Raivo Vare: Ameerika „oma“ maailm

The Empire State Building I Foto: Sam valadi https://flic.kr/p/sqcQh3

Olles viimased paar nädalat reisinud ookeani taga nii lõbu kui teadmise pärast, tekkis tunne, et tegu ongi just maailmaga, pisut erineva ja mitmekesisega. Kui idarannikul on veel mingit euroopalikku fleur’i ja üleüldse tunda teadmist muust maailmast, siis läänerannikul on seda märgata pigem San Francisco kandis, aga mitte enam lõunapool.

Teadmatuses lääs ja informeeritud ida

Sealse maailmapildi võtavad minu jaoks kõige paremini kokku kaks repliiki tänavalt. Esmalt, noor tänavaartist Las Vegases, kes peale esinemise lõppu publikult raha korjates uuris, kust ma tulen. “Estonia” peale, suutis ta vaid pärida “kas see on osariik?” Kuuldes, et see on hoopis riik, teatas ta kõigile rõõmsalt, et pole sellisest kuulnudki. Nagu selgus, paljud ümberolijad samuti. Teine pildike LA-st, kus ontlik pereema, kellega järjekorras olles vestlema sattusime, suutis peale pereliikmetega konsulteerimist vaid küsida: “mis kontinendil see asub?”

Midagi pole teha, läänerannik teab Aasiast ja Kesk-Ameerikast rohkem kui Euroopast. Sealset meediat paelus peamiselt immigratsiooniteema. Kui Frisco kandis oli põhilisem fookus tarkpeade sissetoomisele seatavatel võimalikel piirangutel, siis lõunapool oli fookus hoopis mehhiklastel ja põllumajandusel. Lahtise tekstiga öeldi igast kanalist, et nendeta pole võimsal California põllumajandusel, aga üksjagu ka teenindus- ja kommunaalsektoril mingit šanssi. Et need sektorid on tõesti võimsad, võisin veenduda oma silmaga, sõites rendiautoga kolme päeva jooksul Friscost LA-sse.

Peamiseks mureks peetakse pigem maavärinaid, veevarustust ja liiklust. LA-s, muidugi, ka show-biz’i, eriti filminduse ümber toimuvat. Mis ka loomulik maailma filmimekas. Meedia pulbitseb kriminaalkroonika süžeedest.

Venemaast ei teatud suurt midagi, välja arvatud president Donald Trumpi abiliste seotusest Vene operative‘tega, nagu neid nimetatakse, mis terminina viitab luurele. Üleüldse tundus, et Läänerannik ei armasta Trumpi. Olgu tegu meedia, taksojuhtide ja teenindajatega või Hollywoodi või Sunset Boulevard’il kulgejatega. Välja arvatud, võib-olla, Las Vegases, kus Stripi ühes otsas kõrguv kuldselt helklev “Trump“- kirjadega hoone vähemalt turistide hulgas mingit kerget elevust siiski tekitas. 

Lääneranniku jaoks on maailm kaugel ja Euroopa veel eriti.

Nende maailm ongi juba orienteeritud pigem Vaikse ookeani basseini ehk uuele majandusvõimu keskusele. Nii, nagu on seda juba ammu ennustatud.

Et Ameerika Ühendriigid on siiski suur ja eripalgeline maa, võis veenduda ka saabudes Idarannikule. Alates arhitektuurist ja tänavapildist ning lõpetades liiklusreeglite erisustega. Kui Californias tohib punase tule alt paremale pöörata, siis Virginias ja DC-s on see täiesti keelatud. Rohkem on tänavapildis koduloomadega liikujaid ja latiinovälimusega inimeste asemel rohkem mustanahalisi. Euroopat teab igaüks ja Venemaa suhtes ollakse kriitilisemad. Isegi Eesti pole nii võõras kohalikule kõrvale.

Ameerika majandus-, välis- ja sisepoliitikast

Kuivõrd suurema osa sellel reisilõigul viidetust ajast võtsid kõrgel tasemel arutelud, kus kuulajana osalesin, siis on põhjust ka paariks ääremärkuseks eelkõige majandus- aga ka välispoliitika valdkonnast.

Alustuseks siiski USA sisepoliitikast, mis Ameerika majanduslikku mõjukust arvestades mõjutab siiski ka ülejäänud maailma. Seda enam, et sealviibimise peaaegu ainuvalitsevaks meediataustaks muutus üks suuremaid Trumpi valimiskampaania lubadusi – Obamacare’i nime all tuntud tervishoiukorralduse tagasivõtmise katse, mis Kongressi Esindajatekojas ehk House’s läbi kukkus. Poolthäälte nappuse tõttu kutsuti vastav eelnõu viimasel hetkel enne hääletust tagasi. Põhjuseks liiga paljude vabariiklaste loobumine eelnõu toetamisest.

Kuigi deklareeritud eesmärk on märgatav kokkuhoid USA niigi maailma rekordiks olevate tervishoiukulude pealt koos lubadusega alandada meditsiinikindlustuse ja -teenuste hindu – arvestuste järgi 2 triljoni dollari pealt 1,2 triljonini 10-aastase perioodi keskmisena -, ei suutnud isegi see sundida isegi mitmeid vabariiklasi meelt muutma.

