Hedvig Hanson: headusest & aususest

Maailm vajaks rohkem headust, selge see. Usun, et enamik meist tahaksid olla eelkõige head inimesed. Kuidas aga olla hea alati ja kas see ongi võimalik? Mis on tegelik headus? Kas headusel on ka oma varjuküljed? Kas kõik on ses suhtes ikka nii mustvalge nagu ses “Kurjuse laulus”: “…pahad on pahad ja head on head…”? Headus on kvaliteet, kui selles on teadlikkust, usun ma.

Väikese tüdrukuna olin minagi loomulikult mõjutatud muinasjuttudest. Kummalisel kombel ei soovinud ma samastuda ei Tuhkatriinuga, kelle raske saatus pöördub enneolematuks õnneks ega Okasroosikesega, kelle printsi suudlus unest äratab. Minu ideaaliks oli Hea Haldjas. Tõeline teadja, andja, soovide täitja. Hõljusin siis, näärikarraga ehitud kudumisvarras käes, vanaema aiamaal ja püüdsin ka kõrvitsat tõllaks võluda. Headus ei olnud mu teadlik eesmärk, vaid loomulik olemise viis, soov olla puhas, helde, meeldida inimestele, täita nende unistusi, olla lõputult Hea. Tagantjärele mõeldes oli selle ihaluse taga nähtavasti ka lohutus mulle endale selle eest, mis ei täitunud.

Siit koorubki välja headuse üks nukraid momente.

Headust absoluudina eeskujuks seades võib juhtuda, et hakkame elama iseendast mööda, et elame teistele ja unustame endi vajadused.

Me kas ei julge neile otsa vaadata või siis ei julge neid vajadusi teistele tunnistada, kartes, et me ehk pole siis enam küllalt head. Võib ju juhtuda, et meie vajadused lähevad risti vastu teise inimese ettekujutustega.

Tean üht meest, keda ema üksi kasvatas ning ema ainus eesmärk oli kasvatada poega just nimelt heaks inimeseks. Poiss õppis viitele, olin usin ja abivalmis, rõõmustas sellega oma ema. Ent kasvades tekkisid poisil loomulikult oma soovid, huvid, mis poleks ehk ema arusaamistega heast sobinud. Poiss muutus kinniseks, temas tekkis sisemine trots, samas kammitses teda süü – hea inimene peab käituma hästi. Mitte kurvastama lähedasi. Niisiis täitis ta ikka teiste tahtmisi. Ühel päeval tuli naine, kelle tahtmisi ta täitis, sest ta oli kasvatatud heaks inimeseks. Samas ei olnud mees ära õppinud iseenda tõelist avamist, temas polnud julgust midagi ise otsustada, seega ei saanud ka suhe peres päris lähedaseks, õnnelikuks. Selle mehe eest olid otsustanud ema ja naine, mis ja kuidas on talle hea.

Tean ka üht kristlikust perest naist, kelle “hea kasvatus” nõudis temalt enese mahasalgamist – nii loobus ta oma ande rakendamisest, oli koduperenaisena hea abikaasa ja laste ema, ent suri noorelt raske haiguse tagajärjel. Drastiline näide, kuid taolise ennast unustava headuse taga võib peituda oht, et ei julgeta olla enam ausad. Väljendada oma soove, tahtmisi, mis tegelikult võiks vabastada ning teha inimese päriselt õnnelikuks.

Headus võib olla ahistav, lämmatav, lausa tappev, kui keegi otsustab oma äranägemise põhjal, mis teisele on hea.

Selline headus on kurjast.

Kõlab paradoksaalselt – headus on kurjast. Sellises headuse-ideaalis võib vastuoluliselt peituda hoopiski otsene vale. Miks inimesed hakkavad valetama – nad tahavad end näidata parematena, kui nad on. Nad tahavad tegelikkust valetada kenamaks, kui see on. Aga valel on lühikesed jalad. Vale ilmikstulekul on sootuks headust laastavad tulemused – usalduskriis suhetes ning lisaks valetaja jaoks näriv süütunne.

Tõsi, mõnikord on valedel ka pikemad jalad ja elataksegi elu lõpuni valedes. Kas mugavusest, hirmust või teadmatusest. Tegelik, teadlik headus võiks olla iseenda ja teistega arvestav headus, selles peaks olema hoolimist, aga ka vabaks laskmist. Lapsevanematena peame oma lapsi loomulikult kaitsma ja rakendama enda kogemusi, samas ei tohi me lapselt võtta ära avastamiserõõmu  ja -valu. Sest valugi on elus tähtis õpetaja, seda vältida pole võimalik ega vajalik. Keegi ei soovi tunda valu ega soovi seda ka teisele tahtlikult. Ometi on olukordi, kui edasi minna saab vaid läbi valu, mitte seda eirates ja püüdes mööda hiilida.

Mulle tundub, et headusega võrdselt on oluline olla aus. Aususega võib kaasneda ka pettumusi, solvumist ja isegi viha. Kes elu tõsiasjadele otsa ei julge vaadata, nende elu pole täisväärtuslikult, ausalt elatud, arvan ma.

Alles läbi aususe minnes saame teada, kui head me tegelikult oleme.

Usun, et inimene peaks endas arendama headust, hoolivust elava suhtes, aga see headus ei tohiks olla pime ning eesmärk omaette, vaid loomupärane olek, milles on avarust, milles puudub omakasupüüdlik soov muuta teisi endale sobivaks.

Päikesetõus Indias I Foto: Blaine Harrington, Pinterest

Või eriti rumal püüe – muuta loomulik ebaloomulikuks. Sest elus on asju, peab olema asju, mida ei saagi muuta, mis alluvad loodusseadustele või mis vajavad arenguks loomulikku kulgemist. Igal on oma tee, kõigel on mõte ja peame seda austama.

See viib muidugi küsimuseni, et kas ka kurjusel on mõte. Küllap on. Nii nagu valelgi. Ehk on suisa nii, et kes pole iial valetanud, ei oskagi aus olla, kes pole olnud kuri, ei suuda ka päriselt olla hea. Küsimus on äratundmises, mida me vajame, mis meid toidab. Ning kas me suudame leida jõudu, vaprust eneses, et end kasvatada, et anda endast parim.

On meie valida, kuidas iseenda tegevuse, mõtete, sõnade kaudu luua rohkem headust. Mulle meeldiks uskuda, et hea eeskuju on parim, mis me anda saame. Igasugune üleinimlik ponnistus vägisi headuse suurendamiseks ei saa tuua kasu. Kui keegi ütleb kellegi kohta, et ta on hea inimene, hakkab minus tõtt-öelda häirekell tööle. Liiga tihti olen näinud häid inimesi, kes ise on õnnetud ning tihti neid, kellele “head inimesed” on sõna otseses mõttes oma heategemisega närvidele käinud.

Olgem siis head, olles samas ausad, andes samas vabaks, luues nõnda tõelist, hoolivat headust. Sest tõeline headus on kartmatu ja teadlik.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu teada saada, siis tema sel sügisel ilmunud raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. 

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (22)