LHV Groupi uus juht Madis Toomsalu: juhiks teeb võime langetada keerulisi otsuseid

Madis Toomsalu

Kui Madis Toomsalu LHV Groupi juhtimise läinud aasta detsembris üle võttis, oli avalikkuse seas üllatujaid, kuna tegemist oli võrdlemisi tundmatu nimega. Aga otsustajad teadsid, kellele vastutusrikka töö usaldavad. Toomsalu on organisatsioonist välja kasvanud ja tunneb ettevõtet kui oma viit sõrme. „Teadsin täpselt, mis ameti ma vastu võtan. Ka siit kabinetist vaadatuna on see ikka sama LHV, kus ma olen juba kümme aastat töötanud,” ütleb ta intervjuus Tiit Efertile.

Millega sa usalduse välja teenisid?

Eks seda peab küsima nende käest, kes otsuse tegid. Aga ma arvan, et minu töö krediidijuhina ja krediidikomitee esimehena on näidanud häid tulemusi. Krediidikvaliteet on olnud püsivalt kõrge. Järeleandmist kvaliteedi osas pole me teinud. Meil on väga head haldurid ja krediidianalüütikud, kes klientidega tegelevad. Nemad tagavad tehingu tugeva struktuuri ja aktsionäridele omakapitali tootluse. Olen sellesse loodetavasti arvestava panuse jätnud – lisaks mitme osakonna ülesehitamisele, sh viimasena keerulisemate klientide restruktureeri­mine. Uus ametikoht on minu krediidist läbipõimumise teekonna loogiline jätk.

Mida pead enda tugevuseks?

Eluaegse huvi ja hariduse tõttu orientee­run hästi makroökonoomikas. Finantsturgude kui majanduse vereringe toimimise sain selgeks enne LHV-sse tulekut omal käel väärtpaberitega tegeledes. Grupi üks tütarettevõte on väärtpaberitesse investeeriv fondihaldur, saan sellest maailmast päris hästi aru. Ettevõtluse hingeelu tundmine on tulnud läbi tuhandete krediidiprojektide ja klientidega läbirääkimiste – teine tütarettevõte on ju krediidiasutus. Usun, et see kolme nurga alt tekkinud kogemus on hea vundament.

Milline juht sa oled?

Ilmselt ei peaks nii ütlema, aga minu arust on probleem selles, et kõik juhtimiskoolitused proovivad juhte muuta ühesuguseks ning suunavad juhtima inimesi ühe ja sama meetodiga. Tegeli­kult vajavad erinevad inimesed eri juhtimisstiile. Ühelt poolt võid aktiivse nõudliku olekuga kasvatada tiit-sokuliku surmalaagriga olümpiavõitjaid, aga see sobib väga vähestele ja sa pead aru saama, et nad on ise sellega nõus. Teistele pead olema eeskujuks oma tegude ja jutuga. Kolmandate puhul pead lihtsalt kuulama. Ka juht peab olema võimeline kohanema. Ma arvan, et soovin kõige rohkem olla eeskujuks oma teadmiste ja mõtetega. Erinevad inimesed moodustavad ka erinevaid kombinatsioone. Nii tulebki mõnikord olla kuulaja rollis, teinekord aga liider. Kokku pole mõtet panna ühe­suguseid inimesi.

Juhtimise võti on pi­gem selles, kuidas inimesed omavahel suhtlema panna.

Tänapäeval ei ole juht enam käskija, vaid keskkonna looja. Küll aga on oluline, et kõikide koosluste puhul võetakse vastu otsuseid, et ei tekiks ot­sustamatust.

Oled nüüd ülemus endistele kolleegidele. Kui raske on ennast kehtestada?

Ma väga suure probleemina seda ei näe. „Ülemus” ja „kehtestamine” on pigem negatiivsed sõnad. Juhiks teeb võime midagi ära teha ja keeruliste otsuste langetamine.

On sul neid juba ette tulnud?

Töölaual, mille ma üle võtsin, ei olnud midagi sellist, mis oleks põlenud. Tuleb teha igapäevast tööd, mille hulka kuulu­vad ka olulised otsused. Aga need ei pea olema väga keerulised. Pigem on need valikud, kuhu ettevõtte suundub. Minu töös on kaks poolt: üks on olla LHV Grou­pi juht, teine aga tütarettevõtete nõuko­gude esimeheks olemine.

