Kohtume pianist Johan Randverega tema lapsepõlvekodus Võrus ühel päikesepaistelisel kevadisel päeval. Avalalt naeratades tõttab ta mulle vastu ning oma soojusega suudab sind uskuma panna, et tal tõesti ongi siiralt meeletult hea meel su tuleku üle.

Päike kuldab tema blonde juukseid ja tundub, et neil kahel – Johanil ja päikesel – on palju ühist. Johan tutvustab oma lapsepõlvemaad – aeda, kus ta mängis, liivakasti, pesa õunapuu otsas…Ta räägib õhinaga kui palju lilli seal aias on, lisaks hetkel õitsevatele lumikellukestele. Noore mehe positiivsus haarab ja rõõmustab – sugugi mitte kõik süvamuusikud pole introvertsed ja sissepoole, tema on näide risti vastupidisest loojanatuurist. Astume tuppa!

“Kohvi või teed? Näe, ma ostsin pirukaid ka, millist tassi sa sooviksid?” küsib Johan ja teeb köögikapi lahti. Valin halli värvi rustikaalse välimusega tassi. “See on Evelini tehtud!” ütleb ta uhkusega. Jah, see uhkus oma naise üle on üks põhjuseid, miks Johan mind huvitama hakkas, lisaks tema säravale lavaolekule ja suhtlusmaneerile. Ma ei koge sellist uhkust just tihti. Käisime Evelin Samuel-Randverega, Johani abikaasaga, koos muusikakoolis.

Küsin, et mis talle Evelini juures kõige rohkem meeldib?
“Ta on lihtsalt nii ilus ja tark!” vastab ta õnnelikult. Imetlusväärne.

Võtame istet elutoas, mina vanal tigudiivanil, tema pianiino ees, toolil. Intervjuu võib alata.

Kui tihti Sa käid siin, oma lapsepõlvekodus?

Kodu vastu ikka ei saa, isapoolsed juured on siit, see maja on ehitatud minu vanavanaisa enda kätega, memm elas siin…Võru linnal on tõesti oma hingamine ja see oma keele olemasolu on vägev! Mu vanavanaisa oli näiteks Võrus abilinnapea, ta küll küüditadi, kuid ta tuli tagasi. Randveredele kuulus siin mitmeid maju…Juurte tunnetus on mul tugev, kuigi olen suure osa teadlikust elust elanud Tallinnas, käin siin nii tihti kui saan. Praegu olen ma hoidmas oma väikevenda Pauli, sest mu muusikaõpetajatest vanemad on Soomes lastega esinemas. 

Nii et Su vanemad on ka muusikud?

Mu ema, Mirja Randvere on viiulimängija ja isa Jaan on õppinud klaverit ja jazzsaksofoni, aga õpetab ka teisi puhkpille, nii trompetit, kui trombooni ja teeb lastele orkestritundi. Nad mõlemad õpetavad Võru muusikakoolis.

Muideks, mu isa mängib ka sellises bändis, nagu “Hetero”, klahvpille! Minagi tahtsin kunagi isa eeskujul hoopis jazzsaksofonistiks saada! Kuulasin palju nii poppi kui ka jazzi. 13-aastaselt läksin siit Võrust Tallinna Muusikakeskkooli. Nüüdseks mängin siiski ikka peamiselt klassikat.

Millist popmuusikat Sa kuulad?

Aeg-ajalt tuleb mul peale näiteks Michael Jacksoni tuju. “Thriller’i” album on üks mu lemmikuid ikka. Mulle ikkagi rütm väga meeldib. Aga ega ma kaua popmuusikat ei kuula, ikkagi otsin nüüd rohkem sellist muusikat, mis kõnetaks mind iga päev.

Aga hetkel, mis noodid Sul seal ees praegu on, mida harjutad?

Siin on Tambergi “Concerto Grosso”, seda ma esitan Pärnu Linnaorkestriga aprillis ja siis on Timo Steineri uudisteos “Jäta siis kõik, mis Sul on, ja mine” klaveripala koos orkestriga. Timol on huvitav kontseptsioon – muusika vaikuse piiril. Mina üle pianissimo ei saagi mängida. See vaikne hääl on kui sümbol, mida alguses suures massis ei võeta kuulda, aga lõpuks saab siiski ka see vaikne hääl suure orkestri sees sõnaõiguse, justkui ühiskondliku sõnumiga teos. See tuleb esmaettekandele Eesti Muusika Päevadel koos ERSO-ga, Estonia Kontserdisaalis ja seda juhatab Kristiina Poska – täiesti supertore! Olen juba praegu õnnelik.

