Kiire küsimus: kas päeva lõpuks on väga selgelt laual tõejärgne pop-up-ajastu?

Vihm ja värvis I Foto: Jeremy Segrott, Flickr.com

Vaevalt saame mõne kanali lahti keerata, kui keegi partsatab: väga selllgelt. Tihti lõpeb sama lause fraasiga: nüüdsel tõejärgsel ajastul. Räägin pigem käibeväljenditest kui tõest, aga tõeteemast ei saa mööda. Tõde on keeles, keel väljendab ka demagoogiat, retoorika on totalitarismi üks tõhusamaid tööriistu. Kuidas näha sundväljendite rägastikus öeldu mõtet? Toon ainult mõne näite sundväljenditest ja nende pruugist.

Tõejärgsel ajastul ei tohiks nagu midagi selget olla, ometi rõhutatakse oma kõige tühisemaidki mõtteidusid sõnapaariga „väga sellgelt“. Ma saan aru, et see on mõttepaus, ja peaks nagu lisama lausele usaldusväärsust ja rõhku, rütmistades ühtlasi lauset. Tegelikult näitab see ebakindlust, kui hakatakse jälle laulva l-iga lõõritama vägaselgelt-juttu.

Tõejärgne ajastu. Selle all mõeldakse üldiselt, et tõde ei ole enam oluline ning kõik taandub arvamusele ning uskumisele.

„Tõde ei olegi justkui enam see kategooria, millega on võimalik väidete kehtivust kontrollida. Me usume seda, mida me tahame uskuda, ja kui asjalood tegelikult ka nii on, siis on ju tore, aga kui ei, siis on viga (meile paistvas) reaalsuses, mitte meis.“ Nii kirjeldas tõejärgsust 27. jaanuari Sirbis Rein Raud, artiklis „Teeme Tõe jälle suureks“.

Tundub aga, et arusaam tõejärgsusest hakkab levima tõe kui kategooria vaidlustamisele üldse, ent see-eest arvata ka enam teistmoodi ei tohi, muidu oled teisitimõtleja.

Kuulutades tõe suhteliseks, aga (oma) arvamuse tõeseks, jõuame künismi tippu. Näiteks: mitte kellelegi ei saa meeldida samasooliste abielud! Seejuures ei ole küsimus ju meeldimises, vaid põhimõttes „ela ise ja lase ka teistel elada“, mida erinevate seaduste järgi on inimühiskondadele ikka sobitada püütud, kui just pole tegemist totalitaarse riigiga.

Millal tõde kui kvaliteet, väidete kehtivuse etalon toimimast lakkas?

Kas 2015.a lõpus, 2016.a algul oli tõde laual? Ja päeva lõpuks ehk tänaseks krabas keegi selle laualt ära? Kes võttis? Trump? Putin? Äkki hoopis Merkel, keda süüdistavad „konservatiivsed“ radikaalid? Või meedia kaotas tõe ära, meedia, kes ei ole enam objektiivne? Mis on üldse objektiivne? Meedias esineb endiselt erinevaid formaate: uudis, arvamus, olemuslugu, intervjuu jne. Meedias on nii tõtt (olukorra neutraalset peegeldamist, fakte) kui relatiivsust, samas on ka arvamus arvajale endale kindlasti tõsi. Ohtlikuks läheb olukord siis, kui arvaja eeldab, et see tõde kehtiks kõigile. Tõemonopol ja tõe kui väärtuse tühistamine peaksid asuma skaala eri otstes, tihti muutuvad äärmused aga samatähenduslikeks, täiendades teineteist kenasti.

Leidub käibetõdesid, mis tõesti õnneks kukuvad, näiteks, et kõik tumedama nahaga inimesed Tallinna tänavail on pagulased – suur osa on endiselt tudengid, turistid, äripartnerid, sportlased. Isegi NATO sõdurid. Üheülbalist mõtlemist kohtab siiski harva, ja kes hindab üldse 21. sajandil inimest nahavärvi järgi? Needsamad pagulasvastased soovivad müüa oma kaupu, aga kellele, kui eesti „oma“ rahvast on vähe?

On jäävaid tõdesid, nagu näiteks, et inimene on surelik, et Maa tiirleb ümber päikese, et töötab maa külgetõmbejõud. Kollane press ei ole suutnud neid fakte kallutada, isegi mitte lapiklased.

„Tõejärgsest ajastust“ on saanud käibefraas, mida lahmitakse vaheldumisi pop-up’ide, päeva lõpuks’ite ja väga selgelt’iga.

Parasiitfraasid lahjendavad tõde sellega, et hägustavad tähendust.

Mida tähendab minu pandud pealkiri? Mitte midagi. Mis asi on pop-up-kauplus? Laadalett, autolavka, võibolla liikuv müügiputka. Mis on pop-up-restoran? Ajutine söögikoht. „Kiire küsimus“ ei tähenda viisakust, et ma tülitan ainult natuke ja tülitamine saab kohe läbi, vaid seda, et „vasta mulle kohe! “Küsiks parem lihtsalt, lisamata ette „kiiret küsimust“. Kes ütleks, kel meist kõige kiirem on…

Parasiite on keeles lihtne tappa: neid mitte kasutades.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis iganädalaselt muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on. Loe artikleid (32)