Oxfordi poliitikatudeng Vikki Perijainen: populismist & “ajaloolise pöördepunkti” retoorikast

Populismilaine, mille sees me praegu elame katab tervet läänemaailma ja omab sarnast retoorikat ja sarnast valijat. See artikkel püüab seletada, kust see tuli ja kuidas see käitub.

Hollandi valijad, ajalooliselt suure valimisaktiivsuse näitajaga, hääletasid Geert Wildersi vastu. Lootus on, et sellest saab pöördemoment tagasi mõistliku ja progressiivse poliitika poole. See pööre on vajalik, sest praeguseks hetkeks meie – mina ja ma eeldan et selle artikli lugejaskond -, oleme kaotamas. USA-s Trumpiga, UK-s Brexitiga, võib-olla varsti Prantsusmaal ja Saksamaal. Isegi Austria valimiste ülekaal (53%) ei lohuta palju.

Populism – ideoloogia, mis paneb vastundama ühtse ja õiglase “rahva” ja ohtliku “võõra”, kes püüab võtta ära rahvalt tema vabaduse, hääle, õigused ja identiteeti.[1]

Rääkides populismist on vaja eristada “tavaline populism” sellest, mis on arenenud viimase 5 aastaga. “Tavaline” populism on “Eesti 5 rikkaima riigi sekka”, “Yes we can” ja Tony Blair-i valimiskampaania. Selline populism on alati eksisteerinud ja vähestes kogustes on see loomulik ja tervislik demokraatia osa tõmmates inimesi valima, pannes poliitikast huvituma jne.

Populism, mis on tõusnud viimase 5 aasta jooksul, ei ole “tavaline populism” ja püüan tõestada, et sellist ei ole kunagi olnud ja ilmselt ei tule tulevikus ka. Populistilikud parteid reageerivad spetsiifiliselt 21. sajandi oludele ja muutustele ja võidavad, sest paljude inimeste jaoks on need muutused võõrad või lähiperspektiivis kahjulikud. Muidugi mõnikord nendel parteidel lihtsalt veab.

Foto: imgur

Olud ja muutused, mis on aidanud populismil tõusta

Peamine tõuge populismi kasvule oli majanduskriis. See on platvorm, mis andis muule retoorikale tugevama kõla ja jättis vähem radikaalsed parteid paljude inimeste silmis tagaplaanile. On vaieldav, kas ilma 2008. aasta kriisita oleks Brexit ja Trump juhtunud.

Sellegipoolest, populismi on aidanud pikaajalisemad muutused ühiskonnas:

  • Meedia

21. sajandi meedia on teistsugune – tarbija on nõudlikum, alternatiive on rohkem, interneti tõttu raha on vähem. Partei-spetsiifiline meedia ei ole enam nii populaarne, enamus inimesi saavad oma uudised BBC’st või CNN’ist. Nemad on omakorda sunnitud – selleks et täita õiglase meediakajastuse standardeid -, andma eetriaega kõigile.

Selline ajajaotus aitab populiste, sest mõistlikud parteid ei suuda konkureerida UKIP-i lühikeste, lihtsate ja emotsionaalsete sloganitega.[2]

Lisaks, nende skandaalsed väljaütlemised müüvad paremini kui igavad poliitikaanalüüsid; seega rohkem kajastust. Meedia, täites oma ülesannet ja olles objetkiivne, aitab kõige rohkem neid, kelle sõnum mahub kõige paremini 1-minutilisse klippi.

  • Sotsiaalsed muutused

Keskmine populistliku partei valija on keskharidusega valge alam-keskklassi mees. Paljud valijad on ka vanurid. Need on inimesed kelle jaoks progressiivsed poliitikad – naiste õigused, geiõigused, vähemuste õigused – on võõrad ja paistavad rünnakutena. Populistlike parteid nostalgiline retoorika tõmbab neid ligi.[3]

  • Globaliseerumine

See viib tööd läänemaailma riikidest ära. Samuti, see vähendab valitsuste võimalust reageerida majanduslikele probleemidele, sest paljud neist on tulnud väljastpoolt ja ei ole individuaalsete riikide kontrolli all.

