Sofia Rubina: tähtis on vibe, mitte niivõrd stiil!

Sofia Rubina I Foto: Kathery photography

Aprill on muusikute jaoks tõeline jazzikuu, seda on eriti tunda Tallinnas, kui toimub iga-aastane rahvusvaheline festival Jazzkaar. Linn hakkab kihama improvisatsioonilisest muusikast, jazz jõuab mitte ainult kontserdisaalidesse, vaid ka tänavale, trammi, hoovidesse.

Kohtun mõned päevad enne jazzipeo algust meie oma särava jazzitariga, Sofia Rubinaga ühes moodsas Tallinna kohvikus. Meil mõlemil on magusaisu, ja sellele isule me ka andume. Pealegi aitab magusasöömine end vormis, see tähendab vormikana hoida, loomulikult! Valin mango-kookose magustoidu, Sofia võtab väikesed pannkoogid kohupiimaga. Jazzinaised juba oskavad erinevatest (elu)maitsetest rõõmu tunda – kuidas muidu suudaksid nad niipalju energiat teistele jagada!

Sofia, rõõm Sind näha! Kuidas Sinu tänane päev on alanud?

Rahulikult. Kui olen kodus, siis on mu päevad tavalised – pereelu! Täna näiteks ajas laps mind kell 6 üles ja siis lihtsalt üritasin ellu jääda! (naerab laginal). Püüan siis temaga tegeleda, kuigi, see on mulle liiga varajane aeg. Noh, praegu on pärastlõuna, võiksin ju teha lõunauinaku, aga näe, söön Sinuga siin magustoitu! Kui olen kontserte andmas, siis on muidugi teisiti jällegi, laps on minu vanematega.

Kuidas on üldse võimalik ühendada artistielu ja pereelu?

See ei olegi võimalik! (kihistame naerda). Märtsis olin 2 nädalat ära ja siis just mõtlesin, et see boheemlase elu ja lapsekasvatamine ei sobi kokku.  Esinemised õhtul, jämmid  öösel, reisimine…Lapsele peab ikkagi võimaldama, mida tal on kasvamiseks vaja – rahu. Vahel ju võib ju võtta lapse proovi või heliproovi, aga üldiselt need asjad on keerulised ühendada.

Teisalt see tasakaalustab, pereelu on ju päris elu, vahel ma mõtlen, et lavaelu on justkui illusioon…

Jaa, need muusikud, kellel pole lapsi ju jällegi tahaksid lapsi, aga samas vabadus on ka magus. Esimesed kolm aastat ma andsin lapse kõrvalt plaate välja, pidin leidma energiat! Organiseerimine on muidugi keerulisem kui enne lapsesaamist. Mul võib millegi ettevalmistus, visiooni leidmine aega võtta, see vajab keskendumist, et jõuda arusaamiseni, mis see on, mida tahan. Praegu just see periood, et mõtlen mida edasi…

Kust Sa saad inspiratsiooni, ideid?

Tead, see on väga random! Vahel lihtsalt istun youtube’is ja satun millegi peale, mis vaimustab, leian mingi loo, mida tahaks teha, salvestada.

Sul on erinevaid suundi – jazzistandardite töötlused, juudi rahvalaulud, klubimuusika.

Öeldakse, et tee ühte asja, et saada heaks. Aga ma ei usu sellesse, Eesti on nii väike riik. Ei saa panna kõiki mune ühte korvi.

Kõige olulisem on mõista, mis vibe’i sa tahad oma muusikaga anda, millist meelolu tekitada.

Stiil ei olegi tähtis, vaid õhkkond, mida tahad publikuga jagada. Tervik on tähtis.

Kellega Sa praegu koos musitseerid?

Viimasel ajal olen esinenud koos vene pianisti Jevgeni Lebedeviga ja tema trioga, nad on tõesti väga head! Neil on täiesti oma nägu. Käisime just Moskvas ja Jekaterinburgeris. Eestis esineme juunis, Sõru jazzil. Koos nendega planeerime ka uue materjali salvestamist.

Sofia Rubina ja Jason Hunter I Foto: Sadu Juurikas

Tänavusel Jazzkaarel esined Ella Fitzgeraldile pühendatud tribüütkontserdil. Kas Ella on olnud Sinu jaoks eeskuju?

Kindlasti, “Summertime” oli ikkagi esimene jazzilugu, mida kuulsin ja ikka Ella esituses. Mida aeg edasi, seda rohkem ma teda hindan. Ta suudab jätta mulje, et laulmine on nii lihtne. Mõni laul, mis ta laulab, kõlab lihtsalt nagu lastelaul aga tegelikult on selle välise kerguse taga suur töö. No bullshit! Nüüd, kui ise tegelen tema repertuaari ja interpretatsioonide kuulamisega, saan sellest aru.

Siis teil on Ellaga ühist, Sina oled ka alati nii särav laval ja tekitad tunde, et laulmine on väga lihtne.

Püüan publikule elamust pakkuda, et ei oleks igav.  Alati ei ole tingimused glamuursed. Siis vahel mõtlen välja midagi naljakat oma peas, näiteks, et esinen mitte järjekordsel korporatiivüritusel, aga hoopis Carnegie Hall’is…või et lähen kohe Grammy’t vastu võtma! Mu ema ütles kunagi mulle, et ära lõpeta kontserti nukral toonil, vaid helgel momendil, et inimene võiks minna kerge südamega kontserdilt ära. Olen tema soovitust kuulda võtnud.

