Peep Ehasalu: suure paugu ootuses

Kes viitsiks käia erinevate arstide juures? Parem otsida üks korralik ekstrasensitiiv. Eesti bränd? No ei muuda mingi tööriistakast Eestit maailma nabaks! Kooseluseadus? Ei pane see kedagi homosid armastama! Alkoholireklaami piirangud? No juuakse ju ikka edasi!

Inimese loomuses on otsida midagi suurt, mis hoobilt lahendaks kõik probleemid. Igapäevane töö kui tühi vaimunärimine on selgelt ülehinnatud, väikeste sammude vahtimine tekitab vaid frustratsiooni. Isegi hambaarst paikab ühe hamba korraga, ehkki võiks samast asendist eemaldada ka ninakarvad ja kõrvavaigu.

Olen viimasel kuul aidanud Eesti Inimõiguste Keskust mitmekesisuse päeva läbiviimisel ja kuulnud samuti kaastundlikku tõdemust, et “see ei lahenda Eesti probleeme.” Milleks siis üldse punnitada?

Mitmekesine eestlus

Üle 80 Eesti organisatsiooni ja ettevõtte on ennast sidunud mitmekesisuse kokkuleppega ja tänavu liitub veel kümmekond. Need on ettevõtted, kelle jaoks tähistab mitmekesisuses (ingl k diversity) väärtushoiakut ja kes peavad oluliseks sellega tegeleda.

Eesti on olnud läbi ajaloo üsna mitmekesine. Kas meeldib või mitte, kuid see on vorminud eestlaste geneetilist koodi, toidulauda, traditsioone ja keelt, muutes kõik omaks, eestlaslikuks.

Täna on Eestis põlisrahvastiku osakaal 73%, nende hulgas nii eestlased kui kõik väiksemad põlisrahvad. Kokku elab Eestis u 190 erinevat rahvust. Võrdluseks on soomlaste osakaal Soome rahvastikust u 90%, koos põliste rootslaste ja saamidega veelgi enam.

Kuumadest teemadest teavad kõik – rass, rahvus, usk ja seksuaalsus. Mitmekesisuse laiema määratluse järgi koosneme aga kõik väikestest või suurematest normikalletest, ja normid omakorda on pidevas muutumises. Teisisõnu, kui ma tahan, et minu erinevustega arvestatakse, siis arvestan ka teistega.

Milline on tänapäeva eestlus? Kas mustanahaline võib olla eestlane? Kas Eesti venelasi peaksime kutsuma vene keelt rääkivateks eestlasteks? Kas peaksime oma senistes traditsioonides ruumi tegema mõnele uuele? Kas mardipäev või halloween?

Lähiminevik ja eestluse defineerimise küsimused annavad tooni ka mitmekesisuse diskussioonis. Milleks peab Eesti Inimõiguste Keskus sellises sipelgapesas kepiga torkima? Äkki ei tegeleks, on ju siiani hakkama saadud? Vist.

First thing first

Inimlik hoiak on heita meelest kõik enda jaoks keeruline ja loota, et siis seda enam pole. Äkki piisaks, kui keskenduks ainult eri vanustele ning püüaks vähemalt erivajadustega inimeste probleemidele lahendusi leida? On ju ülejäänud kõik „europehmode imporditud“ teemad. Võiks tegeleda ennekõike majandusega ja küllap siis kõik muu paika läheb, palgalõhed ja erivajadustega inimeste probleemid ja …

Reeglina kaunistatakse see hoiak loosungiga, kus „omadega“ tuleb tegeleda kõigepealt. Ja et siis kohe tegeletakse? Ilmselt kohe, kui on välja selgitatud, kuidas neid omasid täpsemalt defineerima peaksime. Kes meist suunduks vabatahtlikult järjekorra lõppu?

Kelle erinevus on tähtsam?

Kõlaks kenasti, kui esimesel päeval teeme majanduse korda, teisel kultuuri, siis võtame kartulit ja ehitame laudale katuse. Ning seejärel ongi järg jõudnud puuetega inimesteni?

Kui me peame erinevusi väärtuslikuks, siis näeme neid kõiki. Kui ei pea, siis … järjekordsed segadused rehabilitatsioonirahade ja tööjõureformiga osutavad, kui väärtused pole paigas, siis mitmekesisusega tegelemine kauniks loosungiks jääbki. Tegelemine ei tähenda tingimata raha ja arusaadavalt kõike ei saa korraga (siinkohal suurt pauku oodata ei tasu). Kuid kes paneks erinevused tähtsuse järjekorda?

Keskendume majandusele

Uuringud kinnitavad, et kui mitmekesisusega tegeleda, võib sellest sündida kasu, nii majanduslik kui sotsiaalne. Kui tegelemata jätta, siis probleemid on kiired tulema. Kõlab üsna loogiliselt ka ilma uuringuteta.

Mida riigi majanduse all täpsemalt mõeldakse? Majandus oleks justkui hiiglaslik kratt, kes vaikselt nurgas uriseb ja kõigi tähelepanu nõuab, et ette valmistada suurt õnnepauku. Tootmine on majandus, tootmiskeskkond ei ole? Investeering masinasse on, investeering „pehmetesse väärtustesse“ ei ole? „Ääs huuga, alasile haamer löö“ on, aga soe kontor pole?

Tööandjad on siin õnneks jämeda otsa enda kätte haaranud ja osutavad praktikas, et erinevustega arvestamine on nii kõva majandus, et haamriga pole mõtet läheneda.

Mitmekesisuse kokkulepe koondab tööandjaid, kelle jaoks on „omad“ nende töötajad, igapäevaselt ja oma väärtuslikus mitmekesisuses. See on osa majanduse ehitamisest, lihtsalt pole ühte suurt pauku, ei kohest Skype’i ega Nokiat, küll aga võimalus nende sünniks. Küsimus pole vaid uute inimeste värbamises, vaid Eesti olemasoleva mitmekesisuse parimas kasutamises.

Vastastikune austus, võrdne kohtlemine, erinevustega arvestamine peaks kuuluma normaalsete inimsuhete ja eluterve töökeskkonna juurde. Paraku pole see kõigile ja alati arusaadav ning normaalsuse eest tuleb seista nii Eestis kui mujal maailmas. Normaalsus ei sisalda probleemide eitamist, vaid nendega tegelemist. Päevast päeva ja aastast aastasse, järjekindlalt, ilma ühe suure pauguta.

Peep Ehasalu

Peep Ehasalu

Peep Ehasalu on kirjanik, kommunikatsiooniekspert ja toimetaja. Kord kuus jagab Peep Edasi lugejatega oma mõtteid ja tähelepanekuid ümbritseva kohta kommunikatsioonieksperdi vaatenurgast. Loe artikleid (9)