Alan Adojaan: 2 kogemust operatsioonilaualt. Narkoos

Operatsioonilaual

Käisin eelmisel nädalal opil. Juba seitsmes kord. Eelmise kevade tsiklilaksu tagajärgi tuleb veel putitada, niiet üks kord tuleb veel minna. Lihtsalt selleks, et väärismetall arstionudele tagastada, kruvid lahti keerata, plaadid välja võtta, uuesti kinni traageldada. Ei midagi keerulist, ma juba nii harjunud, et võiks iga kuu korra käia. Umbes nagu regulaarsel hooldusel. Laseks igalt poolt lahti lõigata, vaataks mis sees toimub. Ega kuskilt ei hallita, ega midagi logise või hakka üles ütlema. See oleks ka igati täpsem diagnostika kui vereproov või niisama kompamine.

Seekord aga oli vähe tõsisem op, oli vaja mingeid luid saagida ja puha, seega palusin endale ikka teha üldnarkoosi. Eelmine kord palusin ka, aga see proua, kes anesteesia eest vastutas vist ei uskunud mind, et ma päriselt tahaks. Tegi igasuguseid muid mõnusaid süste ainult. Sellise, et jalgu ei tunneks ja sellise, et ma ei rabeleks ja sellise, et udune ja rahulik olla oleks, aga sellega asi ka piirdus. Ühesõnaga, ma sain operatsioonil ise ka osaleda. Mis muidugi näiteks kirjanikule või massohistile on kogemusena hindamatu väärtusega, nõrganärvilisele aga eriti ei soovita proovida. Positiivne oli aga see, et sai kirurgiga juttu ajada ja täpse ülevaate sellest, mida ta parasjagu teeb. Mul on väga lahe noor andekas kirurg, muuseas. Niiet ta lahkesti rääkis mulle, mis toimub: “Nii, kolmanda varda otsa leidsin üles, katsume selle nüüd välja rebida.” See oli väga…noh, entertaining on inglise keeles hea sõna selle kohta.

Oma naiivsuses ma ikkka eeldasin, et üsna kohe hakkab narkoos mõjuma kah ja jään magama kenasti, aga tutkit. Ei jäänud, muudkui jälgisin actionit ja ütlesin ka vahepeal sõna sekka. Kõige naljakam oli see, et opitoas mängis Retro FM, niiet kõik toimus sellise mõnusa, malbe kaheksakümnendate ja üheksakümnendate soundtracki taustal.

Lady in Red, Driving home for Christmas, Joyride, Simply the Best – mul on kõik lood meeles.

Ainuke jama on nüüd see, et enam ei saa autos Retro FMi kuulata, kuna kohe kui viskab näiteks Tina Turneri loo, siis on mul kohe opituba silme ees. Selles mõttes tegi see kogemus ikka korvamatut kahju ka. Teisalt jälle oli väga põnev, kuna arstiks olen alati tahtnud saada ja eriti põnev on teada, et mis seal opitoas ikka toimub samal ajal kui ise pilditu oled.

Üks asi, mis huvitas oligi, kas on nagu filmis, kus kirurg tuleb uksest sisse, paneb klassikalise muusika CD stereosse, keerab volüümi põhja, siis haarab skalpelli ja dirigeerib sellega pühaliku näoga tubli minuti ning alles siis kummardub lõikama. Põhimõtteliselt nii ongi jah, nagu selgus. Siis mind huvitas, millest nad räägivad omavahel, kas on nagu Kreisiraadio sketšis, kus arutatakse, mis maal juhtus ja mida keegi telekast nägi. Vähemalt minu kuuldes küll seda ei arutatud, ilmselt sellised teemad tulevad päevakorda üldnarkooside puhul. Sest ega patsiendil pole vaja mingit klatši kuulata.

Ühel hetkel, kui toimuva vaatamisest sai isu täis ja enam ei tahtnud operatsioonil osaleda, küsisin anestesioloogilt, et noh – kuna siis narkoosi saab, sai ju räägitud, et lasete mul pildi eest.

Proua kummardus minu kohale, vaatas pupille ja ütles, et ta on mulle juba topeltdoosi andnud, aga ei mõju.

Küsis mis ravimeid ma muidu ka tarvitan igapäevaselt. Ma ütlesin, et aspiriini ja noh, luude jaoks kaltsiumi ja magneesiumi ka. Tädi vangutas pead ja ütles, et op on peaaegu läbi juba, niiet kannata ära, enam ei hakka sind kustutama, pole mõtet. No tore, okei, eks ma siis kannatan. Vaatasin siis lage ja kuulasin Deep Purplet, Elton Johni, Moden Talkingut ja siis vahepeal uurisin, kaugel lõikus on ka. Ja siis nautisin jälle natuke Whitney Houstonit, Joe Cockerit ja Queeni ning siis kui Lionel Ritchie hakkas oma imalat Say You, Say Me lugu laulma, sai viimane niit kinni õmmeldud ja opiga ühele poole.