Kas räägid heliloojaga enne esitust, arutad kontseptsiooni?

Muidugi, kuigi ma kõige rohkem usun interpreediõigust. Olen mõelnud, et kellel on siis kõige rohkem õigus – kas heliloojal, interpreedil, kes teose elama paneb või hoopis publikul, kes seda kuuleb. Ühest tõde pole, aga interpreedina ma pean uskuma ja mulle ka meeldib uskuda, et kui ma juba olen seal laval, siis ma ka otsustan, kuidas asjad kulgevad.

Üldiselt hea muusika puhul ei peagi vestlema, muusika kõneleb enda eest ja noodis on kõik vajalik kirjas.

Oleneb teosest ka, vahel ka ei saa või ei peagi kõike kirja panema, aga suunad on olemas. Pärisasi muidugi sünnib palju hiljem ja loksub ajaga paika.

Eks nähtavasti sõltub ka helilooja isiksusest, kui palju ta interpreedile teose vabaks annab?

Kunagi olla Maurice Ravel öelnud, et ärge interpreteerige minu muusikat, mängige seda, mis on noodis kirjas! Eks siis oli ka selline aeg – 19. sajandi pianistid lubasid endale väga palju vabadust, näiteks kordamisi, improvisatsioone, ehk siis see ei sobinud enam heliloojaile, kel oli oma teosest kindel nägemus.

Ma arvan, et ükskõik, mida ma ka ei tee oma tunde ja mõistusega, see peaks jääma üldmuusikalisse kontseptsiooni, usaldan ses suhtes oma pianistlikku intellekti.

Kui palju Sa päevas harjutad?

Erinevalt, oleneb. Kui on soolokontsert, siis päevas palju muud ei saagi teha. Aga jah, noorena pead ikka 6-7 tundi ikka harjutama, see on just see iga, kui tahaks pigem kõike muud teha. Korvpalli mängida, metsas luusida, suvel ujuda.

Nüüd aga juba tõesti tahaks harjutada, tööd teha. Töötegemine on võimas ja ilma selleta ei ole mingit tulemust. Ma mäletan, et kõige parem oli harjutada muusikakeskooli ajal klassis – klassid kostsid läbi ja kui endal tuli väsimus peale ning tahtmine koju minna, kuulsid, kuidas teised harjutavad…ja siis harjutasid ise ka veel mitu tundi.

Nootide äraõppimine on kõige lihtsam töö, aga just eriti romantilise muusika puhul on vaja seda endasseminemist, pühendumist, aega…ja veendumust, et miks ma mängin seda Beethovenit või Chopini…

Kes on olnud Su olulisim õpetaja?

Ma olen väga tänulik oma kõigile õpetajatele. Esimene oli Võru Muusikakoolis Merike Kapp, Muusikakeskkoolis Marja Jürisson ja keskkooli osas avanes mul võimalus õppida prof. Ivari Ilja klaveriklassis. Ilja ikkagi suuresti avas tee mulle muusikas.

Mõelda, meil on selline õpetaja, kes igal aastal vähemalt korra esineb Carnegie Hall’is!

Eestis teatakse tema tegemisi vähe, aga kui välismaal käies olen öelnud, kes on mu õpetaja, on ikka ahhetatud.

Näiteks plaadistab ta Metropolitan Orchestra ooperisolist Dmitri Hvorostovskiga. Ilja on igatpidi vägev mees. Tema esiisad on ka muideks Rõugest pärit! Ta on ikkagi olnud mulle tugiisik, ka vaimses mõttes. Olen temalt küsinud väga palju erinevaid asju. Noorena näiteks küsisin, mis vahe on krediit- ja deebetkaardil. Ta suudab ka selliseid asju seletada väärikust kaotamata ja sama saab küsida temalt ka keerulisi küsimusi. Igal loomeinimesel on vaja kedagi, kellelt ausalt küsida ja saada ausaid vastuseid. Erakordne inimene, kellele olen südamest tänulik! Ilja puhul mulle sobib just tema rangus. Olen vist konservatiivne inimene ses suhtes.