Nõukogud on ju hoovad, millega saad juhtimist teostada?

Kuna olen organisatsiooni seest välja kasvanud, siis tahan hoida hierarhiat nii madalana kui võimalik. Osades valdkon­dades olen veel operatiivjuhtimise tasemel, näiteks krediidiotsuste juures, ehkki pikaajaliselt pigem taandumas. Oluline osa tööst on suhted investoritega, grupi kapitali juhtimine ja näoga avalik­kuse poole olemine, tulevikku vaadates aga laienemised ja ülevõtmised, ootused tütarettevõtete eelarvete osas. Keegi meist ei tee sellist tööd üksinda – ilma meeskonnata oled sa mittekeegi. Kõige üldisemalt on töösisu siiski keskkonna loomine, samas ka suunamine, rääkimi­ne ja kuulamine. Mitteformaalset ja väljapaistmatut poolt on töös rohkem kui formaalset.

LHV on jätnud väljapoole mulje kui suurest sõpruskonnast.

Jah, laias laastus see nii on – see on meie tugevus. Loomulikult on kohti, kus piirid peavad olema selgeteks eraldusjoonteks ja kontrollfunktsioonid toimima sisuliselt.

Kuidas kirjeldad LHV masinavärgi tööd?

Võitleme loodusseadustega. Proovime alistada termodünaamika teist seadust, mis kirjeldab entroopia ehk vabamas tõlgenduses korratuse kasvu. Seadus ütleb, et süsteemid arenevad korratuse poole. Järjest rohkem energiat muundub töötegemise asemel soojatootmiseks. Me proovime vastu võidelda ja suunata energia reaalsetesse tulemustesse.

Õnnestub?

Usun küll. LHV-d iseloomustavad kõige paremini meie pangakaartide värvid. Valge tähendab lihtsat ja puhast disaini, must aegumatut elegantsi, kuldne kaart lisab ehk sära ja uhkust ning roosa on mu isiklik lemmik. Humoorikas, täna­päevane ja võib vist öelda, et kergelt provotseeriv. Kuni need värvid meie peades püsivad, võib õnnestunuks lugeda. Sooja asemel tuleb tulemus.

Kui palju muutub LHV Groupi strateegia sinu juhtimisel?

Pikaajaline nägemus on see, et LHV peab ennast positsioneerima traditsioonilise finantsteenuste pakkuja ja fintech’ide vahele. Kohane või sure. Tahame pakkuda traditsioonilisi pangateenuseid ja pari­maid pensionifonde, aga kasutades ja integreerides ka täiesti uudseid lahendusi. See annab võimaluse kasvada, mis on LHV strateegia nurgakivi.

Soovime kasvada orgaaniliselt, aga võimaluse korral ka uute turgude, ülevõtmiste ja uute ärilahenduste kaudu. Kui see nõuab ise arendamist või koostööd uue põlvkonna finantsteenuste pakkujatega, siis nii on.

Mulle on väga hingelähedane, et pangandus peab liikuma nii lähedale käele ja ajule kui võimalik.

Täna on see saavutatav telefoni abil. Eestis on maailma parimad mobiilipangad, aga ülekannete tegemi­sest, maksete ajaloo vaatamisest või pangaautomaatide otsimisest jääb väheks. Enamikku toiminguid, mida praegu saab teha internetipangas, sh laenude võtmine ja väärtpaberite vahendamine, peaks olema võimalik teha ka telefonis.

Miks ei saa juba praegu osta väärtpabe­reid mobiilis?

Oleme sellele mõelnud, ja kindlasti see võimalus kunagi ka tuleb.

Vanas Euroopas juhivad panku ikka vanemas eas härrasmehed. Kuidas sina ennast finantsasutuse juhina tunned?

Tõsi on, et Eesti kõikide pankade juhid on oma Euroopa kolleegide hulgas olnud ühed nooremad. Olen vanuse suhtes väga aupaklik, aga Euroopa pangad on väga konservatiivsed asutused. Usun, et Lõuna- ja Kesk-Euroopa pankade traditsioonilised ärimudelid ei toimi enam. Seal on kümneastmeline hierar­hia, ülisuur bürokraatia, sadu tuhandeid töötajaid, otsustuspädevuste hajumine ning keerulised ja ajale jalgu jäävad süsteemid.

