Egle Loit: milleks mulle aeglane mood?

Selle kevadsuve trend - kanna kudumeid tagurpidi

Terve müriaad organisatsioone tegeleb igapäevaselt taaskasutuse, energiasäästlikkuse ja üldise loodushoiuga. Paljud tähtsad teemad on luubi all, aga mulle tundub, et rõivatööstuse ja kliima seost ei ole me endi jaoks sama suure kella külge riputanud. See on tundlik teema. Olen ise ka patune. Vahepeal ikka pigistan kiirmoe poes silma kinni, kui kassapidaja odavalt kättesaadud kleidi süsteemist läbi lööb. Või soetan riideid, mida mul tingimata vaja pole.

Mood on teema, mida Pariisi kokkuleppes isegi ei mainita. Ometi on tegu nafta järel teise kõige mustavama valdkonnaga maailmas. Inimesed ei hoia riideid samamoodi nagu generatsioon või kaks tagasi. Neid on kiire, lihtne ja odav soetada. Ostuotsuse tegemiseks kulub enamasti vähe aega või on riided hoopistükkis emotsiooni ajel soetatud. See paneb mind mõtlema, et emotsiooniost kui väljend on põhjusega sedavõrd laialt kasutuses.

Olen parasjagu teist kuud Türgis. Kui kodumaa osades poodides enam tasuta väikseid plastikkotte ei jagata, siis siin pakitakse korvitäis oste kümnesse erinevasse kilekotti – juust ja või ühte, banaanid teise, pesuvahend kolmandasse, küpsised ja teepakk neljandasse jne. Ma käin vaat, et igal hommikul kiirel poeringil. Tilgun vajadusepõhiselt sinna igal hommikul ühe või teise asja järele. Viimati ostsin kaneeli. Teenindaja pakib selle kilekotti. Mul hakkab kahju, kui ma näen viie meetri kauguselt, kuidas ta seda kilekotti minu jaoks valmis sätib. Ja ma juba tean, kuidas ma kohe protestima hakkan. Alguses vehin niisama kätega ja raputan pead, andes märku, et saan ilma kotita hakkama. Kuna aga minu keeleoskus jääb tänusõnade piiresse ja siinsed kohalikud ei räägi inglise keelt, võtan kasutusele järgmise taktika. Naeratan ja tänan samal ajal, kui kaneelipakki kilekoti põhjast välja kougin. Me elame kahes erinevas maailmas. Mind häirib, kui palju kilekotte inimesed siin kasutavad. Guugeldades leian info, et kilekott laguneb 700-1000 aastat. See on mu jaoks jube teadmine.

Kohati tundub, et riietega käiakse maailma mastaabis niisama hooletult ringi kui kilekottidega. Me kasutame neid veidi ja siis viskame ära. Me ei omista neile tähtsust. Maailmas toodetakse aastast-aastasse iga naise, mehe ja lapse kohta terve garderoobi täis äraviskamisele kuuluvaid riided.

Inimeste riidekapis laiutavad kliimasoojenemise luukered – nafta baasil valmistatud kunstmaterjalid nagu polüester, nailon ja akrüül.

Enne Teist maailmasõda, kui naftakeemiatööstus polnud veel arenenud, kasutati rõivaste valmistamiseks puuvilla, siidi ja villa.

Nafta baasil valmistatud polüestrist, mis on asendanud naturaalse puuvilla, eraldub pesu pestes plastiku peenosasid. Näiteks eraldab sünteetiline fliisjakk umbes 1,7 grammi mikrokiude, mis katavad kala toidulaua.

Rõivatööstuse õlul lasub 10%-line vastutus süsihappegaasi emissiooni eest. Millegipärast ei räägita aga moetööstusega seotult massilisest ülemaailmasest reostamisest ja kemikaalidest. Millegipärast ei taha inimesed indiviidi tasemel vastutada oma hävitava panuse eest. Kas emotsioon saab teadlikkusest võitu?

Ma ei ole musternäidis, aga ma püüan võimalikult palju toetada aeglast moodi. Soetada riideid, mille sees on päriselt hea olla, sest need on valmistatud naturaalsetest materjalidest ja eetiliselt. Ma hoolin sellest, et minu riiete valmistajal oleksid sama inimlikud töötingimused kui mul endal on ja, et ka tema saaks oma tehtud töö eest õiglase tasu.

Harrastan ka ostu edasilükkamist.

See tähendab, et enne ühe või teise asja omamist käin seda korduvalt proovimas või digitaalsel kujul imetlemas.

Mulle meeldib, kui riided kannavad edasi minu lugu, väljendavad seda, kes ma olen. See tähendab, et ma omistan neile võimalikult sügava väärtuse. Ma tekitan riidega ise emotsionaalse seotuse, mistõttu hoian neid hoolikamalt. Näiteks pesen ma paljusid esemeid käsitsi ja lasen õmblemishuvilisel õel neil aeg-ajalt parandada. Mu riided on minuga seotud, ma hoolin neist. Suuremas plaanis vähendan sedasi tegutsedes kindlasti ületarbimist.

Egle Loit

Egle Loit

Egle Loit on Tartu Ülikooli ajakirjandusharidusega moe-ja reisihuviline, ta on teinud kaastööd ajakirjale Mood, Säde ja Catwalk. Egle kirjutab Edasile tema jaoks põnevatel moeteemadel. Loe artikleid (6)