Peeter Koppel: pange tähele – asi on vaesuses

Tõejärgsele ajastule on omane narratiivi muutmine faktidest ja faktide jadadest olulisemaks. Narratiiv on see, mis loeb ning seda piisavalt pingsalt uskudes näidakse lootvat, et see defineerib ühel hetkel ka reaalsuse. Mõnedest narratiividest on saanud müüdid, mida omakorda võetaksegi juba faktina ning korratakse suisa paar korda päevas. Halb on selle juures see, et lähtudes müütidest ja vildaka vundamendiga „käibetõdedest,“ ei jõuta probleemi juurtega tegelemiseni. Või vähemalt jõutakse selleni selgelt hiljem, kui oleks võinud.

Üks sellistest narratiividest on see, et sissetulekute (kasvav) erinevus on suurim võimalik probleem iseeneses. Tüviprobleem. Ebavõrdsus! Seda mõtet vürtsitatakse veel põhjendamatu arusaamaga, kuidas need, kelle sissetulekud on kõrge(ima)d on selle kindlasti saavutanud ühiskonna kõige nõrgemate või isegi keskklassi arvel. Kui küsida inimestelt tänavalt, siis suur osa neist kujutaks rikkust vägagi ekslikult nullsumma-mänguna.

Kirjeldatud mõtteviisi jaoks on viimaste aastate kesine kasv või isegi stagnatsioon arenenud maailmas olnud vaat et ideaalne kasvulava.

Juhul, kui selline ebavõrdsust fookuses hoidev mõtteviis domineerib, on kiusatus aktiivseks ümberjagamiseks üha suurem.

Selleks saadakse ka valija mandaat. Üha massiivsema ümberjagamise põhjenduseks on „õiglus“ ning seda saavutatakse (näiteks) tulumaksu tõstmise, hoolekanderiigi laiendamise ja miinimumpalga tõstmise kaudu.

Ma saan aru, et olen juba oma mõttekäiguga paljude jaoks libedal jääl, kuid lubage siiski selgitada – heaoluühiskonna laiendamine tähendab sisuliselt seda, et senisest enam inimesi jääb tööturust kõrvale. Mida see tähendab? Seda, et need inimesed ei arenda oma inimkapitali ning ei teeni sissetulekut. Seega on paradoksaalne, et hoolekanderiigi laiendamine kajastub sissetulekute erinevuse kasvuna, sest valemisse lisandub neid, kelle sissetulek on null. Paradoksaalselt lööb see kõige nõrgemaid.

Kirjeldatud lähenemine nõuab kasvavat ülekannet tootlikelt inimestelt vähem- või mittetootlikele. Sellele protsessile mõeldes tekib küsimus, et sellel kasvul on piir ees ja mis siis saab? Samuti kukub selline majanduspoliitika läbi Pareto kullaproovi – hea majanduspoliitika on selline, mis parandab kellegi olukorda halvendamata seejuures kellegi teise olukorda (või keskkonda laiemalt). Võrdsuse ja õigluse koha pealt ongi mure selles, et suuri erinevusi sissetulekutes nähakse millegi anomaalsena. Paraku vaadeldes kõiki faktoreid, mis inimkapitali ning selle tootlikkust mõjutavad, saame müriaadi objektiivseid faktoreid, mis panustavad sissetulekute erinevusse – alates demograafilistest ja lõpetades kultuuriliste ning poliitilistega. Neid kõiki ei ole võimalik mitte kunagi elimineerida. Sissetulekute ebavõrdsus jääb ning selle loodetavas mahus vähendamine ei ole ilma süsteemi uppi löömata võimalik.

Seega, laiemalt on asi vaesuses, mitte ebavõrdsuses.

Seni, kuni poliitikad lähtuvad narratiivist, et asi on ebavõrdsuses, pole ilmselt häid ja jätkusuutlikke tulemusi oodata. Sissetulekute ebavõrdsus on inimühiskonna naturaalne seisund ning hästi funktsioneeriv turusuhetel põhinev õigusriik on selle parim ravi, sest see loob aluse sotsiaalseks mobiilsuseks – ehk liikumiseks kõrgema sissetuleku suunas.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Kord kuus kirjutab Peeter Koppel Edasile majandusteemalise kolumni.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Kord kuus kirjutab Peeter Koppel Edasile majandusteemalise kolumni. Loe artikleid (14)