Kunnar Karu: hobimatkajate Meka & Euroopa turismisaar 2016 – Madeira

Madeira pälvis taaskord aasta turismisaare auhinna Euroopas. Esikümnesse mahtusid veel Mallorca, Kreeta, Rhodos ja paljud teised tuntud turismi sihtkohad. Miks valitakse puhkuse veetmiseks just Madeira?

Üheks suurimaks väärtuseks on aastaringne pehme ning puhkuseks sobiv kliima. Ilmselt teisele kohale võib panna saarel lokkava roheluse ja liigirikkuse, mis tuleneb pehmest kliimast ning piisavast hulgast sademetest. Kolmandale kohale julgeksin mina asetada matkamisvõimaluste rohkuse, omanäolisuse ja kättesaadavuse. Madeira kohta on välja antud sadu matkaradasid tutvustavaid raamatuid koos rajakaartide ja detailsete kirjeldustega. Need annavad tuhandeid võimalusi Madeiral looduses liikumiseks ning saarega tutvumiseks.

Madeira saarele on rajatud üle 3000 km levaadasid, mis on üheks omanäolisemaks matkamisvõimaluseks kogu maailmas. Ühe käe näppudel võib ülesse lugeda kohad maailmas, kus leidub levaadaradu, millel on võimalik muu hulgas ka matkata. Madeira levaadarajad pakuvad unustamatuid kogemusi matkamiseks nii kogenud matkajale kui algajale looduses jalutajale.


Levaadad ei tõuse ega lange järsult, neid mööda saab kilomeetrite kaupa järskudel mäekülgedel viibides liikuda ning mis kõige olulisem – tunne on justkui jalutaks merepinnal lauskmaal. Kes soovib võtab ette kümnete ja kümnete km pikkuseid retki, kes soovib jalutab vaid mõne kilomeetri.


Ei maksa unustada asjaolu, et levaadad kulgevad sageli läbi mägede ning selleks on rajatud kilomeetrite pikkuseid tunneleid, kus saab sageli kuni 30 minutit veeta enne kui tunneli lõpus paistev valgus lõpuks kohale jõuab. Iga levaada on täiesti unikaalne ning kahte ühesugust saarelt leida ei õnnestu.

Minu kõige emotsionaalsem kogemus pärineb Janela levaadalt, kus tuli läbida tunnel, kus käimiseks oli vahepeal levaada kõrval ruumi vaid 20 sentimeetri jagu ning kus laest mitte ei tilkunud vaid lausa purskas vett. Läbimärjaks õnnestus saada juba tunneli alguses. Peagi lisandus nimekirja korralik seinast paiskuv veesammas, mida ei jätnud selga ühtegi kuiva riideeset. Aga emotsioonid olid laes, mis sellest et edasine matk kulges tilkuvate riietega.

Lisaks levaadadele on saarel tähistatud ka hulgaliselt matkaradu – seda nii mereääres, kus laiuvad kaunid vaated ookeanile, kus oma jõudu näitab rannakaljudele paiskuvad helesinised ookeanilained, kui üle kogu saare. Üheks populaarsemaks on saare idatipus, Sao Lourenco poolsaarel asuv matkarada. Just sellelt samalt matkarajalt on tehtud nii mõnigi Madeira saart tutvustav reklaampilt.

Üheks omanäolisemaks on kindlasti saare kõrgeima tipu – Pico Ruivo (1862m) ümbruses kulgevad matkarajad. Sealsed vaated vulkaanilisele Madeira saarele on niivõrd võimsad, et hiljem matka lõppedes pilte uurides tuleb tõdeda, et tehtud on sadu pilte sealt avanenud vaadetest. Kui ikka peaasegu merepinnalt tõusta 1862m kõrgusele – siis tekib paratamatult tunne, nagu oleks märksa kõrgemale jõudnud – tunde järgi vähemalt 3000m kõrgusele, vaadete järgi vähemalt 4000m kõrgusele!

Minu matkaplaan Pico Ruivo otsas käimiseks oli tavapärastest matkajate liikumistest erinev. Alustasin Ilha küla eelselt kiirtee äärest. Minna oli tubli 1500m ülesmäge. Pico Ruivo jalamile jõudsin suure 20kg seljakotiga alles õhtuks. Esmalt laager ülesse ning siis tuli ka Ruivo tipus ära käija. Järgmine päev tuli võtta ette matk Pico Areiro otsa ning kui seal käidud matkasin edasi ühe hooga kohe Encumeada külasse.