Lühidalt: elutingimused nö “globaliseerumise kaotajatele” lähevad halvemaks. Lisaks, globaliseerumine mõjutab inimeste identiteeti – rahvusriik hääbub, selle asemele tulevad suured rahvusvahelised organisatsioonid (Euroopa Liit, ASEAN), mis jaotavad võimu kohalikelt valitsustelt ära – 19. ja 20. sajandi arusaam suveräänsusest enam ei kehti.

Siin on need kolm globaalset muutust presenteeritud faktidena, vaidlus selle üle kas need on head või halvad ei ole hetkel oluline. Need muutused on.

Populistid küsivad – kes on süüdi?

Parem- ja vasakäärmuslased pakuvad erinevaid süüdlasi, aga ühes küsimuses on nad ühel meelel – nad vastanduvad tugevalt nö “establishment” poliitikaga. Neile ei meeldi, et poliitika on rahvast liiga kaugel, samal ajal kui poliitilised parteid loovad rahva seas tehislikke lõhesid.

Populistide jaoks rahvas on ühtne, selle erinevused on tekitatud korrumpeerunud poliitikute poolt. Nende alternatiiv on lihtsam – rahvast ja poliitikat ühendab üksainus vahelüli, karismaatiline liider, on see Le Pen või Trump. Ta ei tegele “poliitilise skeemimisega”, ta on lihtne rahva sõber, aus ja otsekohene. See, et ta praegu osaleb poliitilises mängus ei ole vastuolus tema ideoloogiaga, ta on sunnitud seda tegema, sest teisiti võita ei saa.

See, mille vastu on Front National ja UKIP on selge, raskem on defineerida seda, mida nad toetavad.

Üldiselt võib öelda, et nad on rahvusriigi poolt, selle sõna kõige laiemas mõistes. Võib-olla seda on kergem kirjeldada kui “globaseerumise vastu”, aga ma püüan võtta neid parteisid tõsiselt ja anda neile mingitki positiivset platvormi. Nii Trump kui ka Bernie Sanders, poliitilisel spektril väga erinevates kohtades, toetavad isolatsioonipoliitikat. Mõlemad on TPP vastu, mõlemad räägivad sellest, et peaks “tooma töökohad tagasi USA-sse”.

Euroopa parteidel väljendub globaliseerumise-vastane mentaliteet nende suhtumises Euroopa Liitu. Euroopa populistike parteid nii vasakul kui paremal ühendab tugev euroskeptilisus. Vasakpoolsed SYRIZA ja Prantsuse presidendikandidaat Mélenchon, parempoolsed UKIP, Front National ja Jobbik, kuigi toetavad muudes valdkondades radikaalselt erinevaid ideid, seisavad ühtselt EL-i vastu. Nende põhjused on erinevad, vasakpopulistid näevad EL-i “neoliberaalsete imperialistidena”, parempoolsed kardavad, et see surub riikidele peale pagulaskvoodid ja avab uksed multikulturalismi arengule, aga üldine vaatepilt on sarnane – EL on väline organ, kes surub rahvale peale võõraid seadusi ja võtab ära tema iseseisvuse.[4]

Nende parteide euroskeptilisus väljendab nende palju suuremat hirmu – nad näevad, et ajalugu on nö “pöördepunktis”.

Retoorika sellest, et oleme pöördepunktis ja kui valime vale tee on kõik hukas võib kõlada nagu puhas hirmutamine, aga populistid siiralt usuvad seda.[5] Maailm tõesti liigub millegi poole, mis veel sada aastat tagasi oleks enamus inimeste jaoks mõistmatu ja nad on paanikas.

Rahvusriigi võim on kadumas ja inimkond on praegu palju rohkem üksteisest sõltuv kui kunagi varem.

Jutt ei käi ainult EL-ist ja sarnastest organisatsioonides mis tekivad igalpool (ASEAN, Aafrika Liit, Euraasia Liit), vaid ka rahvusvahelistest majanduslepetest, mis seovad maailma veel tugevamalt kokku (TPP, TTIP, NAFTA jne).

Sellel muutusel on nii poliitilised kui ka kultuurilised tagajärjed. Poliitilised tagajärjed on ilmselged – individuaalsetel riikide valitsustel on aina vähem võimu, kas siis selle pärast, et nad on võimu üle andnud suurematele organisatsioonidele nagu EL või selle pärast, et rahvusvaheline vastastikune sõltuvus piirab nende vabadust.

