Hedvig Hanson: elu autopiloodil ehk kui rutiin tapab loovuse

Mäletan seda üllatust, kui mu poeg 9-aastaselt arutles: “Laps käib lasteaias, siis läheb kooli. Kui kool on läbi, siis minnakse ülikooli, peale ülikooli peab hakkama tööl käima – millal siis inimene on õieti vaba?”

Sellisele küsimusele polegi lühikest ja selget vastust, eks. Ega ma toona tema mõttekäigule vastu ei vaielnud, pigem vist muigasin vastuseks. Loomulikult me tahame, et meie lapsed saaksid elus hästi hakkama ja kohanduksid ühiskonna ootustega. Lisaks on vaja muidugi teenida raha ja seega – käia tööl! Sellisteks on kasvatatud meid ja sellisteks me tahes-tahtmata kasvatame oma lapsi.

Vabaduse hind & võlu

Vabadus oleks justkui ebakindel valik. See tähendaks julgust loobuda rutiinsest kavast, kellegi ettekirjutustest, tööst esmaspäevast reedeni, kellast kellani.

Olles vaba(kutseline) võtad sa riski olla ka töötu, rahatu, sul puuduvad kindlad graafikud, kellaajad ja kindel kuupalk.

Enamiku jaoks on selline elukorraldus vastuvõetamatu ning taolist vabaduse võimaldamist endale peetakse tihti isegi süüdimatuseks. Üldiselt peavad inimesed turvaliseks elumudeliks kindlat tööplaani ja palganumbrit.

Ometi oleks rutiinist loobumisel oma võluvad eelised.

Teaduslikud uuringud tõestavad, et rutiin tapab loovuse. Meie aju töötab autopiloodil ning lõpuks harjub selle passiivsusega nii ära, et enam ei suudagi ärksamalt tegutseda. Sellise inimese päevad on kõik ikka ühesugused – ta teab, mis kell heliseb äratuskell, mis kell ta peseb hambaid, riietub, jõuab tööle, tööülesandedki on paigas, siis lõunale, õhtul poodi, koju või trenni, õhtusöök, hambapesu, telekavaatamine ja magama!

Samamoodi teab ta, millal on tema puhkepäevad ning tavaliselt on nende päevade menüügi ette planeeritud, siia ettemääratusse nagu üllatusi ja eredaid taipamishetki ei mahukski. Sest su ajus on kõik paika pandud, kinnitatud, teisisõnu – sa pole avatud ega oskagi vastu võtta ootamatusi, kogeda midagi teistlaadset. Sa töötad kui arvutiprogramm.

Muusikaliselt võiks tuua võrdluse digipilliga, millel on staatiline häälestus, ajab asja ära, aga see pole elav pill, mis vajab küll pidevat häälestamist ja teravdatud kuulmist, ent mille võimalused oleksid palju avaramad, rääkimata ehedast, naturaalsest kõlast.

Inimese tegevuste juures võiks ehe kõla ilmneda just tema erakordsuses, värskuses, unikaalses lähenemises. Nii öelda “kastist väljas mõtlemises”. Jah, eks igaühele oma. Vastavalt sisemisele äratundmisele või siis vastupidi, mitteäratundmisele. Küllap on rutiinil oma head küljed ning kõik ei saagi olla ekstraordinaarsed ning loovad, vist.

Või siis me ikkagi alahindame oma potensiaali ja ülehindame mugavust.

On ju lasteaiakasvatajatel ja õpetajatel kergem, kui kõik lapsed alluvad päevakavale, õppeprogrammile. Erilised isiksused, teadagi, võivad väsitada ümberkaudseid. Sest nad vajavad erilist tähelepanu ja kõigile tähelepanu ei jätku.

Siinkohal meenub ikka anekdoot emast, kes läheb lasteaeda oma võsukesele järele, esimesel uksel kiri “head lapsed”, tema last seal pole, teisel uksel kiri “ulakad lapsed”, seal tema last pole, kolmas uks “võimatud lapsed”, sealgi pole tema last. Neljandal uksel on üks nimi. Ütleme, et see on Karl-Andreas. Elu näitab, et isiksused võivad elus kaugele jõuda, olgu see nali lohutuseks ja toeks mitte just kukupaide laste vanematele.

