Iivi Anna Masso: kuhu kadus multikulti?

YouTube on nostalgiline kullaauk. Sealt leiab muu hulgas muusikat, mida teismeeas sai jumaldatud, aga mis tollal oli vaid piiratult kättesaadav. Lemmikbändide live-esitustest sai ainult unistada, ka videosid nägi haruharva – põhiliselt siis, kui Soome TV midagi juhtus näitama. Nüüd on kõik see vana kuld, Boney M-st Pink Floydini, veebis saadaval.

Selles nostalgiamaailmas kord seilates tuli vastu 1980ndatel superhitiks tõusnud Lambada. Seda lõputult rõõmsat vana tuttavat aafrika juurtega brasiilia tantsu vaadates meenus nostalgiliselt mitte ainult oma noorus, vaid omamoodi Euroopa süütuse ja muretuse aeg, mis raudse eesriide tagant paistis eriti ilus.

Hoogne Lambada on ikka veel ilus. Nii elujõuline, nii elujaatav.Ja kindlasti eksootiline. Rõõmusõnum meile uimastele põhjamaalastele teisest, lõunapoolsemast, päikesest energiat ammutavast kultuuriruumist. Aga edasi tekib küsimus: kuhu on selline eksootika Euroopa avalikkusest kadunud?

Meil räägitakse hommikust õhtuni multikultuursusest, aga me ei näe selles arutelus rõõmsat segu Brasiilia karnevalidest, Aafrika tantsust, kauge ida hillitsetud elutarkustest.

See kõik on loomulikult endiselt olemas, eriti suuremate lääne linnade argiellu see lihtsalt kuulub, nagu ka India ja Hiina IT-insenerid, filipiinlastest haiglaõed, balkani tudengid, kurdide kebab-restoranid.

Aga me ei räägi sellest. Me ei räägi sellest, kui me ütleme “multikultuur” ja kutsume inimesi üles sallima ja tunnustama, oma eelarvamustest üle saama, aktsepteerima ja mitte kartma. Me siin Soomes ei räägi kunagistest Vietnami ja Tšiili pagulastest, hiina restoranidest, budistlikest filosoofiatest ega riigi suurimatest sisserändajarühmadest, st eestlastest ja venelastest, kui jutt on multikultuursusest. Me Euroopas ei räägi muusikast ja tantsudest, kirjandusest, toidukultuurist, pidupäevadest, kui me kinnitame, et multikulti on hea.

Me ei räägi neist asjadest, ehkki kultuurikirevus tähendab tänapäeval kõike seda. Me ei räägi neist, sest nendega ei ole probleemi. Me ei karda neid. Meile ei ole vaja kinnitada, et india IT-insener, ladina-ameerika tants või nepaali restoran on midagi head. Need sulavad sujuvalt osaks vaba, demokraatliku ühiskonna elust.

Nüüdsel ajal, kui räägitakse multikultuurist ja tolerantsusest, räägitakse pea ainuüksi keskaegse maiguga äärmuskonservatiivsest, poliitiliselt pealetükkivast, naisi alandavast, sõna- ja usuvabadust trotsivast islamistlikust liikumisest.

Ja mass-immigratsioonist Lähis-Idast ja Kesk-Aasiast, mis sellele paratamatult jõudu juurde annab, samas, kui see liikumine on ise üks migratsiooni põhjus. Kogu tolerantsusedebatt on suunatud sellele, kuivõrd lääne kultuuriruum peab tolereerima ja omaks võtma neid ülitraditsionalistlikke hoiakuid – naiste kinnikatmist ning naiste ja meeste eraldamist, usulise pereseaduse kasutusõigust, usukriitika keelamist, koolidesse palveruumide rajamist.

Usulise äärmuskonservatiivsuse omaksvõttu nõutakse multikultuursuse nimel, ehkki sel pole mingit pistmist eelkirjeldatud rahvaste ja kultuuride rõõmsa ja rikastava segunemisega. Tolerantsuse ettekäändel on läände tagasi toodud siin juba valgustusajast kadunud jumalapilkamise keeld. Tehakse seadusi, mis keelavad nn. “islamofoobia” – sisuliselt usulis-poliitilise õpetuse arvustamise.