Kultuurilised tagajärjed on võib-olla pikas perspektiivis isegi suuremad: võimetus hoida piire kinni tähendab et rahvas liigub vabalt, tuues kaasa erinevaid keeli ja kultuure. See on seesama pöördepunkt millest Nigel Farage on juba korralikud 20 aastat karjunud ja mille vastu ta on aidanud mobiliseerida armee läänemaailma populiste.

Populistid on oma retoorikaga hiljaks jäänud

Selle pöördepunkti retoorika probleem on ilmselge, seda on näha minu allpool antud kirjelduses – pöördepunkt on juba juhtunud. EL, TTIP, ASEAN on juba juhtunud. Populistid on oma retoorikaga 30 aastat hilinenud. Isegi kui Nigel Farage saab oma unistuse ja hävitab Euroopa Liidu, siis rahvusriigi päästmiseks on tal vaja hävitatada ka kõik muud ülalmainitud organisatsioonid. EL-i nõrgestamine saavutab ainult ühte, see jätab Euroopa üldisest trendist veidi taha. Trendi olemasolu see ei muuda. Populistide globaliseerumise peatamise eesmärk on saavutamatu, aga see ei tähenda, et nad ei proovi ja mõnikord ei võida.

Olles läbi võtnud nende ideed, võtan ette nende meetodid.

Vähesed populistlikud parteid saavad päriselt võimule ja kui saavad, nagu juhtus Austrias 2000ndate alguses, varisevad kokku sisemiste pingete ja täitmatute lubaduste pärast. Sellegipoolest, parteid, olles poliitilisest mängust täiesti väljas, võivad omada väga palju võimu.

UKIP ja Nigel Farage, omamata peaaegu ühtegi kohta parlamendis, tirisid UK EL-ist välja.

Kuidas see sai juhtuda?

  • Kuigi riiklikud parlamendid on nende parteide jaoks tihti kättesaamatud, siis erinevad kohalikud omavalitsused ja Euroopa Parlament ei ole.

Le Pen ja UKIP alustasid oma tööd Euroopa Parlamendis, kus nad korraldasid meediafiaskosid ja blokeerisid EL-i tööprotsesse sellega, et hääletasid kõige vastu. Selle strateegia kasulikkus sõltus – Le Peni nimetatakse Euroopa Parlamendi üheks võimsamatest liigetest, mis annab talle meediakajastust ja aitab presenteerida Front Nationali kui legitiimset parteid, mitte lihtsalt väikest ja radikaalset äärmust, samas kui näiteks Saksamaal populistlike parteide osalus kohalikes valimistes nõrgestas neid.

Esiteks, võimule tulles hakkasid nad omavahel kaklema ja teiseks, rahvas elas kohalikes valimistes oma protestimeelsuse välja ja üleriigilistes valimistes hääletas mõistlikumate parteide poolt.[6] Siin käib jutt eelmistest valimistest, tänavu tunduvad Saksa paremäärmuslased saanud endale suurema toetajaskonna ja taoline stsenaarium ei pruugi korduda.

  • Üks viis, kuidas saada oma poliitikaid ellu viia, on pressida võimuparteisid neid vastu võtma.

Kõige parem näide sellest on Brexit. Enne 2010. aasta valimisi ei olnud EL-i teema kellegi jaoks eriti tähtis. UKIP tõstatas selle, andis sellele tugeva emotsionaalse maigu ja süüdistas Konservatiivset Parteid selle ignoreerimises. Valimiste ajal ei pannud nad enda kandidaate regioonidesse, kus Konservatiive esindasid euroskeptikud. See oli karuteene, sest see samm sundis Konservatiive võtma kindla positsiooni, selle asemel et seista kuskil vahepeal, nagu nad enne olid teinud.[7]

Lõppude lõpuks, vastu enda tahtmist, David Cameron oli sunnitud organiseerima Brexiti referendumi ja me kõike teame kuidas see lõppes. Brexit ei ole ainuke näide, paremäärmuslased tõmbavad vähem radikaalseid parteiside endaga pidevalt kaasa.