Toredad õed kärutasid mind seejärel ärkamistuppa, hoolimata mu protestidest, et ärge viige ärkamistuppa, ma olen ärkvel. See neile eriti veenva argumendina ei kõlanud. “Viime ärkamistuppa kõigepealt ja seal vaatame, kui ärkvel te olete.” Aga no tegelt seal oli päris chill. Sai lõpuks vett juua, hea vaikne oli ka, Retro FM on ärkamistubades ilmselt keelatud. Seejärel, kui olin nende jaoks piisavalt ärganud, viidi mind palatisse ja öeldi, et maga nüüd lapsuke kenasti õhtuni, puhka.

Aga mul ikkagi und ei tulnud, sest kõrvalvoodis mingi vanamutt nuttis täiesti hoolimatult. Minu suhtes hoolimatult, ma mõtlen. Lihtsalt ulgus ja nuuksus, nii et magamisest kindlasti kohe midagi välja ei tulnud. Ma viisakusest kuulasin seda ulgumist kolmveerand tundi, siis sai kõrini. Panin riidesse, võtsin kargud ja kablutasin minema. Haigla ees pingil istusin veel veidi ja vaatasin, kuidas tuvid keerulisi ringmänge ja tantsunumbreid esitasid. Vahepeal isegi tundus, et saan nende keelest aru, aga ma katsusin seda mõtet vältida igaks juhuks. Siis istusin autosse ja sõitsin koju. Seal oli hea rahulik ja sai lõpuks magada ka.

Uus raks

Novot, kõike seda eelmist elamust arvesse võttes, seekord läksin ikkagi kindla sooviga saada oma üldnarkoos kindlalt kätte, ei mingeid järeleandmisi selles osas, palun aitäh. Lisaks oli mul palavik, väljas sadas lörtsi, kell oli 8 hommikul, ma olin maganud öösel vaid paar tundi ja sõna otseses mõttes lõdisesin haiglasse astudes. Ütleme nii, et polnud just parim päev selleks meelelahutuseks, korraks isegi mõtlesin, et lükkaks edasi. Aga samas, ortopeediakirurgia pole mingi pediküür, mille edasi lükkad, niiet võtsin end kokku ja roomasin kohale.

Kohapeal tuli tunnike oodata, kuni eelmine inimene kokku traageldatakse. Veetsin selle ühe keskealise mehe ja tema hüperaktiivse lapse seltsis. Ma ei saanudki aru, miks see mees oli opile oma lapse kaasa võtnud, aga no see on tegelikult tavaline, et inimesed tassivad oma lapsi täiesti sobimatutesse kohtadesse kaasa. Laps tormas ringi ja kisas ning küsis lõputuid küsimusi, millest osad olid päris naljakad.

Isa aga harutas vaikselt oma lillaks tõmbunud jala marli seest lahti (gangreen ma diagnoosisin) ja pani kurva näoga ooteruumi laua peale, täpselt minu pilgu ette. Samal ajal oma mädanevat jalga masseerides, vastas ta tuima rahuga, sisseharjunud kodukootud õpetlase tooniga oma lapse küsimustele:

“Issi kui nad sul jala lahti lõikavad, siis mis sealt seest välja tuleb?”
“Sealt tuleb veri välja.”
“Aga kas rasv tuleb ka välja?”
“Jah rasv tuleb ka välja”
“Aga kas kondid tuleva ka välja?”
“Jaa kondid tulevad ka välja.”
“Aga kas arstid panevad need pärast sisse tagasi?”
“Jaa panevad tagasi kõik”
“Ja siis seovad kinni?”
“Õmblevad kinni ja siis seovad kinni jah”
“Õmblevad kinni? Õmblusmasinaga või?”
“Ei niidi ja nõelaga.”
“Hähähähähääää.”

Just umbes siis, kui ma mõtlesin, et mu pea plahvatab, kattes ooteruumi seinad ühtlaselt ajutükkide, juuksekarvade ja koljuosakeste ühtlase massiga, tuli opitoast minu kirurg ja päästis mu elu. Otsekohe saadeti mind ühe volüümika sanitariga ühte väiksesse tuppa, kus oli vakstuga voodi ning eesriie. Seal sain kauni kitli, millel ees on paelad ning käsu end alasti võtta. See paeltega kittel on üsna kelmikas, arvestades, et seda ei õnnestu nii sulgeda, et eest midagi välja ei tolkneks. Peole ja tänavale sellega ei kindlasti läheks, inimesed solvuks kindlasti. Samas, opitoas tundub, et see on täiesti fashionable rõivaeseSeekord mind ratastega voodil ei kärutatud, vaid sain ise ülbelt kohale jalutada. Eelmised korrad ikka pandi pikali ja kaeti tekkidega.

Ja siis tuleb see klassikaline kaader filmidest, kus luminofoorlambid laes libisevad mööda, kui sind koridore sõidutatakse ning saad pikaliasendis liftiga sõita. Inimesed kõnnivad mööda ja vaatavad sind kohutavalt kaastundliku pilguga.