Irooniline on, et stabiilsusega arvatakse kasumit kaitstavat, ehkki pikaajaliselt on see negatiivse tulemuse strateegia.

Lisaks kasvab regulatsioonide hulk. Kõik see tähendab võimetust teha uusi investeeringuid ja hoida investorid rahulolevana. Välja saab sealt ainult raputusega. Vaja oleks korraga nii kogemust kui ka nooruslikku äratege­mist, kusjuures noorus ei pruugi siin tähendada vanust. See on mõttemalli küsimus.

Mainisid kasvavaid regulatsioone. Kui koormavad need pankadele on?

Pangandus on üks reguleeritumaid sektoreid üldse. Suur osa regulatsiooni­dest on õiged ja õiglased. Need on mõeldud riskide juhtimiseks, esindades hoiustajate ja maksumaksjate huve. Samas jääb arvestatava hulga regulat­sioonide majanduslik sisu ebamääraseks. Need on osaliselt koostatud mulje jätmiseks, et mingeid riske juhitakse. Reguleerida proovitakse kõike. Kokkuvõttes on see väga koormav, aga saame hakkama.

Kui palju neid dokumente tuleb?

Kümneid tuhandeid lehekülgi aastas. Neid peab järgima ja täitma kogu võimekusega. Lisaks peab olema võime­kust ka tõestada, et järgid.

Kust need tulevad?

Euroopa Liidust. On ka neid, mis kirjuta­takse Eestis kohapeal, aga need on üldiselt mõistlikud. Regulatsioonid on mõistlikud, kuni tagavad järjepidevuse ega proovi oma keerukuses ühiskondli­kust ootusest kaugemale minna.

Mis on need ootused?

Tekitada turvatunnet hoiustajale ja maksumaksjale, et pangad ja finantsgru­pid ei vajaks riigi poolt päästmist. See tähendab kapitalinõuete karmistumist. See on mõistlik, et teemadega tegeldakse. Aga oleme saavutanud piiri, kust edasi poleks vaja minna.

Osad regulatsioonid soovivad tulevikus kaitsta juba pankade aktsionäre. See on nonsenss.

Investor võtab teadlikke riske. Selleks ei pea hoidma ekstrakapitali, et aktsionäri kaitsta, vähendades seejuures selle aktsionäri tootlust.

Kust tuleb LHV Groupi edasine kasv?

Oleme huvitatud laienemisest orgaanili­selt, aga oleme valmis ka ühinemisteks ja ülevõtmiseks. Meie jaoks on Eestis kindlasti ruumi, soovime kasvada märkimisväärselt. Otsime ja vaatame ringi ka välismaal, kuid siin ei sõltu lõpptulemus ainult meist endist.

Miks on vaja kulukaid ülevõtmisi, kui turuosa saab kasvatada turundusega?

Me kasvamegi. Iga kuu tuleb juurde üle 2000 uue kliendi. Selle nimel tuleb teha tööd ja enda olemasolu teadustada. Meil on kõik tooted olemas. Hiljuti alustasime kodulaenu pakkumist, mis on väga hästi vastu võetud. Kodulaen on jaepangandu­ses ankurtoode. Meil on palju ettevõtlik­ke kliente ja me pakume ka ettevõtlusega seotud laene. See on üks meie eeliseid. Lisaks suure valikuga pensionifondid.

Ülevõtmiste puhul pead mõtlema, mida sul on uutele klientidele pakkuda. Ja kui sa leiad, et sul on ostetava ettevõtte klientidele väga head tooted olemas, siis miks mitte.

Kas LHV-l on laienemiseks piisavalt kapitali?

Meil on orgaaniliseks kasvuks väga tugev kapitalibaas, aga kui on võimalus kasva­da läbi ülevõtmiste, siis sõltuvalt olukor­rast võime seda kapitali küsida investori­telt. See ju mõnes mõttes neile suunatud ongi – me otsime võimalusi, et teenida omanikele tulu. Eestis on piisavalt kapitali, meil ei ole mingisugust plaani end nähtavas tulevikus välismaisele pangale maha müüa. 

LHV üks eripäradest on olnud Eesti investeeringute suurendamine pensioni­fondides. Kust leiate instrumendid, millesse investeerida?

