimesed on minust targemad. Ja kui targemad, siis järelikult ka vanemad, sest tarkust on ju ikka rohkem vanemate ja väärikamate inimeste asjaks peetud. Ja koolis olid ju ka õpetajad õpilastest ikka vanemad. Ja ülikoolis ka, kuigi seal päris koguaeg vist ei olnud ka nii. Viimastel aastatel olen hakanud sellest asjast mõistusega üle saama. No ja mitte ainult mõistusega muidugi, visuaali järgi ikka ka. Üha enam tuttavaid ja inimesi, kellega ma täna oma asju ajan, on minust oma kümme aastat vähemalt nooremad, mõni isegi kakskümmend. Imelik mõelda. Need kaks naist aga on minust raudselt vanemad.

Naised teevad oma roheliste kaartidega piiksu.

– “Lähme sinna taha!”
– “Jajah!”

…Ja hakkavadki minu poole liikuma, samal ajal nende omavaheline vestlus muudkui aga käib.

Vahekäiku pidi minu kõrvale jõudnud, karjatab korraga üks: “Kuule, mis hirmus hais siin on?”

Ja panevadki naised rüsinal vahekäikupidi tuldud teed tagasi. Jäävad tagumise ukse juurde seisma ja hakkavad midagi omavahel intensiivselt sosistama, ise kordamööda minu poole piiludes. Millegipärast tundub, et nad räägivad seal minust. Ja kui nende näoilmeid ning ühe naise poolt äsja öeldut ühise tervikuna vaadata, siis käib jutt tõenäoliselt sellest, et mida niisugused jõledad haisukotid siin trammis teevad.

Loo tragikoomiline point on selles, et ma ei tunne ju praktiliselt üldse mingit lõhna. Pole kunagi tundnudki. Nii et täitsa võimalik, et istungi hea näoga keset mingit jubedat lebra.

Mingil hetkel ütleb üks naistest ja sedapuhku mitte sosistades, vaid piisavalt valjult ja näoga minu poole: “Issand, see hais tuleb siiamaani!” Ja panevad vahekäiku pidi trammi ette otsa juhikabiini juurde välja.

Vean vaikselt ninaga õhku, aga no ei tunne mingit haisu. Helistan ebamugavuse leevendamiseks naisele ja räägin loo ära. Naine naerab, nii et telefon kajab. Uurin veel, et ega mul ei olnud ju välja minnes mingit haisu küljes. Ütleb, et ei olnud ja naerab veel rohkem. Oh, tegelikult ongi naljakas.

Vaatan põrandale ja tagumise istme peale, et äkki on kusagil okset või midagi. Kõik paistab puhas…

Mõtlen, et äkki võiks nalja pärast neile naistele järgi minna. Istuks otse nende taha ja vaataks, mis nad teevad. Aga mis nad ikka teeks, ju nad läheks maha lihtsalt. Kuigi miks nad peaks seda tegema kui ma ju päriselt ei haise..? Aga äkki on see hais siin trammis mulle praeguseks juba külge hakanud ja haisengi päriselt…? Kunagi aastate eest ma haisesin trammis päriselt ka, siis kui ma ei teadnud, et kass oli öösel mu nahkkinda peale soristanud. Nagu trammi sisenesin, tekkis mu ümber suur inimtühi ring. ja siis ma ka ise ei tundnud absoluutselt mitte midagi.

Olukorda analüüsides magan oma peatuse maha ja sõidan Virusse välja. Aga saabki natuke kõndida. Ja tuulduda enne ateljeesse sisenemist, juhul kui ma… no ma ei tea…

On ikka tore asi see trammisõit!

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas. Marko kirjutab ja joonistab Edasile oma igapäevaelu tähelepanekutest ja sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (70)