Kadri Kroon: Kopenhaagenis veinipudelist Itaalia päikest otsimas

Samal ajal kui Tallinna lilleputkade ees rüselemine aset leidis, olin mina kutsutud Itaalia suursaadiku residentsi Kopenhaagenis Lõuna-Itaalia veine maitsma. Itaalia veinibörsil ehk Borsa di Vini 2017 olid fookuses Calabria, Campania, Apuulia ja Sitsiilia. Kõik need piirkonnad, mis jäävad Saapamaa varba ja kontsa osa juurde. Hingelt kevadine, ent talvise tuuleiiliga Kopengaagen sobis toimumiskohaks seetõttu, et siia oli mugav kõigil Skandivaania ja Baltimaade veiniinimestel üheks pikaks tööpäevaks kokku lennata.

Päev algas suursaadiku südamliku tervitusega ja temapoolse Sardiinia veini promoga, ta ise on Sardiinias üles kasvanud. Edasi mindi veiniseminariga ja piirkondade üksikasjaliku tutvustusega. Teooria faktilist osa viis läbi enoloog Barbara Tamburini, kes on küll põline toskaanalane, aga teinud nüüdseks pikemat aega veini lõunaregioonides.

Tean mitmeid eestlasi, kel Põhja-Itaalia ristipõiki läbitud ja edaspidi plaanis ringreis Lõuna-Itaalia suunal. Neile ja teistele asjahuvilistele räägingi lahti eelnimetatud nelja veinipiirkonna põhisordid ja iseärasused, et kohapeal olles oskaks õigeid asju otsida.

Calabria

Calabria asub saapa varbaosas. Siinsed veinid on üdini kohaliku olemusega. Valgetest tasub üles otsida Greco Bianco. Greco nime kannavad Itaalias paljud oma olemuselt tegelikult väga erinevad sordid. Põhjus on selles, et Greco terminiga tähistati kunagi ammu sorte, millest oli võimalik teha kreeka stiilis magusaid veine. Need võisid olla nii valged kui punased.

Punastest kohalikest sortidest väärib esiletõstmist Gaglioppo. See on Sangiovese kauge sugulane. Värvi on Gaglioppol vähe, ja vanusega tuleb sellele kiirelt punase tellise toon juurde. Veinis on vaarikat, kirsikivi ja musta kuivatatud ploomi. Hästi ehedalt tuleb ninna maalähedasi noote ja lagritsat. Kõige selle taustaks on tugev parkaine. Gaglioppot tasub Ciró või Ciró Marina appellatsioonist otsida.

Campania

Campania on eestlaste jaoks veini osas rohkem tuntud. Ka on selle piirkonna külastamispopulaarsus oluliselt suurem. Kes meist ei tahaks minna Napolisse pitsat sööma, Amalfi rannikule beezitama või Sorrento sidrunipuudelt magusaid kollaseid sidruninumpsikuid napsama.

Campania piirkond jääb saapa jalalaba peale. Siinseid viinamarjasordid mängivad olulist rolli Itaalia autoktoonsete ehk ainult sellele maale omaste sortide osas. Need on juba vanadest aegadest olnud roomlaste lemmikud.

Valgetest otsi Falanghinat, mille algne ala oli Falernum. Sealt sattus see keisririigi lemmikute listi ja osutus niivõrd populaarseks, et seda hakati ohtralt võltsima. Tänapäeva Falanghina on tugeva happega tsitruseid täis vein. Käsikäes on soolane mineraalsus ja valge palsamiäädika noodid, taustaks veel pähklinüanss. Itaallaste jaoks on tegemist ideaalse grillitud krevettide kaaslasega.

Teine valge on Avellino ümbruse mari Fiano. Sellel on oma DOCG tasemel kvaliteetappellatsioon. Ajalooliselt oli Fianost tehtud vein magus, Mastroberardino eestvedamisel taasavastatud mari on tänasel päeval kuiv.

Kolmas valge, kasvuala tähtsuselt esimene, on samuti DOCG ala Greco di Tufo ehk vulkaanilise tolmu pinnasel kasvanud valge Greco. Selles on vürtsi ja mineraalsust, ent samas lillelisust ja küpset virsikut. Kõigist on lubatud teha spumante stiilis vahuveini nii klassikalise kui charmat meetodil. Tulemuseks on igati hea suvine elevust tekitav mullijook.