Me otsime ka börsiväliseid lahendusi. Riik muutis hiljuti pensionifondide piiranguid nii, et saame Eestisse börsivä­liselt rohkem investeerida. Pensionifon­did saavad nüüd võtta kontrollosalust ettevõtetes, konkureerides pankadega ka võlakirjade kaudu finantseerimisel. Taoline lähenemine on ilmselgelt kulukam, sest investeering tuleb struktu­reerida konkreetse ettevõtte järgi – kaa­luma peab laenu või osaluse vahel, muutma tehingu juriidiliselt kindlaks ning otsustama, kas ja kuidas ettevõtte juhtimises osaleda. Aga see on tehtav ja loob klientidele lisaväärtust. Meil on laual kümmekond investeerimisotsust, mõnega oleme lõppjärgus. Börsidel on hinnatasemed pikalt tõusnud, seega suudavad börsivälised investeeringud luua klientidele lisandväärtust. Samas on turul valik klientide jaoks suurenenud. Eelmisest sügisest pakutakse ka passiiv­selt juhitud pensionifonde, kus sellist kallist rätsepatööd juures ei ole.

Milline on Eesti panganduse seis?

Eesti pangad on hästi kapitaliseeritud. Krediidikvaliteediga on kõik korras. Eestlaste maksekultuur on Euroopas üks paremaid. Suuremate seas on osaliselt näha konsolideerumist ja Eesti turu strateegilist ebaolulisust, väiksemate seas konkurents suureneb. Laenuintressid on madalad, inimestel on raha laenude teenindamiseks rohkem ja klientide finantstervis on läbi aegade parim.

Ometigi on majanduskasv väga nadi.

Mure sellega on. Aga kui süveneda, siis näeme, et paar suurt sektorit, nagu näiteks energeetika, tõmbavad keskmist majanduskasvu alla. Linnas ringi vaadates näeb, et inimesed tarbivad. Sektorites, kus nemad töötavad, on kasv kindlasti suurem. Aga on ka probleeme: palgad kasvavad ettevõtete kasumite arvel, investeeringuid tehakse vähe ja töökäsi napib. Investeeringute vähesus on muidugi terve Euroopa probleem.

Milline on pankade roll?

Laenu saada pole tänasel päeval prob­leem. Pigem jääb investeeringute tegemine keskkonnas, kus eksportpartnerite seis pole kiita, ettevõtjate julguse taha.

Tegelikult tuleks investeerida just praegu, kui intressid on madalad.

See, et meie palgad ühtlustuvad Euroopaga ja tööjõu­kulud kasvavad, on paratamatu. Investee­rida tuleb efektiivsuse kasvatamiseks.

Seitsmega lõppenud aastad on Eesti lähiajaloos olnud buumiaastad, millele on järgnenud kriis.

Buumi pole ju olnud. Alati on sektoreid, kus tasakaal on paigast ära, näiteks kinnisvaras, aga ka seal ei ole eelmise buumiga võrreldavat tasakaaluhälvet. Positiivne on see, et taas on hakatud rääkima inflatsioonist. Selle pealt saab teha uusi investeeringuid.

Kui palju on kasu olnud Euroopa Keskpanga rahatrükist?

Eesmärk on olnud inflatsiooni tekitami­ne koos madalate laenuintressidega. Investeerimisprojektide vähesuse tõttu on tekkinud ülelikviidsus ning raha hoiustamise eest Euroopa Keskpangas tuleb negatiivsete intresside tõttu jällegi peale maksta. Eesmärk on, et pangad laenaks välja, aga pole, kuhu laenata.

Kauaks sa kavatsed siia kabinetti jääda?

Ma ei tea vastust. Nõustun uuringutule­musega, mille kohaselt LHV on unistuste tööandja. Aga inimesed arenevad, ja ühel hetkel võid tunda, et ettevõte ei pruugi vajada antud töökohale just selliste ise-loomuomadustega komplekti. Jätkan, kuni suudan väärtust pakkuda ja isikli­kust vaatepunktist ei lange mugavustsoo­ni. Viimane on kõige hirmsam. Senikaua aga sihime kõrgele ja kaugele.

Intervjuu ilmus LHV ajakirjas Investeeri 1/2017.