Janeck Uibo: ülekaalulisus, tarbimishullus & klikimeedia

Globaliseerumine ja võimaluste paljusus on teinud inimeste elutempo kiireks ja ühiskonna üsna närviliseks. Selle nähtuse ilminguks on ülekaalulisus, tarbimishullus ja nn klikimeedia. Seda nii maailmas kui Eestis. Mida teha?

Eesti elanikkond on Euroopas üks kiiremini rasvuv rahvas

Sotsiaalministeeriumi blogist võib lugeda, et ülekaalulisus ja rasvumine on suurimad terviseriskid ja see trend on Eestis iga aastaga kasvav. Analüüs lõpeb tõdemusega, et “liigne kehakaal on saamas üha tõsisemaks rahvatervise probleemiks, millel on suur koormus nii ravikindlustussüsteemile kui ka ühiskonnale tervikuna. Seetõttu oleks tarvis kiirelt ja efektiivselt rakendada tõenduspõhiseid ja toimivaid poliitikameetmeid, et võidelda ülekaalulisuse ja rasvumisega ning nendega kaasnevate terviseprobleemidega.” Analüütikud on välja arvutanud, et kõrge kehamassiindeksi tõttu on Eesti elanike tootlikkus 10 aasta jooksul vähenenud umbes 647 miljoni eurot.

Elutempo on tänapäeval kiire ning mugavusest ja ilmselt ka hinna tõttu lepitakse sageli kiirtoiduga – kaheraudne Statoilist, burger McDonaldsist või saiake kioskist. Teen seda pattu isegi, pigem küll pikemate autosõitude ajal, aga siiski – fast food kuidagi sobib road trip’iga kokku.

Aga nagu kõigega siin elus kipub olema – päeva lõpuks loeb mõõdukus, tuleb osata piiri pidada, kõigel on hind ja liialdamine maksab haledalt kätte. Olgu selleks siis kiirtoit, hoo pealt tehtud ja läbimõtlemata finantsotsused või pealkirjapõhised järeldused. Lõppkokkuvõttes tuleb kõik meie endi elukvaliteedi arvelt.

Kiirtoidu, kiirmoe, nn klikimeedia ja üleüldise kiirustamise kõrvale võiks proovida tarbida ka aeglast.

Või vähemalt märgata, et sellised variandid ka eksisteerivad. Ja need võivad olla täitsa meeldivad lahendused.

Foto: Hip, Hip, Hurrah! (1888) by Peder Severin Krøyer, Wikipedia

Rohkem slow food, slow fashion & slow journalism

Kihutamine annab adrenaliini, aga ka slow motion võib pakkuda pinget, andes võimaluse märgata, süveneda, nautida. Tehnoloogia areng on toonud kaasa üha kiireneva elutempo, kus kraavipervele ei tohi jalgu puhkama istuda – jääd elust maha. Aga mis teha, kui ei taha kogu aeg karusselliga sõita? Selleks tuleb lihtsalt maha astuda ja endale aega võtta.

Mul on tunne, et maailm pöördubki selles mõttes rohkem itta, et järjest suurem osa inimesi soovib rahu, aega iseendale ja kõik väline ei ole enam nii in. Et kätte on jõudnud/jõudmas aeg, kus väike on jälle ilus. Väike pagaritöökoda, väike moefirma, mis toodab riideid, mis vastanduvad anonüümsele masstootmisele (slow fashion) ja mille tarbimisiga on pikem. Neid tooteid iseloomustab teostuse kõrge kvaliteet, põhjalikkus, läbimõeldus, isikupärasus, inimest väärtustav rahulik mõtteviis. Mu meelest sobib siia ritta ka aeglane ajakirjandus. Kas kõik on ikka nii oluline, et peame olema kogu aeg sisse lülitatud (push notification)? Kas meil on ikka kõike ja nii palju vaja? Ja kiiresti? Ja korraga?

Citius, altius, fortius on olümpiamängudest tuttav üllas deviis, aga kui õige võtaks kõiges pisut tempot maha? Äkki nii jõuame kaugemale? Elu pole (ainult) sport, kus oma suutlikkuse piire päevast-päeva tagant piitsutada. Kiirustame aeglaselt.Vahelduseks.

p.s. Raamatusoovitus – Daniel Kahneman “Kiire ja aeglane mõtlemine”. Raamat kirjeldab inimese mõtlemisprotsesse, mille eest määrati Kahnemanile 2002. aastal ka Nobeli majanduspreemia.