Kaidi Laur: kuidas tülidega toime tulla?

Seekord tahan kirjutada tülidest ja meie võimest või võimetusest nendega toime tulla. Arvan, et teraapiateõpingud ning erinevad vaimsed praktikad on teinud minust üle keskmise parema tülide maharahustaja või väljatulija, aga ikka vahel avastan end keset emotsionaalsete tunnete, valusate sõnade ning tegude tornaadosid.

Kasvasin üles peres, kus konfliktid nn magati välja. Õhtul oli tüli, aga hommikul käitusid kõik, nagu midagi poleks olnud. Lapsena oli see üsna segane ja keeruline lugu, sest maailm tundub siis niigi uus ning tundmatu ja, kui keegi ei seleta, mis toimus-toimub, miks kõik need sõnad, emotsioonid, siis see tekitab suurt mõistmatust ja tõrjutust. Olen nii mitmegi “hea” uskumuse ning halva harjumuse sellest käitumisviisist omandanud, millega tänapäeval kurja vaeva näen.

Endasse tõmbumine ja/või külmumine

Ohtlikes olukordades asuvad osad inimesed võitlema, osad põgenema ning mõned tarduma. Ma olen see tarduja. Mul on päris terane mõistus, aga ohtlikes situatsioonides ma lihtsalt tardun. Ma ei suuda end liigutada ja hääl ei tule välja. Millegipärast arvan, et see on neist kolmest halvim. Egoistlikult arvame ju alati, et meil on need kõige hullemad haigused, harjumused ja elukogemused.

Aga see tardumine on nagu kooma, kus oled tugevdatult erksalt teadlik kõigest, mis toimub sinu sees ja väljas; kuuled endas appikarjeid, sõnu, mida tahaksid väga väga väljendada, aga ei saa.

Vahel tahaksid tüli käigus minna ning kallistada, musi anda ja ära leppida, aga sa ei liigu.

Sa lihtsalt ei saa liikuda. Nii ongi. Uskuge mind, kes te pole tardujad, see on karm koht, kus olla.

Tavaliselt satuvad paaridesse tarduja ja võitleja, võitleja ja põgneja, tarduja ja põgeneja. Kaks ühesugust tõmbuvad selle kohapealt harva. Muidugi pole olemas nõnda nimetatud puhast tõugu, eks meis kõigis on kõike, aga ennast jälgides avastad tihedamad mustrid, mille järgi tavapäraselt käitud.

Kuidas lahendati sinu lapsepõlveperes konflikte?

Mõelge koos kaaslasega ning siis võrrelge neid omavahel. Mitte sellepärast, kellel oli hullem või parem, vaid sellepärast, et mõista paremini iseennast ning oma suhte dünaamikat. Võite nii mõndagi huvitavat leida. Mind on tohutult aidanud teadlikkus, kuidas ma tülide käigus (ehk enda jaoks ohtlikes olukordades) käitun. See on andnud võimaluse seletada kaaslasele, mida ma nendel hetkedel vajan, mida mul on raske anda või paluda temalt toetust, aega, et saaksin koopast välja hiilida. Samuti on see andnud mulle võimaluse käituda teadlikult, teha ristivastupidi sellele, mida tavaliselt teen.

Aga vanu, üle kolmekümneaastaseid harjumusi on raske muuta. Kahjuks (tegelikult ikka õnneks) on kaaslane ka inimene, kellel on oma strateegiad, kuidas ohtlikke olukordi lahendada, õigeid nuppe vajutada ning nii need teadmised, oskused vastu taevast lendavadki või võtavad tahetust rohkem aega, et midagi päriselt muutuks.

Tahaksime, et inimesed oleksid meie moodi, siis on hea ja turvaline, teame, mida oodata. Tegelikkus on aga nii, et oleme üsna unikaalsed ja erilised, oma vajaduste ning tahtmistega. Viimasel ajal on ka peavoolu meedias olnud palju juttu sellest, et on vähe mõistmist teineteise suhtes. Kõik ajavad taga oma õigust. Minul on õigus. Sinul ei ole. Minu maailm on parem. Sinu oma halvem. Ma ka teen seda.

