Erkki Otsman: Charles Aznavour – südamete prints

Charles Aznavour

Prantsuse laul ehk chanson on alates 1950ndatest aastatest saadik palju muutunud nagu meeleolumuusika kogu maailmas. Muutunud on muusikastiilid, teemad lauludes, esitamise viisid. See on loomulik, sest aeg ja olud ei püsi paigal. Maailmas pole palju aktiivselt esinevaid artiste, kes on seda teinud vahetpidamata 70 aastat järjest. Üks nendest on Charles Aznavour. Järgnevalt püüan avada lugejale Monsieur Aznavouri fenomeni.

Lapsepõlv ja algusaastad

Charles Aznavour, sünnijärgse nimega Chahnour Vaghinag Aznavourian, on armeenia emigrantidest vanemate Prantsusmaal, Pariisis sündinud järeltulija. Vanemad põgenesid kodumaalt türklaste poolt korraldatud genotsiidi eest ning nende eesmärgiks oli jõuda USA-sse, kuid see plaan jäi neil teostamata.

Perekonnas oli laulmine ja teatrikunst kõrgelt hinnatud ning juba lapsepõlvest osales Charles, kes oma nime 9 aastaselt ise prantsuse päraseks muutis, teatrikoolis. Laulmispisik temas oli siiski tugevam ja nii otsustas noormees laulja raske ameti kasuks.

Raske oli edu talle tema karjääri alguses tulema, sest lavade niiditõmbajad-mänedzerid arvasid, et tal puudub selleks tööks vajalik hääl ja lavavälimus.

1940ndate lõpul olid meesikoonideks maailmas Frank Sinatra, Clarck Cable, Jean Gabin, Maurice Chevalier jt, kellel kõigil oli pakkuda dändilikku välimust ning mehisemat häält. Charles Aznavour leidis endale lavapartneri Pierre Roche’i, kes lõi ühistele lauludele meloodia ning Charles’i osaks jäi teksti kirjutamine. Nende kuulsaim lugu kandis nime „Le Feutre taupé“ / „Viltkaabu“, see svingilik laul loob pildi ühest sõjajärgsest non-chalance`like elukommetega noormehest, kelles võib ära tunda mõlemat lauluesitajat.

Edith Piaf

Sõjajärgne Euroopa vaatas USA ja Kanada poole ning mitmed prantsuse artistid olid pikkadel turneedel teiselpool ookeani. Edith Piaf oli tolleaegse Prantsusmaa muusikaliseks visiitkaardiks Ühendriikides ning ta andis kontserte New Yorki ja Washingtoni kuulsaimates saalides.

Edith ei pidanud paljuks külastada ka teiste kaasmaalaste esinemisi ning ühel nendest sai alguse tema sõprus ja koostöö Charles Aznavouriga, mis kestis kuni lauljanna surmani. Charles Aznavour kirjutas Edith Piafile mitu laulu ning diiva võttis noore laulja (vanuse vahe 9 aastat) oma esinemiste „soojendajaks“ (vedette américaine). Charles pidi ka täitma Piafi sekretäri ja autojuhi rolli.

Nende koostööst sündinud kõige ilusaim laul on kindlasti „Plus bleu que tes yeux“ / „Sinisemad kui sinu silmad“ , mis on kui poeetiline armastusavaldus.

Charles Aznavour meenutab Edith Piafi oma mälestuste raamatutes eriliselt, kuna noorele lauljale nii vajalikul enesekindluse ja – leidmise ajal, oli Edith ehk üks ainukene kuulsuste seast, kes temasse uskus.

Läbilöök ja kuulsus

Läbilöök lauljana saabus Charles Aznavourile alles tema kolmekümnendate eluaastate keskel. Artist ise peab selles oluliseks lugu „Je m’voyais déjà“ / „Ma nägin ette“, mille ta esitas 1960. aastal Pariisis, Alhambra kontsertsaalis väga prestiižika publiku ees.

Publik, kes kogu etenduse oli olnud reserveeritud, tõusis peale seda lugu võimsate ovatsioonide saatel püsti. Nüüdsest nad (Tout-Paris) aktsepteerisid Charles Aznavouri kui lauljat, laulukirjutajat ja artisti. Läbilöögilaul ise räägib läbikukkunud lauljast, kes oma unistustes näeb ennast kuulsa ja rikkana ning see oleks nagu satiiriline jutustus Aznavouri enda läbielatust.

Samal aastal valmib ka režissööri François Truffaut (prantsuse filmižanri Nouvelle Vague kuulsaim esindaja) film „Tirez sur le pianist“ / „Sihtige pianisti pihta“ , milles oli artistil kanda pearoll. Lisaks nimetatule on Charles Aznavour veel osalenud rohkem kui poole sajas filmis ja teleseriaalis.

Laulud elust endast

Charles Aznavour on umbes 800 laulu autoriks, millest enamikele on ta kirjutanud teksti, kuid mõned suurepärased näited kaunistavad teda kui meloodia loojat. Tema eriliseks andeks on oma laulutekstidega pugeda lihtsa inimese südamesse, sest need on kirjutatud talle arusaadavas keeles igapäeva elu väikestest sündmustest.

