Marko Mäetamm: hambaarsti juures

MINA: Tere. Ma jõudsin vist natuke varem.
HAMBAARST: Väga hea, et jõudsid varem. Võid kohe edasi tulla.

Ronin tooli ja arst laseb selle surinal pikaliasendisse. Saan pähe suured roosad prillid. Esimene mõte on, et küllap ikka selleks, et näkku suunatud valgus silma ei paistaks. Aga võibolla ka selleks, et mind kuidagi psühholoogiliselt mõjutada. Et kõik on ümberringi kena roosa ja nii.

HAMBAARST: Kuidas me teeme, kas tahad, et ma teen süsti ka või proovime algul niisama?
MINA: Mhmmm… ma ei teagi… on see elus või surnud hammas muidu….?
HAMBAARST: See on sul surnud hammas, aga ma pean päris sügavale minema, päris sinna igeme alla ja eks see on parasjagu ebameeldiv…
MINA: Uuuuh, kuule tee siis igaks juhuks süst, jah. Siis on vähemalt hea rahulik olla.

Ega hambaarsti juures polegi häid valikuid. On õudsad ja veel õudsamad. Kui süsti ei tee, on pidevalt hirm, et kunas ma nüüd midagi tunnen. Kui teeb süsti, siis juba süstitegemine ise on õudne, ja pärast arve maksmisel annab see ju ka tunda. Aga et ma olen paaniline valukartja, siis ega mul ju erilist valikut polegi. Mõne minuti pärast on pool nägu tuim nagu betoonpaneel ja läheb lahti. Hambaaarst puurib, õde imeb suure plastmasstoruga sülge. Tunda ei ole tõesti mitte midagi! Isegi omamoodi mõnus on. Tegelikult olen ma juba lapsest saati krooniline hambaarsti juures käija, nö vana kala.

Ja võrreldes sellega, kuidas neid asju suus omal ajal aeti, on praegune situatsioon ikka nagu võtaks rannas päikest.

Kõik on roosa, tunda pole midagi, arstid teevad mõnusat nalja ja küsivad iga paari minuti järel, et kas mul on ikka kõik hästi. Vastata ma muidugi ei saa, lihtalt mõmisen. Tool on ka jube mugav – igast punktist absoluutselt kere järgi! Täielik relax! Huvitav, miks voodid ei võiks sellise kujuga olla? Jah, kui õudne kõik see asi ikka vanasti oli…

Arvan, et see oli vist kusagil kolmanda klassi lõpus vahetult enne suvevaheaega. Nuia Keskkooli algklassid tegutsesid mingis hiidvanas majas, sest üle tee asuvas suures n-ö päriskoolimajas ei olnud kõikide klasside jaoks piisavalt ruumi. Toimus iga-aastane kevadine hammaste kontroll ja millegipärast oli korraldatud nii, et meid ei aetud mitte päriskoolimajja hambaarsti juurde, vaid hambaarst tuli oma kodinatega sinna vanasse majja, kus polnud ei veevärki ega ka muid erilisi sanitaarseid tingimusi. Meil olid tunnid läbi, aga koju minna ei tohtinud ja tuli maja ees oodata, kuni hambaarst sind tähestikulises järjekorras ette võtab.

Sisse oli hambaarst ennast seadnud koolimaja teisel korrusel asuvas kunstiklassis. Hambaarstitooli nad muidugi kohale tarinud ei olnud ja seda asendas nõuka-ajal kõige levinum vineerist põhja ja seljatoega vineertool. See oli pandud seina äärde nii, et patsiendi pea toetuks vastu kõva krohvseina ja puurimise ajal eest ära ei liiguks. Puur oli mõistagi see portatiivne, mida tuli pedaaliga sõtkuda ja mille alumist suurt ning ülemist väikest malmist ratast ühendas peenike triibuline nöör, mis siis hambaarstipoolse pedaalisõtkumise rütmis võbisedes seda kohutavat piinariista ringi ajas. Aeglaselt ja vahepeal hambaauku kinni jäädes.

