Öö tipus: Kilimandjaro

Sini-must-valge lipp Aafrika katusel. Vasakult - Anželika Jaanuste, Aili Ribulis, Liina Kunnus, Kunnar Karu, Marko Viilup.

Igal aastal võtab enam kui 25 000 mägironijat ette teekonna jõudmaks Aafrika katusele. Sihini jõuab neist vaid 60%. Olgu need siis loodusjõud ja ilmataadi üllatused, kurnatus, oskuste vähesus, puudulik varustus, kehv aklimatisatsioon … mis iganes need põhjused ka ei ole, mitte kõik soovijad tippu ja oma unistuste täitmiseni ei jõua.

Enamus ronijaid eelistab 7-9 päevast tõusugraafikut, mis pakub ka 1 varupäeva. 8-päevaste tõusude tippu jõudmise protsent on juba märksa kõrgem, küündides üle 80% (võrreldes: 5 päeva – 27%; 6 päeva – 44%; 7 päeva – 64%)

2016. aasta detsembris kasutasime tõusuks Lemosho ning laskumiseks Mweka rada ning meie gruppi saatis 100% edu – kõik jõudsime Aafrika kõrgeimasse tippu ning saime nautida vaateid Uhuru 5895m kõrguselt tipult Aafrikale ning mõned päevad varem külastatud Meru (4565m) mäetipule.

Teekond tippu

Lemosho rada loetakse üheks raskemaks tõusurajaks Kilimandjarol, samas on see aklimatiseerumiseks parim variant ning sageli kasutavad seda marsruuti pigem tugevamad ning kogenenumad matkajad – sestap on ka tippu jõudmise protsendid märksa kõrgemad sellel marsruudil võrrelduna keskmisega: 8 päevasel 90% ning 7 päevasel 85%.

Kuni tipuööni on Kilimandjaro ronimine lihtne.

Kui just ilmataat vingerpussi ei mängi, varustuse valikuga alt ei lähe või ootamatult jalgadele ville ei saa. Laagreid on palju, päevateekonnad ei ole kurnavad, kõrguste vahed on vägagi sobilikud aklimatiseerumiseks.

Raskused saabuvad vägagi ootamatult, sageli alles tipuööl. Paljude matkasõprade jaoks muutub lihtne ja mugav matk tõeliseks proovikiviks just Barafu laagrist alates – ootamatult saab puhkusest päris karm mägimatk.

Miks?

Sageli kiputakse unustama, et ronitakse siiski peaaegu 6000m mäe otsa ning pikk öine tõus on paljudele vägagi raske – keha on nädalaga harjunud ära sooja Aafrika kliimaga – nüüd aga kohatakse külma ja tuult. Vähem tähtis ei ole ka asjaolu, et tipuni on viimasest laagrist tunde jalutada ning kõrgustevahe kujuneb enam kui 1200 meetriseks.

Ei olnud erandiks ka meie öö. Kohaliku peagiidiga arutlesin varasematel päevadel korduvalt tiputõusu stardiaja üle – nihutasime seda vahemikus 22.00 kuni 3.00 – küll nii, küll naa. Lõpuks kui aeg käes, ärkasime 22.00 ning alustasime teekonda tipu suunas 23.00 pilkases pimeduses. Enne minekut ootasid meid juba traditsiooniks kujunenud tee ja kakao ning maitseta küpsised. Eestlastel oli õnneks salajane suitsuvorst varuks, et öist einet vähegi rikastada. Kui inimesed midagi muud enam süüa ei suuda, siis suitsuvorst läheb alati kaubaks.

Ilma kodumaise suitsuvorstita mägesid ei ronita.

Aafrikast oodatakse pigem põletavat päikest ja palmipuid, kaelkirjakuid ja elevante, kui et külma ilma, lund ja liustikujääd.

Kaelkirjakud imetlemas Kilimandjaro mäetippu I Foto: Kunnar Karu

Tipuööl, kõrgemal 5000m piirist, on isegi Aafrika mandril paganama külm. Meid õnnistati kuni 10 miinuskraadiga. Lisasime aina riidekihte juurde – õhukesed ja paksud sulejoped, paksud sulekindad, buffid näo ette ning seda kõike selleks, et sooja hoida. Ühel hetkel olid ühe grupiliikme varud ammendunud. Andsin talle oma õhema sulejope lisaks. Ise panin paksu sulejope – ei plaaninud seda enne öö kõige külmemat hetke, enne päiksetõusu, kasutada – aga käiku see läks!

Järgmiseks jagasin välja oma tagavarakindad – ka need kulusid marjaks ära. Üks hetk ringi vaadates tundus nagu rajal oleks 3 mind – kõikjal tuttavad riidetükid! Aga nii see kord matkagrupis on – kui kellelgi mure, siis teised aiatavad ja vastupidi. Just see on grupis matkamise võlu.

Külmas tõustes peab iga ronija pidevat võitlust ka energia saamiseks – paljudel on juba viimases laagris õhtusöögiga raske ning öösel ärgates ei taha miski enam alla minna. Organism on harjunud ju sellel ajal magama, mitte tööd tegema, veel vähem rasket tõusu võtma. Iga hetkega energia aina kulub – liikumiseks, sooja hoidmiseks ning üllatuslikult ka üleval püsimiseks – ühtäkki ei taha silmad iseseisvalt lahti püsida!