Sa oled tõeliselt päikseline loomenatuur, avatud suhtleja, oleme ju näinud tihti pigem kannatavaid kunstnikke. On see positiivsus Sul loomupärane või teadlik olek?

Vist on teadlik valik. Kuigi, nähtavasti on samas ka loomupärane. Mulle ikkagi tõesti meeldib pilli mängida.

Kahtlemata just pianistid käivad tihtipeale nukrate nägudega, sest see tõesti on raske tegevus. See sisu, millega me tegeleme, võib ikka väga karm olla. Šostakovitš või Prokofjev, nende teosed võivad ju lausa rusuvalt mõjuda.

Mind tegelikult paelub see raskus.

Vahel on isegi keeruline ses suhtes – kuvand minust on jah selline helge ja kui siis lähed lavale rõõmsana ning hakkad mängima rasket teost…justkui ei läheks kokku! Siiski, kõige vähem sallin ma tehtud olekut, seda on läbi näha, inimene peab olema ikkagi aus. Kuigi, peab olema ka teistega arvestav, aga siiski, eelkõige aus.

Niipalju kui ma sind olen esinemas näinud, Sa jääd mängides üsna kaineks, Sa ei sõida ära…kas see on ka teadlik, kas selle ülitundelisuse väljanäitamine võib olla ka näitemäng? 

Vist ei saa muudmoodi, peab ikkagi väga palju kasutama mõistust, et hästi sooritada. Eks ma noorena sõitsin rohkem ära, andsin nö. tuld, aga vanuse lisandudes on tähtsam see, et ikka välja tuleb. Muudmoodi ikka ei tule hästi välja kui mõistusega kooskõlas. Tehtud olek ja lavalised trikid, et publikut võita, võib olla näitemäng küll. See pole minu maitse ja valik.

Mida on vaja, et muusikuna läbi lüüa? See on ju tohutu sõel, andekaid on nii palju.

Õnne muidugi. Suurt tahtmist on vaja, sihikindlust, kõige raskem on järjepidevus. Tahe peab ikkagi olema eelkõige.

Aga mis on selle tahte sisu – kas on see karjeristlik eneseteostus või muusika ise?

No vot see ongi küsimus. Minu arvates sisu ja kunsti väärtus ei kannata selle all, kui sa ei ole igapäevaselt kuulsatel lavadel. Võid teha muusikuna oma väärtusliku tööd ka väikeses muusikakoolis. Kuigi, muidugi uhke on välismaal esineda. Näiteks mulle sobis väga Itaalias õppida elada ja esineda.

Mis Sulle seal siis meeldis?

No seal saab niimoodi uhkelt tegutseda, suurelt! Ilusasti. Seal pannakse tähele kui oled maitsekalt riides, märgatakse, tunnustatakse kui mida kõike on maitsekalt tehtud – maitsekalt mängitud, maitsekalt söödud. Midagi ei ole teha, see vist ikkagi on kõige kultuuririkkam maa üldse, iga ruutmeeter on tihedalt kultuurne. Nende rahvas on haritud. Kuigi, samas lihtne. No seal tõesti saab vehkida kätega, mängida kirglikult, mis mulle ka meeeldib. Ma õppisin seal ära keele ja itaalia keel on ju muusika keel! Mulle Itaalia tõesti sobis ja mina sobisin neile, nii tundus. Käin seal vahel siiani esinemas, on tekkinud palju tutvusi. Aga kõige rohkem meeldib mulle ikkagi Eestis.

Tundub, et Sa oskad õnnelikult elada, mis on selle õnne võti? 

Kõige tähtsam on argipäev, me peaksime looma argipäeva selliseks, et selles oleks imeline elada.

Selle tõetera peale tuleb vahepeal pilve taha läinud päike välja, paistab läbi kardinate elutuppa, Johanile otse silma ja ma lihtsalt pean teda pildistama. Johan kutsub ka venna Pauli pildile ja nad lehvitavad. Paul õpib muusikakoolis trompetit ja ma mõtlen, et ühel päeval nad veel musitseerivad koos. Olen rahul, et sain päikselise Johani just päikeses jäädvustada.

Vaata ka: johanrandvere.com 

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (144)