Tolerantsuse varjus jagatakse ühiskonnad kaheks, justkui koosneksid nad ainuüksi etniliselt puhtast põlisrahvast ja usukonservatiivseist sisserändajaist.

“Terroristid tahavad lüüa kiilu põlisrahva ja sisserändajate vahele”, korratakse iga islamiäärmuslaste terrorirünnaku järel, justkui esindaks üks rühm kõiki “sisserändajaid”. Sellest jaotusest on kadunud kõik need ühiskonna liikmed, kes ei kuulu kumbagi kategooriasse, kõik mitte-päris-põlis-elanikud, teistsugused sisserändajad, ka need, kes tulevad äärmuslastega samast kultuuriruumist.

Olen ise alati innustunud uuest ja erinevast. Olen puhtast uudishimust uurinud erinevate kultuuripiirkondade ühiskondade ja uskumuste kujunemislugu. Mäletan, kuidas vaimustusin koolieas meile tollal vägagi eksootilisest iiri muusikast, kui selle esimesed esindajad Tallinnasse saabusid; hiljem samamoodi juudi ja Aafrika muusikast ja Lõuna-Aasia sufimuusikute hüpnootiliselt kaasatõmbavaist rütmidest. Paremini kui kuskil mujal olen tundnud end New Yorgi kirevas inimmassis, kus on nii palju erinevaid nägusid, stiile, keeli ja kõike muud, et kunagised jutud “kolmest põhirassist” tunduvad täiesti absurdsed.

Olen suure osa elust elanud rohkem ja vähem võõraste seas, kohanenud uutes keskkondades, õppinud uusi keeli. Lugenud, kuulanud, näinud, inspireerunud. Samas olen jäänud skeptiliseks igasuguse üksikisiku ahistamise suhtes, tehtagu seda riigi, poliitilise ideoloogia või niinimetatud kultuuri ja usu nimel. Pean lugu neist, kes julgevad oma taustaühiskonna tabudele ja rõhumisele vastu astuda.

Nii ei saa ma kuidagi olla nõus nende sallivuse apostlitega, kes teiste seisukohtadega tutvumata väidavad, et kui sa ei vaimustu naiste isikupära ja inimlikkust hävitavatest usuäärmuslaste näokatetest, siis tuleb see sellest, et sa lihtsalt pelgad kõike võõrast, sest see on uus ja harjumatu. On asju, millega ei pea harjuma. Ka mitte “mitmekesisuse” ja kiidetud kultuuripaljususe nimel.

Sestap arvan, et peaksime säilitama perspektiivitunde. Lääne võlu on seisnud vabaduses, austuses üksikisiku vastu, põhimõttes “ela ja lase teistel elada”. Just selle kõrvalmõjuna on kultuurid, kulinaariast ja muusikast elutarkuste ja inseneriteadusteni, saanud läänelikus keskkonnas loovalt ja viljakalt koos eksisteerida. Et see nii jääks, peame kinni pidama sõna- ja süümevabadusest, igaühe õigusest mõelda ja kõnelda, arvustada ja vaielda, nalja visata, laulda, tantsida. Ka siis, kui me seas on neid, kes arvavad, et neist pahelistest asjadest tuleks loobuda. Ka siis, kui see tegevus kedagi justkui solvab.

Mitmekesisust tähistades ei tohiks unustada, mida see elus tähendab.

Kinkigem vähem tähelepanu neile, kes oma rusuvat ja piiravat eluvaadet ka teiste elu kitsendama tahavad panna. Ja rohkem neile, kes on lihtsalt erinevad, olgu rahvuse või tausta, oskuste või omaduste poolest.

Multikulti peaks olema kultuurilise paljususe, mitte kultuurilis-poliitilise ahistamise, solvumise kartuses varvastel käimise õpetus. Muidu kaob sellest nii paljusus kui ka kultuur.

Toome siis multikultisse tagasi Lambada. Ja kõik need rõõmsad, eksootilised, uued ja värvikad kultuurinähtused, millest me täna veel isegi midagi ei tea.

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Paar korda kuus kirjutab Iivi Anna Masso Edasi lugejatele digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel.

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Edasi lugejatele kirjutab Iivi Anna Masso digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel. Loe artikleid (16)