Marssisin kohale käed puusas ja küsisin et noh, hakkame pihta, kes teist siin see anestesioloog on? “Mina olen anesteesiaõde,” astus üks väike neiu kohe ette. “Arst alles tuleb.” Okei no ma siis viskan seni pikali. Pandi kanüülid veenidesse ja isegi väikse teki sai peale. Mis oli positiivne, Retro FM ei mänginudki! Üldse midagi ei mänginud, oli soe ja vaikne ja sõbralik. Täiesti uus kogemus. Tavaliselt on külm ja lärmakas ja närviline.

Kohe tuli ka anestesioloog. Mulle väga meeldib alati see hetk, kui selili opilaual lamad, käed rihmadega kinni tõmmatud, justkui vältimaks, et sa neid kägistama ei hakka. Tegelikult on see muidugi selleks, et käsi maha ei libiseks sealt koos juhtmete ja voolikutega. Aga noh natuke abitu tunne on ikkagi, nagu hullumajas. Teine tore hetk on, kui anestesioloog tuleb ja tutvustab end. “Tere mina olen Teie anesteesiaarst see ja too. Millal te viimati sõite ja jõite, milliseid ravimeid te tarvitate, kas teil on allergiaid millegi vastu, kas teil on HIV.”

Vot see on see hetk, kus tuleb oma viimane soov selgelt ja konkreetselt välja öelda.

Ehk siis, et teeks ikkagi seekord üldnarkoosiga, mitte epiduraalanesteesiat. See on ka väga tore variant, juhul kui teile meeldivad seljasüstid ja fentanüül, aga ma pole just kummagi fänn eriti. Õigemini ma olen neist mõlemist eelmiste oppidega isu täis nautinud ja kui võimalik, ei kohtuks enam kummagagi iial, kui tohib.

Anestesioloog oli sõbralik proua, kes oli igati aldis kompromissidele ja arvas, et kui härrad nii soovivad, siis saab ka üldnarkoosi. Nagu heas restoranis. Aga seda muidugi peale kindlaks tegemist, et ma pole söönud-joonud-allergik-aidsihaige. Edasi käis kõik sekunditega. Tavaliselt võtab see ettevalmistus kaua aega, minutid venivad, vahest pool tundi vedeled seal ja ootad, et oma laksu kätte saaks ja asjad toimuma hakkaks. Seekord aga mäletan vaid, kuidas tädi sõbralikud silmad olid minu omadest 30 cm kaugusel, pea alaspidi.

“Palun hapnikku,” ütlesid silmad ja käsi asetas maski mu suule. “Pärast on kurk valus, sest paneme sulle toru suhu,” anti mulle kaasa veel üks mõnus mõte. Hingasin sügava sõõmu hapnikku. “Kas mõjub?”, küsisid silmad. “Ei mõju üldse,” ütlesin mina mõeldes, et jälle sama jama. “Aga nüüd?” küsisid silmad. Ja siis…siis hakkas kõik rajult ujuma ning ma suutsin vaid öelda: “Nüüd tuleb”.

Ärkamine üldnarkoosist on üpris ebameeldiv kogemus.

Osad oksendavad ja on terve päeva koledas pohmakas. Mul õnneks pohmakaid pole, nii ka sellega. Aga mingi meeldiv moment see just ka pole, üpris halb on alguses. Eriti halb on siis, kui avastad esimese asjana enda voodi kõrval seisvat mustas talaaris, pika halli habeme ja peenisesuuruse kuldristiga vene õigeusu papi. See on õigpoolest isegi täitsa jube ehmatus esimesel hetkel. Olen ma surnud? Miks õigeusu? Kas ma tohin ellu ärgata? Õnneks hetk hiljem taipasin tohutu kergendusega, et ta ei seisa üldse minu voodi ääres vaid on tulnud külastama kõrvalvoodis ägisevat vanataati. No oli see vast kergendus.

Edasi käis kõik juba lihtsalt, kui papp oli lahkunud, söandasin ka mina riidesse panna. Õde võttis välja kanüüli ja küsis, kas ma olen ikka kindel, et soovin juba lahkuda. Tuli arst ja ütles et op läks igati korda ning rõhutas, et ma ikkagi oma autoga koju ei läheks. Pakkisin end vaikselt kokku, tellisin takso ja lahkusin väärikalt. Kuni järgmise korrani.

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud viimased 15 aastat. Tema elu on värvikas ja kirju nagu lapitekk. Alan kirjutab Edasile sündmustest, mis toimuvad pealinnas, nii nagu tema seda näeb. Inimestest, kes siin elavad ja sellest, mis võibolla paljude pilkude eest varjatuks jääb. Vihjed ning info huvitavate sündmuste ja Tallinna teemade kohta võib saata: alan@cafe.ee

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud viimased 15 aastat. Tema elu on värvikas ja kirju nagu lapitekk. Alan kirjutab Edasile sündmustest pealinnas ja tema teele sattuvatest karakteritest. Inimestest, kes siin elavad ja sellest, mis võibolla paljude pilkude eest varjatuks jääb. Aga ka oma tähelepanekutest elu kohta üldisemalt. Vihjed ning info huvitavate sündmuste ja Tallinna teemade kohta võib saata: alan@cafe.ee Loe artikleid (28)