Laul „Bon anniversaire“ / „Palju õnne!“ , mis kirjeldab kuidas abielupaar kavatseb naise sünnipäeva õhtul teatrisse minna, kuid kuna ettevalmistused ja kleidi saabumine võtab oma aja siis lõpuks jõutakse lihtsalt einestama teatri läheduses olevasse restorani.

Või teiseks näiteks laulus „Après l’amour“ / „Peale armatsemist“ tuuakse kuulaja ette hetk, mil armastajad puhkavad teineteise kaisus, et taastuda. See lugu oli ka 60ndatel aastatel mõni aeg keelatud, sest ühiskond polnud veel valmis nii avalikult armastusest rääkima.

Ka laul-jutustus „Comme ils disent“ / „Nagu öeldakse“ oli 70ndate alguse Prantsusmaal klišeesid purustav. Selles loos kirjeldatakse peensusteni lahti ühe transvestiidi õhtuseid- öiseid toimetusi ning hingeseisundeid.

Nostalgia sada varjundit

Julgen väita, et Charles Aznavour on prantsuse lauljatest kõige nostalgilisema repertuaari omanik ning samas ka artist, kes ise on oma laule mitmes erinevas keeles ümber laulnud. Tema mõtisklused sellest, kuidas oli maailm siis, kui oldi 20-aastased on rahvusvaheliselt kuulsad ning esitatud paljude artistide poolt.

Järgnevalt esitab ta laulu „Yesterday, when i was young“ / „Eile kui ma olin noor“ koos jazzi diiva Dianne Reeves’iga.

Või mis saab olla kurvem kui olla üksi tagasi Veneetsias, aasta hiljem sellest kui oldi seal koos õnnelikud, on teemaks laulus „Com’e triste Venezia“ / „Kui kurb on Veneetsia“, mille meloodia autoriks on Charles Aznavour ise.

Jazzilik ja rütmiline

Monsieur Aznavour on oma laule aastate jooksul mitmeid kordi ümber arranžeerinud ja lindistanud ning paljudes tema lauludes on suur annus jazzilikkust ja improvisatsiooni.

Näiteks laul „J’aime Paris au mois de mai“/“Pariis on armas mulle mais“, mille Aznavour lindistas juba 1950ndatel on saanud uue hingamise koos lauljatariga ZAZ aastas 2014.

Tõeline lavaline keemia läks lahti kui Charles’i partneriks sai Liza Minnelli, kellega nad koos 1991. aastal Pariisis Palais des Congrès’ mitu nädalat järjest kontserte andsid.

Näiteks laul „Pour faire un jam“ / „Väike jam“

Armeenia juured

Charles Aznavour on öelnud, et tema harjumused on prantslaslikud, aga traditsioonid on Armeeniast. Artistil on olnud oma vanemate kodumaaga pikk ja sügav side, kuigi ta ise pole kunagi seal pikemalt elanud. Tema kiindumus selle väikese riigi vastu tuli eriti esile 1988. aastal kui maavärin selle mägise maa vastu oma julmust näitas.

Aznavour lõi organisatsiooni „Aznavour pour l’Arménie“ ning koguti raha 29 elektrijaama taastamiseks. Koos oma naisevenna helilooja Georges Garvarentziga kirjutati lugu „Pour toi Arménie“ / „Sulle, Armeenia“ , millele andsid oma hääle umbes 80 tuntud prantsuse artisti.

Charles Aznavouri pikk artisti tee pole veel läbi, maestro annab sellel aastal kontserte näiteks Buenos Aireses, Rio de Janeiros, Moskvas, esineb teleshowdes ja vastab intervjuudes.

Tal on olnud eriline lavatee. Tema ande avanemine ja tunnustamine võttis oma aja, kuid oma intiimselt puudutavate lauludega võitis ta nii prantslaste kui ka teistest rahvustest kuulajate südamed ning ta on sinna püsima jäänud läbi muutuva aja. Tema praegune iga, mis teistele artistidele on juba sügav vanadus, on Charles Aznavourile alles osa aktiivsest elust. Ta on öelnud, et tal on huvi elu vastu enda ümber ja see aitab tal end vormis hoida. 

Chapeau bas, Maestro Aznavour!

Meie anname omapoolse kummarduse Charles Aznavourile kontserdiga „La Bohème“, mis toimub 15.märtsil, kell 19.00 Estonia teatri talveaias. Esinevad: Erkki Otsman (laul), Jaak Lutsoja (akordion), Andranik Kechek (klaver), Tanel Liiberg (kontrabass) ja Külli Mariste (video-ja foto projektsioon). Olete oodatud osa saama!

Erkki Otsman õpetab Tallinna Reaalkoolis bioloogiat ja Tallinna Inglise Kolledžis prantsuse keelt. Annab samuti kontserte prantsuse šansoonidest, hispaania copladest, kabareemuusikast. Rohkem infot on leida kodulehelt: www.otsman.com