Kui nüüd kõiksugu muud motiivid kõrvale jätta, siis joone alla jäävad kaks põhjust, mis vaatamata ideoloogilisele kokkuhoiu ja omavastutuse lembusele ka paljusid vabariiklasi ennast häirisid. Esiteks, nagu ütles selgelt vabariiklaste tõusev täht ja Trumpi üks esimesi ja tugevaid toetajaid senaator Tom Cotton: “nii keerulisi ja olulisi seadusi 18 päevaga ära teha pole võimalik”. Teiseks, lähenemas on järjekordsed vahevalimised, kus paljud vabariiklastest kongresmenid kardavad tagasilööke, kuna erinevate hinnangute järgi 14 või rohkemgi miljonit ameeriklast jääks uue seaduse järgi tervishoiu kindlustuskattest ilma ning see võib vahevalimisi mõjutada negatiivselt just vabariiklaste jaoks. See on tugev löök Kongressi spiikri Paul Ryani, aga ka Trumpi enda isikliku prestiiži pihta.

Väliselt kehitas Ryan küll õlgu ja lubas, et nüüd keskendutakse teisele suuremale valimiseelsele lubadusele – maksureformile -, mis on oluliselt teistsuguse tähendusega ja õnnestumisel annaks majanduslikus mõttes positiivse signaali ka muule maailmale.

Siiski kahtlevad eksperdid, keda õnnestus kuulata, et maksureform on täies ulatuses läbiviidav.

Eesmärgiks on seatud ühelt poolt maksusüsteemi lihtsustamine, sealhulgas ka isikutulumaksu osas, vähendades vaheastmeid 4-le ja vähendades suurema tulutasemega isikute võimalusi erinevateks mahaarvamisteks. Kokkuvõttes peaks muudatuste tulemusena tõusma keskklassiperede heaolu. Selles suhtes tunduvad eri leeride koostöövõimalused igati head.

Teine eesmärk on vastuolulisem oma teostuses. Nimelt lubas Trump, et koos äritegemise reeglite lihtsustamisega lihtsustatakse ettevõtete tulu maksustamist ja alandatakse nende tulumaksutaset tänaselt 35%-lt 20%-le. Muudatus tähendab suure hulga olemasolevate mahaarvamisvariantide välistamist, mis tegelikku maksukoormuse pilti hägustavad. Et Trump võtab asja tõsiselt, näitab ka see, et ta on kohtunud presidendina juba üle 200 juhtiva Ameerika firma tippjuhiga, kuulamaks ära majandustippude enda suust nende ettepanekuid ja soove. Teistpidi on tegu katsega võtta tagasi kõik viimase paarikümne ja enama aasta maksutõusud, mis on viinud maksukoormuse Reagani-aegselt 28%-lt tänaseks 44%-ni rahvuslikust koguproduktist. Rääkimata sellest, et iga-aastasest riigi maksutulust kaob kavandatu tulemusena suurusjärguna ca 1% GDP-st. Seda on Ameerika majanduse mastaapi arvestades väga palju…. Samas ollakse üpris veendunud, et selles küsimuses suudab Trump enamat.

Kuid maksualandustest tekkivate puudujäävate tulude kompenseerimiseks tuleb astuda veel samme, mis pole nii populaarsed.

Juba on uus ja särav Trumpi isikliku kaaskonna liikmest rahandusminister Steven Mnuchin tõstnud oma erivolituste piires riigivõla lage, lootes et sellega tullakse toime septembris algava uue rahandusaasta alguseni. Samas ei kahtle peaaegu keegi, et seda lage tuleb järgmisel aastal veelgi kergitada. Tuletagem meelde, et selle Debt Ceiling’u kinnitab USA valitsusele Kongress.

Veel on üheks omamaise ettevõtluse toetamise, samas aga ka riigieelarve defitsiidi vähendamise finantseerimise abinõuks kavandatud territoriaalsuse põhimõtte rakendamine piiriülese äri maksustamisel. Ühena vähestest riikidest USA seda seni ei rakenda. Teisisõnu, mittemaksustamisega toetatakse eksporti ja maksuga piiratakse importi.

Lisaks maksustatakse ka seda Ameerika mitmetriljonilist korporatsioonide raha, mida nad on parkinud välismaale soodsamatesse maksupiirkondadesse. Näiteks Iirimaale. Off-shore maadest rääkimata. Eesmärgiks meelitada see raha tagasi USA-sse reaalmajanduslike investeeringutena, mis oleks praktiliselt maksuvabad, erinevalt kapitalitulust. Selle printsiibi realiseerimisvahendiks kavandatakse BAT-i ehk Border Adjustment Tax’i, mis koos piiriülese cashflow erimaksustamisega peaks ühest küljest takistama tulude väljaviimist ameerika omamaiste firmade poolt ja teisest küljest stimuleerima investeeringuid USA territooriumil ning soosima impordi arvelt eskporti. Keegi kuuldud majandusgurudest ütles lausa välja, et see pole lisandväärtusmaksu (käibemaksu) analoog, aga üpris sellele sarnane.