See ühesugusteks kasvatamine on ühiskonna mõistes justkui mõistlik ja mugav mõte. Rööpad on ees, ainult sõida – kindlatel liinidel, muidugi. Ega ju garantiid pole, et sa (rutiini)vabana oma elu konarusteta elatud saad. Ometi on suurem võimalus ka õnnestuda, sest sul on eneseusalduse ja sisetunde kuulamise kogemus. Usun, et need kvaliteedid annavad tegelikult tohutud võimalused saavutusteks. Kui veel on oskust teiste inimestega suhelda ning oma parimaid omadusi maksimaalselt rakendada, võiks õnnestumise protsent olla maksimaalne. Oleks vabadust, loovust, õnne ja ehk isegi raha.

Hüpe tundmatusse

Elu autopiloodil

Nüüd aga tagasi selle autopiloodil toimiva inimese juurde. Ehk on ka tema õnnelik ja rahul, kui ta on leidnud töö, mis talle meeldib ja planeeritus sobib tema natuurile. Aga olen näinud paljusid, kes siiski ei ole pikemas perspektiivis rutiinse tööga rahul, aga muuta midagi ei julge, sest pole ju harjumust, julgust usaldada iseennast. See stress võib välja viia lausa terviskaotuseni.

Peab siinkohal jällegi tsiteerima Taani filosoof Kierkegaardi geniaalset mõtet:

Julgeda, tähendab kaotada mõneks hetkeks jalgealune.

Mitte julgeda, tähendab kaotada elu.

Mis ei tähenda otseselt elu kaotamist, küll aga võib tähendada iseenda kaotamist ja mis elu see siis ongi, kui oled end kaotanud. Õnneks on inimesi, kel jätkub südikust veel elu jooksul oma valikuid korrigeerida.

Tean õige mitut keskealist naist, kes on tulnud ära palgatöölt ning loonud ise midagi uut, saades iseenda peremeheks. Õigemini siis, perenaiseks. Põhjenduseks on toodud just seda, et ollakse juba liiga vana, et teha vastumeelseid asju. Ennast peab väärtustama. Rutiinist ning harjumuspärasest turvatsoonist väljudes on võimalik avastada midagi uut, midagi, mida vajad edasiseks isiklikuks arenguks.

Targad saavad aru, et raha ei tee õnnelikuks, rahuldust saab tuua vaid tegevus, mis innustab.

Ning vabadus teha asju nii, kuidas sisetunne ütleb. Sellises olemises on võimalik kogeda erinevaid hetki – kõik ei pruugi olla lihtne, aga kõik, mis saavutatud, on tulnud enda vastu aus olles ja see on hea tunne.

Vabadust ei saa kellelegi peale suruda või soovitada, selle vajaduse peab igaüks ise ära tundma. Kõigile ei pruugigi vabadus sobida, kõik ei hakkagi iseennast päriselt usaldama, aga loovama mõtlemisega inimesed võiksid küll täieliku vabaduseni jõuda. Ideaalis võiks selline sõltumatus olla mitte isekus halvas mõttes, vaid ikka hoolimine iseendast ja seeläbi kõigest elavast. Usun, et endast hoolides on võimalik ka teistest rohkem hoolida. Sest sa oled teadlikus tasakaalus. Tasakaal on loomulikult dünaamiline mõiste, see vajab pidevat timmimist, nii nagu vajab pidevat häälestamiset elav pill.

Mida vastaksin oma pojale nüüd veel tagantjärele?

Arvan, et ütleksin talle, et ta õpiks süvenemisega seda, mis teda vaimustab, et ta teeks kõike pühendumisega, et siis on tal ka võimalus olla oma tegevustes ja valikutes vabam. Teda huvitab tehnika ja tehnoloogia. Võib-olla programmeerib ta ühel päeval arvuteid või roboteid ja mõtleb – kui hea, et ta on inimene, kes toimib programmivabalt, paindlikult ja empaatiavõimeliselt.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu teada saada, siis tema sel sügisel ilmunud raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. 

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (21)