Oliver Laas: kuidas tulla toime jama & tõelaadsusega

Foto: Gisela Giardino https://flic.kr/p/NNUB4

Kuidas toime tulla jama ja tõelaadsusega? Vaadakem esmalt 3 väidet, mis neid eristab?

  • Sigarettide suitsetamine ei ole rohkem „sõltuvusttekitav“ kui kohv, tee või Twinkied. – James W. Johnson, RJR Nabisco tegevjuht, 14. aprill, 1994.
  • Globaalse soojenemise mõiste loodi hiinlaste poolt ja nende jaoks, et muuta A.Ü. tööstus konkurentsivõimetuks. – Donald J. Trump, 6. november, 2012.
  • Keskmine ameeriklane, ma vean sinuga selle peale sel hommikul kihla, ei arva, et kuritegevus on kahanenud, ei arva, et neil on turvalisem. … Praegune vaade on, et liberaalidel on hulk statistikat, mis võib teoreetiliselt õige olla, aga see ei ole see, kus inimesed on. … Inimesed tunnevad end ohustatumana. … Poliitilise kandidaadina järgin ma seda, kuidas inimesed end tunnevad ja lasen sinul teoreetikuid järgida. – Newt Gingrich.

Mis eristab neid kolme väidet? Esimene on vale, teine on jama ja kolmas on tõelaadne.[2] Esmalt vaatame, kuidas need kolm nähtust teineteises erinevad ning seejärel miks selliseid strateegilisi manöövreid kasutatakse.

Jama

Filosoof Harry Frankfurti järgi on jama [bullshit] teatud tüüpi petmine, mis erineb valetamisest. Valetaja teab ja austab tõde piisavalt, et seda moonutada, sest ilma tõde teadmata on võimatu valetada. Valetaja eesmärk on teadlik eksitamine. Ausameelne räägib seda, mille tõesusse ta usub, valetaja seda, mille väärusse ta usub.

James W. Johnsoni väide on vale, sest sigarettide tootjad olid teadlikud suitsetamise sõltuvusttekitavast ja tervistkahjustavast mõjust ning varjasid vastavaid uuringutulemusi.

Jama ajaja on tõe suhtes ükskõikne – ta ei ole tõe vastu ega vale poolt. Erinevalt ausameelsetest ja valetajatest ei huvita teda faktid, välja arvatud juhul, kui need aitavad tal publikut mõjutada talle sobival viisil. Kui valetaja loodab, et tema väiteid peetakse tõeseks, siis jama ajaja loodab, et teda usutakse, kuid teda ei huvita oma väidete tõeväärtus. Ta valib või vajadusel mõtleb välja endale sobivad väited, et oma eesmärki saavutada. Jama võib ajada kogemata, kui kõneleja eesmärgiks on tõde, aga teadmatusest kordab ta kelleltki kuuldud jama. Jama võib ajada ka tahtlikult, kui eesmärgiks on publiku irratsionaalne veenmine või mingisuguse teema diskrediteerimine, näidates selle pooldajate võimetust eristada jama ausameelsest jutust.[3]

Tõde on semantiline küsimus, sest see on seotud väidete tähendusega:

väide on tõene, kui see kirjeldab mingisugust olukorda maailmas selliselt, nagu see on ja väär, kui see seda ei tee.

Paul Grice’i maksiimid iseloomustavad ratsionaalse ja koostööle orienteeritud vestluse osapoolte eeldusi teineteise suhtes. Kvaliteedi maksiim ütleb, et asjaosalise panus vestlusse peaks olema tõene, s.t (1) ei tohiks öelda seda, mida usutakse väär olevat ja (2) ei tohiks öelda seda, mille jaoks ei ole piisavalt tõendeid. Me saame tõe rääkimist, valetamist ja jamamist antud maksiimi valguses eristada semantilise hoolikuse, süüdioleku ja hooletuse kaudu.

Tõerääkija on semantiliselt hoolikas, sest ta kasutab sõnu tahtlikult, et ratsionaalselt veenda publikut tõdesid omaks võtma. Valetaja on semantiliselt süüdiolev, sest kasutab sõnu tahtlikult, et veenda publikut väärusi omaks võtma. Kohtus on kostja hageja ees hooletuses süüdi, kui tema kohustuste unarusse jätmise tagajärjel on viimane kahju kannatanud. Jama ajaja on semantiliselt hooletu, sest tema ükskõiksus kvaliteedi maksiimist tuleneva tõerääkimise kohustuse suhtes võib publikut kahjustada, kui nad tema väiteid uskuma hakkavad.