Kuidas Sa jazzi juurde jõudsid? Kas kodus kuulati jazzi?

Kodus kuulati peamiselt klassikat, aga jazz hakkas vaikselt tulema mu ellu. 8-aastasena laulsin lauluõpetajaga laulu “Starõi rojal”, see oli vene jazzlaulja Larissa Dolina repertuaarist ja tundus helikeelelt huvitavam kui lastelaulud või popmuusika. 10-aastasena õppisin ära “Summertime’i”. Jazz hakkas eriti meeldima, kui läksin 2000. aastal Sotši muusikakooli õppima. Elasime aasta emaga seal, spetsiaalselt läksime. Ta toetas mind väga.

Kust see laulmise anne Sul on pärit?

Mu emaõde oli noorena ooperilaulja, aga elu muutis ta plaane ja ühel hetkel ta ei laulnud enam. Üks suuremaid inspiratsiooniallikaid on mu isaisa – tal oli tohutu plaadikogu. Mu isa sõbrad käisid tema juures, ta elas 200 km Jekaterinburgist, Verhnjaja Salda linnas. Seal oli värviliste metallide suurtehas, peamiselt elasid seal tehasetöölised ja insenerid,  viimaste seas oli ka kultuurihuvilisi, kes käisid minu vanaisa kodus. See oli nagu kohalik kultuurimeka, sajad vinüülplaadid kunstialbumid…vestlused kultuurist.

Kui ma nüüd olin Jekaterinburgis, käisin seal külas ja vaatasin tundideviisi tema kunstiraamatuid. Kui ma poleks muusik, võiksin tegeleda näiteks kunstiga, arvan. Võib-olla mitte ise kunstnik olles, aga näiteks kunstikogujana. Ja sealsamas, Verhnjaja Saldas, mu vanemad kohtusidki.

Kuidas siis ikkagi Sina Eestis sündisid?

1985. aastal ema tuli Juri Lotmani juurde õppima – semiootikat, vene lingvistikat. Isa tuli talle järele, füüsikat õppima. Ema omandas hiljem ka teise kõrghariduse ja on praegu hoopis psühholoog, tegutseb Jõhvi rehabilitatsioonikeskuses ja nõustab narkomaane. Isa on Tartu Ülikoolis füüsikaprofessor.

Sinust ometi ei saanud reaalala-inimest, hoopis muusik?

No mu isa küsib ka, et miks tema peab peres see ainus tark inimene olema! (naerab rõkatavalt). Aga isale on hakanud ka ikka tasapisi jazz meeldima, kui ta on mu kontsertidel käinud. Ta tunnistab, et jazz on väga hea, kuigi ta ei saa sest suurt aru. Ega ei peagi tegelikult muusikast aru saama, tähtis ongi energia kogemine.

Su ema ja isa on vene-juudi verd, Sina oled sündinud ja elanud Eestis, Su abikaasa on afro-ameeriklane.  Mis rahvust Sa ise endas kõige rohkem tunnetad?

No, ma ütleksin, et vene, juudi, eesti…Mu abikaasa aga ütleb, et olen ehtne ameeriklane! Muusikalises mõttes liigutavad mu hinge kõige rohkem juudi rahvalaulud. Samas armastan afro-ameerika muusikat. Ometi olen kasvanud Eesti väikelinnas Elvas ja saanud osa eesti keelest, kultuurist. Täiesti multi-kulti!

Nii et oled kosmopoliit?

Jah, võiksin elada näiteks Moskvas või New Yorgis…mulle meeldivad suurlinnad. Aga mulle meeldib ka Tallinn väga. Iga kord kui mõtlen, et võiksin mujale elama minna, siis minus tekivad kahtlused. Kui mul on vaja Moskvas olla, siis poolteist tundi lendu pole pikk sõit…

Aga mis Sulle eestlastes meeldib?

Viimati, oma reisil Venemaale sain aru, et olen ikka eestlane ka. Kui peale kontserti tuli minu juurde tänama inimene, kes tahtis oma poolehoidu väga lähedale tulles ja emmates välja näidata. Ma tundsin, et vajan oma ruumi, ütlesin, et kuulge, ma olen Eestist ja pole harjunud selllise lähedusega! Eestlane ei tule Sulle nina alla uurima Su asju, ei käi peale…ta on “cool ”, hoiab distantsi ja mulle sobib see.

Kohvikusse siseneb saksofonist Raul Sööt, näeb meid jutustamas ja tuleb me juurde. Tervitame soojalt. Küsin siis Sofialt demonstratiivselt, et kuidas on siis võimalik üldse muusikuga koos elada, kes iga päev tundideviisi kodus pilli harjutab. Raul küsib seepeale, et kas ta läheb kohe ära, andes mõista, et ta ei taha sellest teemast miskit teada. Naerame ja jutustame nüüd juba kolmekesi edasi, kes millisele kontserdile planeerib Jazzkaarel minna…

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu teada saada, siis tema sel sügisel ilmunud raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. 

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (21)