Kogu sellel maksustamisalaselt tegevusel on aga laiem tähendus.

See loob fooni ja pretsedendi, mis veelgi tugevdab konkurentsi investeeringute pärast ja eriti maksualast konkurentsi ja sunnib ka teisi riike mõtestama ümber oma tegevust ettevõtluse maksustamisel.

Kolmandaks võtmeteemaks uuele administratsioonile on immigratsiooni piiramine.

Sellel on majanduslik tähendus kaitsmaks ameeriklasi odavama tööjõu konkurentsi eest, nagu seda Trump algusest peale on presenteerinud. Kuid sellel on ka tugevat rõhutamist leidunud julgeolekualane eesmärk, mis on kõige enam tähelepanu saanud, sest on olnud laual juba valimiskampaania algusest peale ning uue administratsiooni esimestest tööpäevadest alates loonud käima lükatud jõuliste meetmete virvarris teatud ebakindlust ja protestivaimu väga paljudes, kuni kohtunikeni välja.

Kokkuvõttes tuleb endale ausalt tunnistada, et kõik kolm eelkirjeldatud prioriteeti on puht-majandusliku loogikaga seletatavad.

Mingi muu dimensiooni, sealhulgas julgeolekualase või välispoliitilise, omandavad nad vaid teiseses järjekorras. President Trump on ikka eelkõige fokuseeritud majandusega seotud teemadele. Seda nii riigiaparaadi kokku tõmbamisel, kasvõi välisministeeriumi valdkonnas, aga ka energia- ja kliimapoliitikas, nagu ka seoses veel üheks prioriteediks oleva Hiina-suunalise tegevusega. Sest Hiina on Trumpi silmis majanduslikult tugev ja ohtlik, Venemaa aga majanduslikus mõttes erilist pinget ei paku. Seepärast on tähelepanu seal, kus on majanduslikud prioriteedid, Venemaa aga vaid segab pilti ja tuleks laualt võimalusel lihtsalt maha saada, mistarvis riigisekretär Rex Tillerson sõidabki 12.aprilli paiku Moskvasse.

Samad juured on ka USA loobumisel multilateraalsetest kaubanduslepetest. Tunnetades oma suurust, jõudu ja atraktiivsust kaubanduspartnerina, loodab USA saavutada rohkem läbi kahepoolsete lepete, kus tal on alati tugevam positsioon, kui mitmepoolsetes süsteemides. Lisaks sellele suhtub Trump üleüldse suure kahtlusega rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja lepetesse kui sellistesse. Siit ka alles tuure koguva ÜRO tegevuse rahastamise järsu vähendamisega seotud probleemipuntra tekitamine, aga ka teatud isiksuslik skepsis NATO-teemadel. Sealgi on Trumpi paljutsiteeritud ütluste taga tegelikult eelkõige konkreetne eesmärk – viia kulude jaotus tänaselt 70% USA ja 30% kõik ülejäänud Külma sõja aegsele suhtele 50:50. Kusjuures, kui see õnnestub ja jätkub ka praegune presidendi suund just kaitsekulutuste suurendamisele, siis see peaks mingis ajaperspektiivis NATO koguvõimsus hoopis oluliselt kasvama…

Samas lohutasid mõlema USA poliitilise leeri erinevad esindajad auditooriumile sarnaselt Henry Kissingerile, kes muuseas, tihti ka Trumpile ja ta meeskonnale nõu on andnud, et kasutusele on võetud lausa sõna „exceptional“ (erakordne), tunnustamaks Trumpi palgatud julgeolekupoliitika meeskonna tippmängijaid. Teisest küljest soovitasid mitmedki tunnustatud eksperdid ja ka presidendi lähikonna inimesed suhtuda kõigil kergemalt tema kurikuulsatesse tviitidesse ja järskudesse väljaütlemistesse.

„See võib küll peegeldada tema karakterit, aga ei kandu automaatselt poliitikasse,“ väitis üks neist tippudest otse.

Samas ei kahelnud kummagi ameerika poliitilise pealeeri esindajad ja eksperdid hetkegi, et oma prioriteetide realiseerimisel on president Trump kindlasti üpris järjekindel. Ka siis, kui need prioriteedid võivad kaasa tuua ebasoovitavaid tagajärgi nagu näiteks kavandatavate maksureformide ja erinevate protektsionistlike abinõude koosmõjul ameerika sisetarbijat lööva hinnatõusu kõrval paratamatult kallineva-tugevneva dollari üpris negatiivne mõju eriti arenevatele majandustele, kel välisvõlg on peamiselt just dollaris.

„We are the giant trading partner of the World“ ja „US reserves the right to be protectionist“ väitsid erinevad presidendi lähikondsed, mistõttu kõik, mis ei meeldi, läheb ümbervaatamisele igal juhul, maksku mis maksab. Me peame sellega toime tulema, mis muid valikuid meil on?

Reisikirja järgmises osas räägin lähemalt maailma- ja USA majanduse kohta tehtavatest prognoosidest ning Venemaaga seonduvast.

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest.

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (12)