2012. aasta valimistel võttis Sarkozy üle Le Pen-i keelekasutuse ja ksenofoobia. Äsja Hollandis võitnud VVD on ka kasutanud Geert Wildersi retoorika veidi pehmendatud versiooni. USA Teepartei, kes tekkis järsku ja suure käraga aastal 2009, tõmbas vabariiklased tugevalt paremale ja veel tugevamalt eemale reaalsusest. Seega, isegi kui Geert Wilders või Le Pen ei võida, nad on juba jätnud oma jälje.

  • Lisaks sellele, et ta on lükanud eelnevalt mõistlikke parteisid radikaalsemaks, on Le Pen suutnud legitimiseerida sõnavõtud, mis veel 10 aastat tagasi oleks olnud väljaütlematud.

Võtame näiteks Front Nationali islamofoobia. Islamofoobia Prantusmaal ei ole midagi uut, kuid mingil hetkel suu muutus ebatrendikaks – inimesed võisid seda mõelda, aga selle väljaütlemine oli lubamatu. Samal ajal oli Front Nationali reputatsioon kohutav: see oli radikaalne äärmuslaste partei kelle liikmeks olemine oli häbiasi.

Nüüd, olles oma populaarsuse tipul, ei ole Front Nationali retoorika sisuliselt palju muutunud, see on saanud vormilise uuenduse. See mis enne oli ilmselge rünnak islami vastu on nüüd laicite. Mis enne oli natsionalism on nüüd patriotism. Selline strateegiavahetus päästis Front Nationali ning tõi väljasurnud ja ohtlikud ideed tagasi uues, paremini presenteeritavas kuues.[8]

Paljud inimesed on implitsiitselt rassistlikud, kuid see rassism üldiselt piirdub perekonnakokkutelekute ja diivaniga. Le Pen, Trump, Geert Wilders ja EKRE tõid selle tagasi avalikusesse. See tähendab, et isegi kui nad ei võida, siis nende keelekasutus ja need alateadlikud seosed, mida nad on valijate seas loonud, jäävad alles ja mõjutavad nende otsuseid.

See populism, mida praegu näeme on erinev sellest, mis on eelnevalt eksisteerinud. See reageerib konkreetselt 21. sajandi fenomenidele, eelkõige progressiivsetele normidele ja globaliseerumisele. Kuigi populistide eesmärk – globaliseerumise peatamine – ei ole realistlikult saavutatav, siis nende mõju poliitikale saab olema pikaajaline. Nad on toonud avalikku diskursusesse mõtted ja sõnavara, mis oleks pidanud ammu olnud välja surnud ning seega toonud kaasa ka uue ksenofoobia ja rassismi laine.

[1] McDonnell, D. A. (Ed.). (2008). Twenty-First Century Populism. The Spectre of Western European Democracy. Basingstoke: Palgrave, lk. 3.
[2] Ibid., lk. 221.
[3] Ronald F. Inglehart, P. N. (2016). Trump, Brexit, and the Rise of Populism: Economic Have-Nots and Cultural Backlash. Faculty Research Working Paper Series, lk. 14.
[4] Halikiopoulou, D. (2012). The Paradox of Nationalism: The Common Denominator of Radical Right and Radical Left Euroscepticism. European Journal of Political Research , 51 (4), lk. 510-512.
[5] McDonnell, D. A, lk. 223.
[6] McDonnell, D. A, lk. 223.
[7] Whitaker, P. L. (2013). Rivalry on the right: The Conservatives, the UK Independence Party (UKIP) and the EU issue. British Politics , 8 (3), lk. 298.
[8] Shields, J. (2013). Marine Le Pen and the ‘New’ FN: A Change of Style or of Substance? Parliamentary Affairs , 66, lk. 192-194.

Vikki Perijainen

Vikki Perijainen

Vikki Perijainen õpib alates sellest sügisest Oxfordi ülikoolis ajalugu ja poliitikat. Vikki muljetest ja õpingutest ühes maailma mainekamas koolis saab lugeda Edasi vahendusel iga kuu.

Vikki Perijainen

Vikki Perijainen

Vikki Perijainen õpib alates Oxfordi ülikoolis ajalugu ja poliitikat. Aeg-ajalt kirjutab ta Edasile oma ühiskondlikest tähelepanekutest ning õpingutest ühes maailma mainekamas ülikoolis. Loe artikleid (5)