Poliitika.Guru: Süüria kuritöö & karistus

Edasi toob lugejateni Poliitika.Guru nädalamemo Süüria konfliktist. Portaal analüüsib nii rõlget kuritegu kui ka selle vastuolulist karistust. Asjaolud, süü, motiiv, vastutus, kohtumõistjad, mõju Süüria tulevikule, mõju Eestile.

Välk

Asjaolud

Möödunud nädalal lasid Süüria valitsusväed oma rahva peal taaskord käiku keemiarelvad, tappes Khan Sheikhouni linnas närvigaasiga eriti piinarikkal moel üle 80 inimese. Kümned hukkunud olid lapsed. Südantlõhestavad videod ja pildid ohvritest jõudsid kiiresti meediasse ning tõstsid Lääne avalikkuse tagajalgadele. Donald Trump, impulsiivne ja agar meediatarbija, hindas kõigest ööpäevaga ümber oma senise äraootava hoiaku Assadi suhtes ja kinnitas kulminatsioonina korralduse rünnata vastureaktsiooniks tiibrakettidega Süüria valitsusvägesid Shayrati õhuväebaasis.

Süü

Nii nagu ka varasematel kordadel eitavad Assadi režiim ning seda ülal pidavad Vene ja Iraani valitsused valitsusvägede süüd ning pressivad meediasse narratiivi, nagu oleks inimesed ennast ise sariiniga ära tapnud. Ametliku versiooni kohaselt ründasid valitsuse lennukid konvensionaalsete vahenditega islamiradikaalidest mässajate hooneid, kus nood ladustasid möödaminnes ka oma keemiarelvi.

Tõendid viitavad aga üheselt Assadi režiimi süüle.

Esiteks välistab ballistiline analüüs, et sellise mustriga saanuks õhku paiskuda ja alla sadada maas ladustatud kemikaalid. Teiseks ei ladustata sariini valmis kujul, vaid mitme stabiilse komponendina, mis sünteesitaks mürkgaasiks alles mõni tund enne kasutamist (loe: sõjakuriteo sooritamist). Kolmandaks ei ole mässulised oma hädises olukorras võimelised nii keerukat keemilist tootmisprotsessi üles ehitama, kui seda sariini valmistamiseks tarvis on. Neljandaks pidi mürki selliste tagajärgede puhul olema sadades kilodes — seda olnuks aga sadu kordi rohkem, kui mässulistel ka parimal (loe: halvimal) juhul varutud saaks olla.

Detailsemaid asitõendeid, mis kõik Assadi suunas näitavad, on veel terve hulk. Kui igaühes neist asjaoludest võiks ükshaaval kahelda, siis kogumina on lääne spetsialistid ühel meelel — Süüria režiim pani oma kodanike peal taas toime eriti räige sõjakuriteo. Et režiim ja selle doonorid faktidele vastu vaidlevad ja oma segadust tekitavaid valenarratiive pakuvad, on ootuspärane.

Motiiv

Keerulisem küsimus on see, et miks valitsus nii ekstreemseid meetmeid rakendab — olukorrakus režiimi püsimisele otsest ohtu justkui pole. Niikaua, kuni Assad Venemaa seatud mängureegleid ei riku või Venemaal ei teki mõnd muud motiivi Assadi maha kandmiseks, pole Süürias alles ühtegi jõudu, mis Assadi tema enklaavist välja suudaks kangutada.

Lääneliku loogikaga on Süürias koha peal valitsevat olukorda raske mõista.

Mis meile tundub kohest sekkumist vajav ränk sõjakuritegu, on koha pealt vaadates rohkem PR-probleemi mõõtu küsimus. “Sisepoliitiliselt” saatis sariiniga pommitamine selge signaali — Assadile pole alternatiivi, vastupanu on mõttetu, kusagilt pole abi loota. Sõnum on ühene — mässajad toovad oma tegevusega oma lähedastele, oma kogukonnale ise kaela jälgi ja halastamatu lõpu.

Keemiarelvad on vaid osa valitsuse sõnumikandjatest, mis soovimatu kõrvalmõjuna jõuavad ka lääne auditooriumini. Arsenal, millega Assadi väed on tänaseks juba sadu tuhandeid inimesi tapnud — ja mis ükshaaval läänes esikülgedele ei tungi — on märksa laiem. Mässuliste alade elanikkonna vastu rakendatakse rutiinselt ründehelikoptereid, hävitus- ja pommituslennukeid, tanke ja rakette. Esikülgedele jõuavad ning meie arusaamist moonutavad erakordsed sündmused — kui ka USA või Vene väed hooletusest hulga tsiviilelanikke maha notivad. Paradoksaalselt on need meediaraevu külvavad sündmused tegelikult aga oma kaasatoodud hävingult mitme suurusjärgu võrra väiksemad kui rutiinne Assadi hakklihamasin.