Teekond tippu kestab tunde, liigutakse moreenirusuga kaetud nõlval, sekka suuremaid kivirahne, kus tuleb teha pikemaid samme.

Sinka vonka – aina edasi – ei sammugi tagasi. Jõudmine Stella Pointi (5739m) on kingituseks igale mägironijale! Siit ei ole enam palju minna – kellele tunnike, kellele kaks. Kes jõuab kraatri servale, see jõuab ka tippu! Siit edasi pole tõusu enam palju jäänud ning peagi on loota motivatsiooni laengut – päiksetõusu! Parimad grupid jõuavad just päiksetõusuks kraatri äärele – mis seal salata – vaated ning pildid on vähemalt miljon dollarit väärt, kui mitte kaks!

Me liigume edasi – kuigi peame puhkama palju rohkem – grupiliikmete jõud hakkab raugema, kõrgus hiilib ligi. Aga me jõuame tippu!!!

„Pole, pole!“ (suahiili keeles: rahulikult, rahulikult) kõlab nüüd ka minu suust – puhkame ning liigume edasi, puhkame ning liigume edasi.

Kui terve öö keerleb peas miljon môtet ja aju genereerib plaane A’st kuni D’ni, siis tippu jôudes kôik on ühtäkki kadunud. Tippu jôudes jääb pähe vaid üks môte – me oleme tipus!!!

See on rahulolu ülim hetk hommikus! Môneks minutiks saab aju puhkust – kôik muu on môneks ajaks tähtsusetu. Loeb vaid tipus olek. Hetk hiljem vôtavad tavapärased miljon môtet oma koha tagasi.

Tippu jõudmist on raske seletada, veel raskem kirja panna.

Kõikide ronijate nägudelt vaatab vastu rahulolu, rõõm –  nad on oma unistuseni jõudnud, mis veel mõni tund tagasi tundus ilmvõimatu kangelasteona! Nüüd on see kangelastegu tehtud!

Raske laskumine

Kahjuks grupijuhid ei taha nõustuda – ei mingit puhkust – see ei ole enne tehtud kui oleme laskunud tagasi laagrisse. Just laskumisel juhtub kõige rohkem õnnetusi, kahjuks. Laskudes näeme rohkelt väsinud hingesid – nii mõnigi neist ripub hapnikubalooni küljes ning teda talutatakse alla.

Mõni tublim muidugi üritab hapniku abil ka kõrgemale tõusta – arusaamata, et see on pelgalt vaid mäng, mis teda tippu kindlasti ei vii.

Laskujatele piisab enamasti vaid lihtsalt väiksest toetusest – nad liiguvad siiski omal jalal laagri suunas. Kahjuks – neil jäi tipp võtmata. Meie grupp liigub kõik omal jalal – tempo on hea, puhkame ja liigume edasi. Me oleme väsinud – aga me ei anna alla! Päike kõrgele tõusnud, tuul vaibunud – koorime riidekihte seljas aina vähemaks. Laskume laagrisse suunas – ka see võtab tunde!

Laagrisse jõudes tundsin end uskumatult hästi – samas, milline grupijuht ei tunneks kui tema grupp on tippu jõudnud ning seejärel ohutult tagasi laagrisse naasnud? Me olime edukalt pääsenud kohalike kärude embusest – need jäävad Barafu laagri lähistele tulevasi matkajaid ootama, kes vajavad abi mäest kiireks alla saamiseks! Meie laskume Mweka laagrisse naeratustega, olles uhked, et Eesti lipp on taaskord Aafrika kõrgeimas tipus lehvinud!

Mis oli seekord teisiti?

Vaadates tagasi seekordsele tõusule, siis olid minu jaoks paljud asjad hoopis teisiti kui 2008. aastal kui ma esmakordselt Aafrika katusel käisin. Toona oli see alles minu 14 mäetipp. Olin siis tubli algaja – käinud varem vaid Prantsusmaal Mont Blanc’i ning Austria kõrgeimas Grossklockneri tipus. Toona ei teadnud ma midagi suleriietest ning tõusu tegin õhukeste sabaste ja fliisi ning koorikjopega pooleldi joostes – muidu poleks ma tippu kunagi jõudnud – niigi oli külm.

Tipuöö üllatust 31.12.2008 mäletan senini nagu oleks see eile olnud – 21.00 äratus, kogu sakslaste grupp seisab telkide ees nagu Michelini mehikesed paksude sulejopedega. Minul ei olnud midagi – isegi ei teadnud, et selliseid olemas oleks – veel vähem, et neid sebrade maal Aafrikas vaja oleks!

Seekord täitus mul väike juubel – Kilimandjaro oli minu 150 mäeks. Vahepeal on matkatud ja ronitud üle kogu maailma, kogemusi on hangitud kuhjaga. Seekord jääb juubelimägi minu mälestusse absoluutselt jõukohase künkakesena, mis on endiselt sebrademaa kõige vägevamaks ettevõtmiseks!

Kunnar Karu

Kunnar Karu

Kunnar Karu on Nipernaadi reisiklubi matkajuht ja alpinist. Aeg-ajalt kirjutab Kunnar Edasi lugejatele oma reisidest erinevatele mäetippudele, neil tekkivatest olukordadest ja mõtetest ning jagab vallutatud mäetippudest inspireerivaid loodusfotosid.


Loe artikleid (4)