Meie igaühe elu on unikaalne ja me väärime parimat. TTÜ dotsent Innar Liiv tuleb Sirbis välja julge mõttega liita TTÜ maailma tipptehnikaülikoolide hulka kuuluva MIT’ga. Mis on sellise ettevõtmise riskid, miinused, plussid ja võimalused?
Autor toob välja 3 peamist momenti ja tõded, et õppimine, teadustöö ja töö olemus on hakanud nii kiiresti muutuma, et peab leidma võimalusi, kuidas nendele suundumustele kõige nutikamalt vastu tulla. Tulevik on võrgustunud, linnastunud ja mereäärne.
Kontroll
Tegevjuhtimist teostab rektor, tippülikooliga liitudes piirduks see kampuse juhi või kohaliku mänedžeri (country manager) staatusega, kuid lõppude lõpuks võib küsida ka Swedbank Eesti peadirektorilt: kas ta tunneb ennast seetõttu kuidagi halvemini, et ta ei ole Hansapanga peadirektor? Pigem on geograafilisel, majanduslikul ja sotsiaalsel maaklerlusel palju uusi avanevaid võimalusi.
Bränd ja maine
Globaalses võitluses tuleb aga pragmaatiliselt hinnata reaalsust ning eelarvelisi võimalusi oma uue brändi tutvustamiseks – uue nime ja märgi toomine rahvusvahelisele turule viimine on väga kallis ning tasa ja targu tegutsedes võib see võtta mitu inimpõlve. Niisamuti on Limpa Limpsil raske saada tuntumaks märgiks kui Coca-Cola ning Dzingli hotellil jõuda ette Hiltonist. Välismaa ja kohalike õpilaste õppima meelitamisel oleks MIT-brändil kindlasti palju plusse ning neile avaneks uusi võimalusi. Ka üliõpilastel ja õppejõududel oleks tehnoloogia valdkonnas valik palju kontrastsem: MIT Tallinn või Tartu ülikool?
Rahvusvahelisus ja mobiilsus
Iga harukampuse projektiga käib kaasas protseduur, kuidas üliõpilased, õppejõud ja teadlased saavad roteeruda ja koolitada end ka põhikampuses. Välis- ja külalisõppejõudusid siia meelitades vaatavad nad tihti kahjuks esimesena ülikooli brändi ja mainet ning seetõttu võiksid nad tippülikooli harukampuses näha head võimalust oma edasiseks karjääriks.
Loe originaalartiklit Sirp