Veebruaris muutus minu ajus kaks asja:

  1. Connect before you correct

Olen suur uudishimu austaja. Usun, et just uudishimu on omadus, mis muudab meid jumala, looja, universumiga (nimeta, kuidas tahad) sarnaseks. Kui ma tunnen kellegi vastu huvi, siis loon ühenduse, mis aitab mul mõista, miks tema usub, midagi, nagu ta usub. Uudishimu aitab ehitada empaatiasilda.

  1. “Sa ei pea temaga (oma paarilisega) nõustuma. Sina ainult kuulad ja võtad infot vastu. See on lihtsalt informatsioon.”

See oli paariteraapia tehnika õpetaja lause ühel näidisseansil. Need laused kihutasid nagu süstlaga vereringesse. Tavaliselt ajame oma õigust taga, püüame inimesi muuta, selle asemel, et teise öeldud sõnu, tundeid kuulata ja võtta neid kui informatsiooni, mitte midagi, mida peame enda omaks võtma või tegema. Lase sellel infol sadestuda. Hinga korra sisse ja välja.

Teise inimese mõtted, huvid, tunded on kõigest info!

Olen teadlik ja muutunud, aga alles hiljuti avastasin ennast ikkagi ühest suurest tülist, mis sai alguse pisikesest asjast. Tardumine, külmumine, võitlemine, haiget tegemine, minema jalutamised – kõik jutud olid esindatud. Kuid see tüli andis mulle ühe kogemusliku õppetunni – kui väga vajame sel hetkel turvatunnet.

Ja uskuge mind, turvatunne ei teki, kui oleme täis adrenaliini, noradrenaliini, kortisooli ehk me ei mõtle, vaid reageerime võitle-põgene-tardu vaatnurgast. Siis see ongi puhas võitlus, elu ja surma peale, mitte normaalne vestlus, kus on uudishimul võimalik kerkida.

Üks asi, mis inimesi jumalast ja teistest loomaliikidest eristab, on vaba tahe. Minu arvates on inimkonna suurim negatiivne karma, kui me ei oska kasutada ajuosa, mis teistel teadaolevatel liikidel puudub või on vähene. See on mõtlemine, analüüsimine ehk teadlik valik astuda välja reptiilses ajus tekkivast reaktsioonist (võitle-põgene).

Kas tüli elu-, töökaaslase, vanemate või lastega on ikka eluohtlik? Kas teise inimese erinev nägemus maailmast kuidagi ohustab sinu elu? Kui “jah”, siis kihuta sellest suhtest välja. Kui “ei”, siis analüüsi, mõtle rohkem. Tule hetkesse. Küsi endalt, kas mõte “ta ei armasta mind”/”ta tahab mulle halba”/”ta tegi seda meelega” on päriselt ka tõesed? Millised faktid seda kinnitavad? Mitu fakti sa leiaksid, mis kinnitaksid vastupidist sellele mõttele?

Näiteks “ta ei teinud seda meelega”? Kasuta oma ratsionaalset ja teadlikku meelt ehk kasuta kingitust, mille elu on sulle andnud, st oma võimet mõelda suuremalt. Kui sa õpid teadlikult tülides oma mõtlevat aju kasutama, end kõrvalt vaatama, siis midagi muutub. Seda garanteerin. Konfliktid on loomulik eluosa, eriti sotsiaalses keskkonnas. Küsimus on, kuidas lahkhelides käituda, haiget tegemata ja saamata, vaid nagu kaks ratsionaalset, empaatilist täiskasvanut, mitte nagu kaks last, kes näevad välja nagu täiskasvanud.

Kaidi Laur

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudioCity Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös. 2x kuus kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada. Facebook: Kaidi Laur

Kaidi Laur

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada. Loe artikleid (20)