Campania punane mari on üks Itaalia ikoonidest. Aglianico’t kannatab panna ühte patta Nebbiolo ja Sangiovesega. Sellest tehtud veinid on tugeva pargiga ja sobivad pikemaaegseks säilitamiseks. Suvel rannal päikeseloojangu nautimiseks ära seda lahti korgi.

Kasvualad annavad väga erinevaid tulemusi. DOCG ala on Taurasi, Sannios Taburno alal on aiad nii kõrgel, et ohuks on fenoolne küpsemine. Juhul kui viinamari ei saavuta optimaalset küpsusastet, on sellest tehtav vein väga mõru ja roheline. Parimad Aglianico palad on rikkaliku värviga, ohtra pehme pargiga, punaste ja mustade marjade karakteriga. Pudelis omandavad Aglianicod arenedes juurde naha ja alusmetsa aroome.

Apuulia

Apuulia jääb saapamaa kontsaossa. Siia meelitavad ajaloolised muinsuskaitse all olevad trullid ehk kivist laotud ringonnid Alberobellos ja meeletult kaunid arhailised rannikulinnad nagu näiteks Bari, Brindisi, Lecce jt. Ka veini osas ei pea pettuma.

Valged ei vääri suuremat käsitlust, Apuulia on punaveinimaa. Nimede poolest võib ju heledatest meelde jätta Bombino ja Verdeco, aga maitse osas ei oled nad suuremat sorti tähed.

Apuulia punastest seevastu on kuuldud palju. Primitivo on enimlevinud. See Horvaatia viinamari on üle lombi tuntud kui Zinfandel. Parim kasvuala on DOCG Primitivo di Manduria. Negroamaro sisaldab kahekordset viidet marja tumedale värvile. Nimelt on negro itaalia keeles must ja maru jälle kreeka keeles sama.

Marjad kobarates on tillukesed ja kestad sisaldavad palju värvainet. Tõusev trend on Uva di Troia, mida paralleelset kutsutakse Nero di Troiaks. Troia on kohanimi, mille ümbrusest mari pärineb. Marjal on tume värvus, palju hapet ja rohket parki. Jälle avastamistväärt pea tundmatu tegelane.

Sitsiilia

Sitsiilia ei vaja eestlase jaoks suuremat tutvustust. Grillo, Inzolia ja Catarrato on valgetest vaikselt imbunud meie teadvusse. Küpselt marjane Nero d’Avola peaks ka suht selge olema. Saarelt tuleb hulga mahuveini ja viimasel ajal üha enam väiketootjate puhast kulda.

80% kogu Sitsiilia veinidest on tehtud kohalikest ainult siin saarel kasvavatest marjadest, 20% on rahvusvahelistest sortidest. Samas on Sitsiilia nii erineva pinnase ja kasvutingumustega. Juba korjeaeg võib 90 päeva osas erineda. Vulkaaniline Etna ümbrus on saare kõige hinnatum kasvuala.

Kuigi imidzi ja trendi mõttes absoluutselt primaarne piirkond, moodustab saare kogutoodangust Etna ala ainult 5%. Igal juhul jätke meelde Nerello. Neid on kahte sorti: Nerello Mascalese ja Nerello Cappuccio ja tavaliselt eksisteerivad nad käsikäes, harvem eraldi. Huvitava nüansiga punaseid saab teha Frappatost.

Ning Sitsiilias ei saa üle ega ümber Marsalast. Kunagi oli see jook iga ontliku koduperenaise toidukapis kastme tegemise jaoks olemas. Tehakse seda Zibibbiost ehk teisisõnu Muscat d’Alexandrie marjast. Kogemuse mõttes soovitan kindlasti kuiva Marsalat mekkida.

Kadri Kroon

Kadri Kroon

Kadri Kroon on paadunud foodie, andunud veinifänn ja tulihingeline reisihull, kellele meeldib kogeda ehedaid hetki puhtast uudishimust elu ja maailma vastu. Tema soovituste järgi suurlinnades seigeldes on reisielamus garanteeritud. Kadri toidu-, veini- ja reisiteemalist kolumni saad Edasis lugeda igal nädalal.

Kadri Kroon

Kadri Kroon

Kadri Kroon on paadunud foodie, andunud veinifänn ja tulihingeline reisihull, kellele meeldib kogeda ehedaid hetki puhtast uudishimust elu ja maailma vastu. Tema soovituste järgi suurlinnades seigeldes on reisielamus garanteeritud. Kadri on Edasi toidu-, veini- ja reisirubriigi toimetaja. Loe artikleid (22)