Meid oli klassis nii midagi pealt kolmekümne lapse ja et minu perekonnanimi algab M-iga, siis oli päris tükk aega oodata. Et meil oodates igav ei oleks, pidime mängima maja ees rahvaste palli. See on niisugune mäng, kus vastane peab sulle palliga täiest jõust pihta virutama, nii et sa palli kinni ei suudaks püüda. Pommitatakse kahelt poolt – nii vastasvõistkonna poolt kui ka selle kapteni poolt, kes asub su selja taga ja on eriti agressiivne. Ja kapteniks valitakse tavaliselt ka iseäranis kibeda käega viskajad. Igal mängijal on kolm elu, mis tähendab, et kui oled kolm latakat kirja saanud, tuleb mängust lahkuda. See on omamoodi jõhker mäng, sest valdavalt sihitakse ikka näkku. Või siis ka vastu kintsu, mis on ka kohutavalt valus, eriti kui mäng käib sellise poolplastmassist-poolkummist kärnilise palliga, mis oli tol ajal sama levinud kui need vineertoolid, mille peal hambaarst samal ajal teise korruse kunstiklassis oma ohvreid piinas.

Mul olid väiksena suhteliselt katkised hambad. Juba piimahambad olid kehvad ja pärishambad olid umbes sama nigelad. Lisaks ei mahtunud need kõik mul korralikult suhu ära, mistõttu tuli neid välja tõmmata, painutada, sikutada, õgvendada ja tehti seda kõike mõistagi nende hirmsate nõukaaegsete töömeetoditega. Ja selle kõige tulemusel oli mul hambaarsti ees välja kujunenud paaniline, kõiki molekule ning keharakke paralüseeriv irratsionaalne hirm.

Loomulikult ei olnud ma niisuguses meeleseisundis teab mis osav rahvastepallur ja sain oma kolm obadust (kaks näkku ja ühe vastu kintsu) juba üsna mängu alguses kätte. Teise mängu mind seetõttu kaptenid ei valinudki ja kolmandasse ka mitte ja nii ma siis tuiasin seal niisama ringi, nägu ja kints pallilöökidest kipitamas ja mõistus hirmust peatse inkvisitsiooniprotseduuri ees poolsegane.

Kui hambaarsti järg jõudis K-täheni, ei pidanud ma enam vastu. Tegin, nagu läheks vetsu, aga tegelikult läksin hoopis garderoobi, haarasin oma riided ja koti ning põgenesin ukse kaudu, mis avanes maja sellesse otsa, kust mind hoovist näha ei olnud. Kodus rääkisin, et hoopis mu pinginaaber ei julgenud hambaarsti juurde minna ja põgenes kooli tagumise ukse kaudu. Ilmselt tahtsin kontrollida, mismoodi ema niisuguse lolluse peale reageerib. Aga ema eriti ei reageerinudki, ja arusaadav ka, sest mis sa ikka võõra lapse nõmeda käitumise peale reageerid. Peaasi ju, et enda laps on tubli ja julge.

Sügisel sain ma selle vääritu ja argpüksliku teo eest muidugi topelt, sest siis olime jälle selles nö päriskoolimajas ja sealt ei andnud mul enam hambaarsti eest kuhugi põgeneda. Ja augud olid suve jooksul mõistagi suuremaks läinud. Jah, olid vast ajad…

HAMBAARST: Magama jäid või?
MINA: Mkkm…
HAMBAARST: Kuidas sa ennast tunned, jõuad sa veel natukene suud lahti hoida?
MINA: Mhmhm…
HAMBAARST: (õele) Oioioi, mis siin veel on!

Hea et ma ikka süsti lasin teha…

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas. Töötab oma uue isiknäitusega märtsi lõpul Linnagaleriis ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (70)