Donald Trumpi väide globaalse soojenemise kohta on näide jamast, sest tõde või vale pole antud juhul olulised. Erinevalt skeptikutest ei esita ta vastuargumente või tõendeid. Tema peamine eesmärk on publiku emotsioonidele ja eelarvamustele apelleerimise kaudu nende poolehoiu võitmine.

Tõelaadsus & tõetaolisus on eri asjad

Stephen Colbert’i mõistet tõelaadsus ei tohiks segamini ajada tõetaolisusega. Tõetaolisus [truthlikeness] on mingisuguse väite sarnasus tõele, s.o selle poolt kirjeldatud olukorra tõesuse määr täieliku tõe suhtes. Näiteks väide „Meie päikesesüsteemis on 9 planeeti“ on täielikule tõele lähemal (tõetaolisem), kui väide „Meie päikesesüsteemis on 900 planeeti“. Tõelaadsus [truthiness] on väite tõesena näimine, intuitsiooni või kõhutunde alusel tõesena tundmine, mis ei sõltu faktidest, argumentidest ega tõenditest. Tõelaadsust on käsitatud kollektiivse enesepettusena, milles kõneleja ja publik on aktiivsed kaasosalised. Tegemist on justkui äärmuslikult demokraatliku arusaamaga tõest, mis samastab selle isikliku arvamusega ning individuaalse vabadusega ise otsustada, mis on tõene ja mis mitte.

Newt Gingrichi väide on tõelaadne, sest selle peamiseks eesmärgiks on veenmise asemel publiku olemasolevate uskumuste kinnitamine. Sageli on publik oma uskumusteni jõutud kõnelejast sõltumatult. Viimane kasutab oma autoriteetset positsiooni, et publiku veendumusi ja kahtlusi kinnitada. Seega keskmise ameeriklase tunnetele apelleerimine ei ole ilmtingimata tõendiks kuritegevuse kasvamise poolt, vaid see illustreerib ja kinnitab väidet, mida Gingrichi publik juba niigi usub.

Milleks ajada jama või esitada tõelaadseid väiteid?

Sest see võib olla strateegiliselt kasulik retoorilises situatsioonis, s.o olukorras, kus üks asjaosaline püüab publikut veenda või mitu asjaosalist võistlevad publiku poolehoiu pärast. Kui eesmärgiks on kas publiku või üksteise ratsionaalne veenmine mingisuguse teesi või seisukoha tõesuses, siis on asjaosaliste huvid osaliselt omavahel konfliktis, sest kumbki soovib veenvalt näidata oma seisukoha tõesust ning vastase seisukoha väärust. Samas peavad asjaosalised tegema üksteisega piisavalt koostööd, et ratsionaalne veenmine argumentide ja tõendite alusel oleks võimalik. See hõlmab kordamööda kõnelemist, üksteise argumentidele vastamist jms.

Üldiselt käib sellise koostööga kaasas ka kvaliteedi maksiimi järgimise kohustus. Strateegiline manööverdamine seisneb retooriliste võtete ühendamises argumentidega, et mingisugune erimeelsus lahendada ühele või teisele asjaosalisele soodsal viisil. Kuna strateegilist manööverdamist kasutatakse sageli retoorilistes situatsioonides publiku poolehoiu võitmiseks, siis ei saa jama ja tõelaadsust lihtsalt vigadena kõrvale heita, sest sellega jääks tähelepanuta nende strateegiline funktsioon kõneleja eesmärkide saavutamisel argumentatsioonis.

Lisaks publiku emotsioonidele ja olemasolevatele uskumustele apelleerimisele on jamamine ning tõelaadsus taktikalised vahendid teise osapoole eksitamiseks.

Jama asümmeetria printsiip ütleb, et jama ümberlükkamiseks kuluva energia määr on ühe suurusjärgu võrra suurem jama loomiseks vajaliku energia määrast.