Sellel kõigil on ka oma varjupool – kohalikud rajameistrid ei ole raja tähistamisega sageli väga palju vaeva näinud. Rahvusvaheliselt tuntud levaadarajad on küll selgelt tähistatud – seda enam – levaada kulgeb sinu kõrval kogu jalutuskäigu vältel, aga matkaradadele on sageli tähistust jagunud vaid algusesse ja lõppu, kui sedagi. Õnneks on matkajate voog nii palju tihe, et rajad on vähemalt korralikult sisse tallatud, seega kogenud matkaja pilk leiab need siiski ülesse. Kuigi nii mõnigi kord jääb rajast, matkaradade kaardist väheks. Siis tuleb loota vaid oma vaistule ning heale õnnele.


Teine murekoht on tõusud ja langused – mida matkakaart välja ei näita ning paljud üldistavad kaardid ja kirjeldused ka olematuks muudavad. Lühikese ajaga jõuab rada käija ülesse, alla, paremale, vasakule, läbi mägede jne ning selle kõige tulemuseks on sageli päris uhkelt kogunenud tõusumeetrid. Mida kaarti vaadates ei pruugi esmapilgul aimatagi. Selline kord on juba Madeira eripära. Võtame näiteks Pico Areiro ja Pico Ruivo vahelise matkaraja. Autode, busside jms saab ilusti sõita Pico Areiro tipus asuvasse õhujõududele kuuluvasse radarijaama, aga jalutamiseks 5,5 km matkarajal Pico Ruivo jalamile tuleb matkajal edasi-tagasi teekonnal läbida uskumatud 1000 tõusumeetrit ning samapalju laskumismeetreid. Aga see on kindlasti seda väärt …

Madeira matkaradasid kujundavad ka mitmed kohalikud looduskatastroofid.

Olgu selleks 2003. aasta suur tulekahju, mis Pico Ruivo ümbruses hävitas tohutul hulgal rohelust, 2010. aasta suured vihmasajud ja selle tulemusena tekkinud mudalaviinid ja maalihked, mis viisid paigast hulga matkaradu.


Lisaks nendele juhtub ikka ja jälle, et midagi variseb, midagi sõidab suurte vihmasadudega paigast. Sestap tasub kindlasti enne rajale minekut üle vaadata, kas rada on ikka avatud ja läbitav. Õnneks on enamik nendest muredest praeguseks likvideeritud, ehitatud on palju uusi veelgi paremaid matkaradu ning loodus hakkab ka toibuma 2003. aasta tulekahjudest – mida jäävad meenutama hetkel veel vaid kuivanud süsimustade tüvedega puud. Kuid juba on nende ümber loodus tärkamas.

Kui juba ilmast juttu tuli, siis ega Madeira ilma asjata ole nii roheline saare, et isegi vulkaanilise tekkega kaljuseinadel kasvavad taimed kui seal ei oleks väga pehme kliima aastaringselt ning ei oleks korralikult ka sademeid. Just need viimased on need, mis paljude matkajate plaanid võivad nurjata. Sest kui seal ikka sajab, siis sajab kohe korralikult. Mul ei ole ühtegi tuttavat, kes oleks Madeiral ära käinud ning ei oleks rääkinud lugusid vihmapäevadest – mõnel oli neid koguni terve nädala jagu järjest.

Aga see on see hind mis tuleb maksta – ainult nii on loodus roheline ja lopsakas üle kogu saare aastaringselt.

Õnneks võib minna ka paremini – mina pääsesin vihmast kõigil 7 päeval ning nautisin täielikku 20+ kraadiga suveilma igal päeval. Veelgi enam – mitmel päeval olin tunnistajaks pilvede võitlusele jõudmaks üle mägede saare põhjaküljelt lõunasse. Mul õnnestus isegi jalutada mäeharjal, kus ühelpool olid orgu lõksu jäänud pilved ning teiselpool pilvitu taevas.

Peale 7 matkapäeva tuleb nõustuda, Madeira on oma tiitlit väärt ning julgen soovitada kõigile võtta käigu Madeirale ette!

Kunnar Karu

Kunnar Karu

Kunnar Karu on Nipernaadi reisiklubi matkajuht ja alpinist. Aeg-ajalt kirjutab Kunnar Edasi lugejatele oma reisidest erinevatele mäetippudele, neil tekkivatest olukordadest ja mõtetest ning jagab vallutatud mäetippudest inspireerivaid loodusfotosid.


Loe artikleid (4)