Eesmärk pühitseb abinõu. Assad tahab oma maale tuua rahu. Tema väed on väsinud ja sõja lõppu ei paista kusagilt. Sõja sellistes piirides külmutamine on ebatõenäoline ja selgelt territoriaalselt alla Assadi ambitsiooni. Assad on keemiarelva kasutanud korduvalt ka varem — nii üksikutel kordadel sariini kui paljukordselt vähem surmavat kloriini — ja see on teda taktikaliselt aidanud, ilma negatiivsete strateegiliste järelmiteta.

Lisamotiiviks seekordse sariinirünnaku puhul võis olla konkreetne soov maksta kätte mässuliste värske ja seni ka mõõdukalt eduka pealetungi eest Hama provintsis. Sarnane kättemaksumuster võis toimuda ka detsembris 2016, kui ISIS suutis ootamatult vallutada teist korda Palmyra linna ning millele järgnes väidetav keemiarünnak ISISe alade vastu Palmyra lähistel. Kuna tegu oli ISISe aladega, siis sõltumatut kinnitust rünnakule pole.  Putin pole oma toetust keemiarelvade küsimusega seni sidunud ning ka USA senised jõulised vasturünnakud on piirdunud konventsionaalsete PR-relvadega.

Vastutus

Seega on olemas nii retsidiivne süü kui ka motiiv sõjakuritegude toimepanekuks. Lahti jääb veel küsimus, et kui kõrgel käsuliinis sündis massimõrvani viinud ründeotsus. On ülimalt ebatõenäoline, et liigagarad keskastme ohvitserid sellise raskusastmega otsuseid üksinda teevad. Käsk ülevaltpoolt oli kas konkreetne või oli ohvitseridele antud abstraktsem diskretsioon – mõlemal juhul on valitsus teinud teadliku otsuse keemiarelvade elanikkonna peal käiku laskmiseks.

Huvitavam küsimus on Kremli seotus. Lennuväebaas, kus Süüria väed sariinipomme lahkelt lennukitele laadisid, on ühiskasutuses Vene vägedega. Ka siinkohal on ebatõenäoline, et Vene väed toimuvast täies teadmatuses olid. Veelgi enam, Assadi režiim püsib tänaseni üksnes ja ainult Putini armust ning kindlasti ei võtaks Assad riske, mis paneks Kremli talle selga pöörama. Vaatlejate hinnangul juhivad Süürias Assadi lähikonna “show’d” selgelt venelased, mis veelgi tõstab tõenäosust, et Venemaa juhtkond oli kavandatavast rünnakust teadlik.

Kreml ei olnud ka eelmisi keemiarünnakuid hukka mõistnud. Kuidas saanukski — narratiiv nägi ette, et keemiarelvad olid Süürial küll olemas, aga ründasid inimesed ennast ise. Kremli narratiiv näeb ette ka seda, et diktaatorid on riigi sisepoliitika küsimus, millesse keegi väljastpoolt ei tohi sekkuda. Kui inimesed ise enam diktaatorit ei taha, siis korralistel vabadel valimistel võivad nad ju kellegi teise valida. Nii oli uks järjekordseks keemiarünnakuks kogu aeg valla.

Küüniline, spekulatiivne vaade on, et Putin jättis selle ukse lahti muuhulgas oma hüpoteeside testimiseks.

Huvitab ju ka teda, et kas Trump jätab erakordsele jõledusele reageerimata, misläbi saaks ta Obama-suguseks tossikeseks tembeldada. Kui ta aga reageerib — mida ta tegigi — saab Putin jälgida tema “käitumis-stiili” kuumades konfliktides. Kasulik arusaam, kui Sul on plaanis kuumi koldeid lisaks tekitada.

Putin võis ka juba ette eeldada, et Trump reageerib. Selle hüpoteesi kohaselt oleks Süüria konflikti eskaleerimine tema huvides. Miks? Ehk seetõttu, et teravnenud olukord, USAga hammas hamba vastu olek aitab teda kriitiliseks kiskuvas siseriiklikus kommunikatsioonis. Samuti annab see järjekorde ettekäände korraldada mõnd “vastukaaluks olevat” näidisrünnakut “Lääne huvide pihta”, asugu need siis, kus tahes (Ukraina, Balkan, Baltikum).

Nii võiks osa vastutust sõjakurjategijast vasalli kriitikata poputamise eest imbuda otsapidi ka tema feodaalini Kremlis. Ja kui peaks selguma — aga see muidugi ei selgu, kuna keegi ei taha seda päriselt teada —, et keemiarünnak toimus Putini täielikul teadmisel ja heakskiidul, võib-olla isegi kaudsel osalusel (Shayrati õhubaasi kasutasid Süüria ja Vene õhuväed ühiselt), siis oleks võimatu Putiniga mistahes pingeleevenduspoliitikat ajada. Nii et see võimalik vastutus jääb ilma sanktsioonita..

Kohtumõistjad

Järsu kannapöörde teinud — sisuliselt Assadi toetajast tema pommitajaks muutunud — Donald Trumpi seljataha kogunes kiiresti suurem osa läänemaailmast. Esimest korda oli Trump nö ajaloo õigel poolel ja tegutses otsustavamalt, kui tema eelkäia Barack Obama sarnases olukorras (2013. aasta valitsusvägede esimese ohvriterohke keemiarünnaku järel Ghoutas). Enamus Euroopa liidreid leidsid lõpuks ometi teema, milles USAd tugevalt toetada ja kus seisukohad kattuvad. Kliimamuutuste, vabakaubanduse, NATO ja paljudes teistes küsimustes minnakse erinevates suundades.

Veel ei ole vasturünnaku (eeldatavasti tugevat positiivset) mõju Trumpi rekordiliselt halvale reitingule saanud mõõta. Ent juba on ilmne, et nii sisepoliitiliselt kui ka suhetes partneritega on sel ootamatult otsustaval karistusaktsioonil elektriliselt positiivne mõju — vähemalt lühiajaliselt. Trump on kogu oma valitsemisaja maadelnud üha kuhjuva vigade rägastikuga. Nüüdne ootamatu otsustavus andis talle vähemalt mõneks ajaks positiivse poliitilise initsiatiivi tagasi. Iseasi, mis sellest initsiatiivist järele jääb, kui hindajad natuke järele mõtlevad, sest ründamisotsuse vastuolud Trumpi mistahes varem väljendatud välispoliitliste ideedega on sedavõrd suured, et neist ideedest ei jää suurt midagi järele. Eriti keeruline on Trumpi jaoks see, kui hindajad natuke ette mõtlevad, sest emotsionaalne ja ühekordne jõunumber, mille sünni peamine motivatsioon oli teha teisiti kui Obama, peaks saama loogilise, teostatava ja probleeme leevendama jätku.

Assadi ründamine pole ilmtingimata Trumpi tuumvalijale mokkamööda areng. Isolatsionistlik “America first” paistab ka Trumpi administratsioonis siiski kergelt “America second” varjundiga olevat — jäädes impulsiivselt alla maailmapolitseinikulikele instinktidele.

Lähis-Ida on kõigile viimaste aastakümnete USA presidentidele pakkunud lahket lõksu, kuhu sisse joosta.

Lahesõda, Palestiina, Iraagi sõda ja ISIS. Veel on aga vara väita, et Trump on oma lõksu leidnud ja pea sinna sisse torganud. Tegemist on hetkel täpselt sellega, mida Trumpi administratsioon ka ise on väljendanud — ühekordne, erakordne meede. Karistusõiguslikus perspektiivis oli see pigem nagu kahtlusaluse arest, tõkend edasiste analoogsete intsidentide ärahoidmiseks, mitte päris kohtumõistmine. Strateegilist plaani Assadi ja laiemalt Süüria tuleviku suhtes pole ning Assadi võimu see aktsioon otseselt ei kõiguta. Kuigi tegemist oli seni suurima kõrvalekaldega Trumpi platvormist, siis USA välispoliitilist kursimuutust siit veel välja lugeda ei saa.

Isolatsionismi, Euroopa Liidu kriitika ja Hiina õrritamise kõrval on Trumpi välispoliitiliste instinktide esimeses otsas ka Venemaaga suhete normaliseerimise soov — täpselt nagu ka Bushil ja Obamal. Venemaa vasalli ründamine Venemaa hääleka vastuseisu taustal ehk kõige parem avapauk sellest perspektiivsist vaadatuna just ei tundu. Paljuski sõltub suhete edasine areng Putini reaktsioonist. Kremli kontrollitud meedia on Trumpi tegemisi seni üsna positiivses tonaalsuses kajastanud. Vahetult rünnaku järel mõistsid Vene juhtivad väljaanded ning Putini režiimi ametnikud ilma ÜRO julgeolekunõukogu konsensuse ning nende hinnangul piisava juurdluseta karistusaktsiooni üheselt hukka.