Jama ajamine võib olla tõhus eksitamisstrateegia olukorras, kus teised asjaosalised on semantiliselt hoolikad ja püüavad argumentide ning tõendite abil ratsionaalselt veenda.

Teatud mõttes ei tee semantiliselt hoolimatu osaleja teistega koostööd, vaid kasutab neid ära. Jama ajaja järgib küll ratsionaalse argumentatsiooni kordamööda kõnelemise protseduurireegleid, kuid ei esita ise ratsionaalselt veenvaid argumente, ega lase ka teistel seda teha.

Ratsionaalses argumentatsioonis osalevad, semantiliselt hoolsad asjaosalised on sunnitud oma kõnelemiskorrad kulutama peamiselt semantiliselt hoolimatu kõneleja jama kummutamisele tõendite abil, kui nad soovivad vältida argumentatsiooni muutumist sõnasõjaks ja pori loopimiseks.

Tänu asümmeetria printsiibile jääb semantiliselt hoolsatel asjaosalistel seetõttu vähem aega oma seisukohtade efektiivseks esitamiseks, samas kui semantiliselt hoolimatul asjaosalisel on rohkem aega oma sõnumit kordamise ja teiste retooriliste võtete kaudu rõhutada.

Kuidas sellistele strateegilistele manöövritele vastata?

Üks võimalus on jamale jamaga vastata, kuid see üldiselt lõpetab igasuguse ratsionaalse argumentatsiooni. Teine võimalus on kaudne rünnak, mis näitab, et kõneleja positsioon nõrgestab seda väärtust või seisukohta, mille poolt ta argumenteerib.

Näiteks terrorismivastase sõja kriitikud ei rünnanud otseselt võitlust terrorismiga, vaid väitsid, et teatud sammud, nagu Iraagi ründamine, nõrgestavad terrorismivastast võitlust, sest suunavad tähelepanu terrorismilt kõrvale ning tekitavad hoopis uusi terroriste. Veel üks näide: peale Abu Ghraibi vanglas toime pandud tegude avalikustamist ei rünnanud kriitikud otseselt terrorismis kahtlustatavate kinnipidamist, vaid väitsid, et piinamine kahandab moraalset erinevust terrorismi vastu võitlejate ja terroristide vahel.

Selline vastus ei pruugi alati soovitud tulemuseni viia, kuid see on tõenäoliselt tõhusam jama ja tõelaadsete väidete faktide abil otsese ümberlükkamise katsetest, sest tõelaadseid väiteid esitav kõneleja ei eksita publikut – mõlemad kinnitavad vastastikku teineteise poolt tõeseks peetavaid seisukohti.

Oliver Laas

Oliver Laas on Tallinna Ülikooli, Humanitaarteaduste instituudi filosoofia külalislektor. Eesti Kunstiakadeemia, Vabade kunstide teaduskonna, graafika õppetooli dotsent ja nooremteadur. Estonian Business Schooli, turunduse ja kommunikatsiooni õppetooli filosoofia külalislektor. 

[2] Need kolm näidet on valitud oma reljeefsuse tõttu ja mitte neid esitanud isikute pärast. Vale, jama ja tõelaadsus esinevad poliitilise vasak-parem telje mõlemal poolel ning mind huvitab siinkohal see, mis nad on ja miks neid kasutatakse, mitte see, millise ideoloogia teenistuses neid rakendatakse.

[3] Alan Skokal tegi midagi sellist oma 1990ndatel humanitaar- ja loodusteadlaste vahelise tulise vaidluse algatanud artikliga “Transgressing the Boundaries: Towards a Transformative Hermeneutics of Quantum Gravity”, mis osutus pettuseks. Juhtum tõstatas küsimusi humanitaaria teaduslikkusest, postmodernistliku filosoofia mõjust humanitaariale, teaduseetikast ning sellest, kas Sokali teguviis oli õige või mitte.

Oliver Laas

Oliver Laas

Oliver Laas on Tallinna Ülikooli, Humanitaarteaduste instituudi filosoofia külalislektor. Eesti Kunstiakadeemia, Vabade kunstide teaduskonna, graafika õppetooli dotsent ja nooremteadur. Estonian Business Schooli, turunduse ja kommunikatsiooni õppetooli filosoofia külalislektor. Loe artikleid (8)