Iivi Anna Masso: gravitatsiooni eest põgenedes

By NASA [Public domain], via Wikimedia Commons

Töö kadumine on teema, mis esineb me elu suunavates tulevikuvisioonides pidevalt, ja nii on ta ikka ja jälle värskelt laual. Nagu ka vastuolu robotiseerumisvisioonide ja piinavalt füüsilises maailmas aset leidva argielu vahel. Kogu aeg näeme enda ümber maailma, mis suisa karjub hoolitseva inimkäe järele. Lumekoristus, lume sulades liiva ja kruusa kokkupühkimine, asfaltiaukude täitmine… Tööd, mida robotid veel ei tee. Inimesed enam mitte.

See tuleb erilise selgusega vastu eluhetkedel, mil gravitatsioon oma elus tavalisest suuremat rolli mängib. Teisisõnu, kui on vaja asju ja aineid tõsta ja liigutada. Kolimine, remont, suurte esemete toimetamine punktist A punkti B.

Virtuaalmaailma kujutelmades liiguvad robotite poolt tehastes massprodutseeritud asjad mööda ilma laiali juhita autodes, kui neid üleüldse juba kohapeal 3-D-printerist välja ei “trükita”. Tegelikkus näeb välja teistmoodi. Veel enam: vaevalt, et see lähiajal, või üldse kunagi, muutub.

Nii nagu tervis, nii on asjade siirdamise vajadus seik, mis maailma füüsilisuse pealetükkivat paratamatust halastamatult meelde tuletab. On vaja viia kapp aadressilt A aadressile B? See nõuab üldjuhul piisavalt suurt autot või käru, paari tõstejõulist ja samas mõnevõrra mõtlemisvõimelist iseliikurit, mis suudavad seda kappi mööda treppe üles ja alla liigutada, madalast liftiuksest sisse ja välja kallutada, üle teele jäävate takistuste tõsta, vastu seinu löömist vältida jne.

Tegu on sedavõrd keeruka operatsiooniga, et on tõeliselt raske kujutada ette robotit, kes selle kõigega hakkama saab. Nõnda pelgan, et mainitud iseliikur on veel pikka aega pigem söe- kui ränipõhine füüsiline ühik. Ja selleks, et kappi eriti modernselt aadressil B “printida”, peab seal olema piisav hulk õiget materjali, piisavas mõõdus “printer” ja piisavalt ruumi, et see kõik toimuda saaks. Jälle: ei ole tõenäoline, et tegu oleks varsti-varsti igasse kodusse kuuluva masinavärgiga.

Nii polegi üllatav tõdeda: olles mõned nädalad maadelnud kolimise ja uue eluaseme remondiga, on tulnud tellida hulk töid endast tugevamatelt ja osavamatelt. Samal ajal kui kontoriasjade ajamine toimub tõepoolest üha enam poolvirtuaalselt – neti kaudu või telefonis, millele vastavad automaadid –, saab põrandad lihvitud, aknad ribakardinastatud, seinad ja laed värvitud, vanad kapid välja visatud ja uued asemele toodud ning kokku pandud ikka ainult vana hea inimjõu abil. Muud võimalust lihtsalt ei ole. Pole arvutit, mil on sellist silma, materjalitaju, ruumitaju, liikumisvõimet ja “käte” osavust, et neid töid üle võtta. Või mis oskaks vaadata, mispidi mingit lauda pöörata, et ta ebamugavalt asetsevast ukseaugust sisse mahuks, või milline jalg tal otsast ära keerata.

Ilmselt ei hakata selliseid roboteid ka tegema, sest nad oleks, võrreldes kasvõi mööda märgistatud teid ise rullivate autodega, selleks liiga keerulised ja kallid.

Seda kõike me teame ju. Ometi tuleb see erilise selgusega meelde, kui tuleb ise kappidele õlg alla panna ja gravitatsiooni rusuvat raskust omal nahal tunda.

Võib-olla oleme endale töö tulevikku visandades liigseid illusioone loonud? Masinate arenedes oleme ette kujutanud, et kõigepealt saame lahti füüsilisest tööst, ja siis juba rutiinsetest, ja edasi üha vähem rutiinsetest vaimseist töödest.

Aga tegelikult on telefonile vastavat sekretäri kergem automaadiga asendada kui klaverikandjat. Arvuti võib tõenäolisemalt isegi veebiavarustest kokku rehitsetud sõnadest luuletuse kokku panna kui akna vahele õigesse kohta, õiges mõõdus ribakardinad tekitada.

Me võime pangaülekanded teha ja lepinguid allkirjastada ise, netis, ilma asjakohaste ametiisikute abita, aga sohva kandmises neljandale korrusele ei aita ükski nett, äpp ega arvuti, kui oma jõud ei piisa.

Tehnoloogiline areng on läbi kogu inimese ajaloo, aastatuhandeid, sisaldanud püüdlust pääseda gravitatsiooni ja füüsilise maailma poolt asetatud piirangutest. Suurel määral on see ka õnnestunud. Kuid elu näitab, et lõplikult ei päästa meid gravitatsiooni rusuvast raskusest ka seekordne tehnoloogiline revolutsioon.

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Paar korda kuus kirjutab Iivi Anna Masso Edasi lugejatele digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel.

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Edasi lugejatele kirjutab Iivi Anna Masso digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel. Loe artikleid (16)