Samas ei pruugi sisuline pahameel praktikas kaugemale jõuda. Ühest küljest on Putin Trumpi liiga palju investeerinud, et suhet sellise väikse erimeelsuse pärast ära rikkuda. Mõistab ju Putin ka ise hästi väikeste edukate sõdade sisepoliitilist kasulikkust. Teiseks tasandab toimunu ka Kremli jaoks mänguväljakut. Assadi sõltuvus Venemaast kasvas ning see võimaldab tarvidusel Putinil vabamalt teiste väliste huvitatud osapooltega Süüria ISISejärgset tulevikku kokku leppida. Iraani võimalus Assadi omatahtsi suunata selle arengu valguses aga väheneb.

Mõju Süüria tulevikule

Süüria tulevik on sama lahtine kui varem. USA kasvavad maaväed Põhja-Süürias liiguvad koos kurdi võitlejatega tasapisi peale viimasele ISISe suurele tugipunktile, Raqqale. Pärast Raqqa vallutamist kurdidel kuhugi kiiret pole. Vastselt vabaduse leidnuna püüavad nad seda hoida — Assadi oma võimaliku partneri ja feodaalina nähes. Türgi maaväed kaevavad end koos mässulistega Türgi piiriga piirnevatel aladel sisse, nõuavad Assadi lahkumist ja ise kuhugi lahkuda ei kavatse. Idlibi ümbruse mässulisi alasid ei julge Assad nüüd kohe enam keemiliselt põletatud maa taktikaga endale krahmata, Venemaa toe korral on tsiviilelanike konventsionaalse vaippommitamise jätkamine seal aga siiski tõenäoline. Damaskuse ümbruse mässuliste enklaavide surnukskägistamist pommirahe, maavägede ja näljutamisega jätkab Assad küllap endise innuga. Süüria lõunapiiril tegutsevad mässulised pääsevad ilmselt seni Aleppo-taolistest Assadi-Iraani-Hezbollah massiivrünnakutest, kuni Põhja-Süüria ja Damaskuse ümbruse mässulised Assadile suuremat ohtu kujutavad.

Süüria režiimi võimele konflikt sõjaliselt enda poole kallutada paneb kõige suurema piiri siiski Assadi relvajõudude enda nõrkus.

Ka koos Vene, Iraani ja Hezbollah massiivse toega suudetakse korraga mässulisi ja ISIS’t otsustavalt surve alla panna ühel, maksimaalselt kahel, rindel korraga. Kui killustatud mässulised suudaks ja tahaks Süüria eri nurkades koordineeritumalt tegutseda, oleks Assadi sõjaline seisukord veel keerulisem.  Assadi lahkumist nõudvad hääled nii läänes kui Araabia-maades tugevnevad, raske on aga välja mõelda tehingut, mille puhul Putin selle ideega kaasa tahaks tulla. Kaliiber peaks olema sellisel tehingul vähemalt Krimmi-suurune. Lihtsam, reaalsem on pärast ISISe hävitamist otsida välja külmutatud enklaave täis vaherahu, hulk mitte-riike inimestest tühjendatud maal.

Mõju Eestile

Assadi sõber ja vabatahtlik esindaja Eestis — Yana Toom — mõistis USA käitumise toon-toonis Kremli seisukohavõtuga hukka ning avaldas arvamust, et koos EL liidritega Trumpi aktsiooni tunnustanud kaitseminister Sven Mikser on lihtlabaselt “loll”. Veidi hiljem Toom “avastas”, et ta kuulub ka ise valitsusparteisse, kogus end pisut ja vabandas sõnakasutuse pärast. Nii lõbus kui meie Euroopa Parlamendi saadiku järjekordne alternatiivne arvamus sõjakuritegudest ka ei ole, ei oma see tegelikult muud tähendust, kui et aitab meeles pidada, et terve hulk kaasmaalasi pole veel Pravda tellimust tühistada osanud.

Kuritöö karistamise mõju on Eestile aga kahetine.

Ühelt poolt on heameel näha, et USA president on võimeline aegajalt ka väärtuspõhiseid otsusteid langetama. Selle käigus selgus ka, et Trumpi administratsiooni professionaalsemad ja veenvamad esindajad nagu näiteks kaitseminister James Mattis ja rahvusliku julgeoleku nõunik H.R. McMaster suudavad ennast kriitilisel hetkel kehtestada. Viimase otsesel survel eemaldati Rahvusliku Julgeoleku Nõukogust ka Steve Bannon, Trumpi vastuoluline peastrateeg. See on areng, mis Trumpi julgeolekupoliitikale kindlasti tõsiseltvõetavust lisas.

Teiselt poolt ei ole USA ja Venemaa konflikt meile mitte kuidagi kasulik. Putini whataboutistlik maailmavaade nopib lääneriikide kõik jõudemonstratsioonid üles ja kasutab neid õigustusena, kui endal vaja “lähivälismaal” jõuliselt toimetada.

Analüüs ilmus portaalis Poliitika.Guru