Seitse teistsugust kevadist hetke Meruga

Kuu tagasi joonistas Marko Mäetamm koomiksi teemal „Seitseteist kevadist hetke“, kus üheks hetkeks teiste seas oli „tulistamine Londonis“. Võib siiski tõdeda, et Ühendkuningriikide pealinn pakub ka teistsuguseid hetki, hetki keset kunsti. Kui kuulide eest tuleb pageda, siis kunst on see, mis tihti just pagemise kiuste kevadiselt õide puhkeb.

Meriliis Rinne I Foto: David McConaghy

“Elades Inglismaal ja käies vahel Eestis tekib tore efekt, kevad tuleb justkui kaks korda”, illustreerib Londonis resideeruv kunstnik Meriliis Rinne (Meru) erinevatest laiuskraadidest tingitud olukorda. Tõepoolest, aprilli keskel, kui Eesti vaevleb veel ebamääraste lumehoogude käes, London juba rohetab ja laseb päikesekiirtel paista läbi aknaruutude värviplekisele põrandale. Sellest põrandast on saanud korraga värvipalett ja lõuend. Justkui tinglik päevik, kuhu kunstnik on kirjutanud viimased viis aastat võõrsil, kuid mille esimesed leheküljed jutustavad vaikimisi varasematestki mälestustest ja mõtetest. Enamasti helgetest ja ilusatest, vahel ka valulikest ja murelikest, kogu inimlikkuse värvispektri ulatuses.

Kuigi Meriliisi tõmbas kunsti poole, asus ta vanemate meeleheaks õppima õigusteadust.

See manööver aga ei vedanud välja, lõpuks haaras ta ikkagi pintsli, täiendas end iseseisvalt ja asus kujundama oma isikupärast, värvidest pakatavat käekirja. Eestis tegutsedes tervitas ta oma külalisi alati särasilmil, olgu siis näituse avamisel glamuurses lokaalis või puitmajja peidetud hubases kodu-ateljees. See sära ei ole täna kadunud ka siin, Londonis, kuhu ta ühel hetkel ümber asus ja oma uue stuudio sisse seadis.

Linna põhjaosas, Finsbury Park’i piirkonnas segunevad metropoliitsed õhuvoolud väikelinliku väljapeetusega, kesksele transpordisõlmele omane sagimine asendub laia raudteesilla alt läbi minnes järsku ootamatu rahuga. Stuudioni viiv tänav on ühest äärest palistatud baaride ja butiikidega, teisest puht-britilike ridaelamute ja väikeste põiktänavatega. Stuudiot ennast ehivad aga lisaks värvilaigulisele betoonpõrandale rida eredaid maale seintel, teiste seas suur pilv roosal foonil, selline pisut piisane.

Pilved ongi Meriliisi viimaseks lemmikuks, üheks motiiviks seitsmest, mis tema loomingut on läbinud. Teisena väärivad väljatoomist vikerkaarevärvilised nn mulli-puud, kolmandana femiinsed portreed, neljandana lõbusad robotid, viiendana võluvad ükssarved, kuuendana õrnad inglitiivad ning viimasena atraktiivsed aksessuaarid, mis kõik kaunistatud kirjeldatud kujunditega. Puhas pidu ja pillerkaar, võib nii mõnigi mõelda. Ometi on kõigil neil motiividel mitu nägu, neil hetkedel väikesed varjuküljed.

Süvenedes võib näha, kuidas pilv muutub mitmetähenduslikuks – temast võib ehitada õhulosse, aga ta võib ka varjutada terve taeva nii, et ükski päikesekiir sellest enam läbi ei pääse.

Kui sajab, võib teda näha nutmas samamoodi, nagu poetuvad pisarad tiivapaari küljest, mis meenutab järsku pooleks murtud südant. Südant, mida robotitel ei peaks olema, või ehk siiski on? „Kui sa kellegi murrad, siis on see kuritegu…,“ lisab Meriliis mõtlikult.

Ükssarvede ja mullipuude muinasjutulisus omakorda sümboliseerib sügavat iha pageda argisuse eest, justkui tagasi süütusse lapsepõlve, samal ajal kui joobumisest pakatav ürgnaine kipub lausa lõuendilt välja ihates olla tõsiselt võetud, iseendana võetud, või lihtsalt, khm… võetud. Ja siis veel need neetud aksessuaarid, mida kõrgkunstimaailm ei kipu kohati tõsiselt võtma eirates tõsiasja, et muuseumide meenepoed neid niisamuti müüvad ja just seeläbi kunsti populariseerimisele kaasa aitavad.

Jagades mõtteid neil ja teistelgi teemadel mööduvad kevadised hetked Meriliisi Londoni ateljees linnulennul. Lõpetuseks pakun naljaga pooleks pealkirjastada lugu „Eesti kunst paguluses vol 2-ks“, parafraseerides samanimelist näitust, kus käsitleti sõja eest pagenud kunstnikke ja nende loomingut, mis oli võrdlemisi viljakas osalt just tänu pagemise kaasnähule, allasurutud vajadusele säilitada suhe isamaa ja iseendaga. Sõda või mitte, kuid on paradoksaalne, et just võõrsil viibides vaatame distantsilt teisiti ka oma siseilma, mille eest pageda pole kuhugi.

Semjonovi kangelas-spioon Stirlitz võis ju topeltmängu mängida ja teised osavalt ära petta, kuid pettuse- ja peitusemängud iseendaga lõpevad varem või hiljem kaotusega. “Kõige tähtsam on olla tõeline, olla enda vastu aus,” leiab ka Meriliis, kes jätkuvalt lihvib oma oskusi National Gallery’s klassikalise joonistamise tunde võttes ja loodetavasti tuleb ta kunagi Eestissegi tagasi näitust tegema.

Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis tutvustavad Haus Galerii galeristid Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale.