Valner Valme: melomaani kiusatused & püha mõnu kiusamine

Kehlani

Kui aastavahetuse periood õnnistabki melomaani uute plaatide pausiga, siis hiljemalt veebruari lõpus pole enam pääsu: uut tulvab peale lakkamatult ja selle hulgas on kahjuks ka palju head ja olulist. Miks kahjuks? Antagu armu, eks. Kodul on piirid, vastuvõtuvõimel on piirid, ja millal ma neid kõiki kuulan? Aga sõltuvust maha jätta ei saa, sest mis mõtet siis üldse oleks elada ja teenida. Muidugi on kõige tähtsam pere, aga perele on vaja täisväärtuslikku pereisa, kel ka mõni huvi.

Tavakuulaja ütleb nüüd: kuula arvutist. Ära kogu. Täpselt seda ma tööl kogu aeg teengi, ikka mängivad plaadid klappidega kõrvus töö kõrvale ja enamikku nendest ma ei kogu (koguda digialbumeid ei näe ma striim-ajastul mingit mõtet).

Aga CD-l on parem kvaliteet kui striimides ning disain ja plaadid on kodus ka kultuselemendid. Paljud vaidlevad kindlasti vastu, et vinüülil on parem heli ja suurem disain, aga hindan CD-sid just väiksuse pärast ja tegelikult on elektroonilise muusika ja kosmosejazzi kontekstis, mida peamiselt kuulan, CD õigem kandja, digitaalajastu leiutisena mõeldudki (muidugi kõige muu hulgas) digitaalset heliproduktsiooni edastama.

See nüüd kõrvalepõikena. Üldiselt, igale oma. Kellele CD, kellele vinüül, kellele DL või striim, kellele MC (kassett siis pigem lindistatuna, sest originaalkassette toodetakse vaatamata vahepealsele tagasitulekuvilgatusele ikka ülivähe).

Alltoodud plaate julgen soovitada kõigile, mitte ainult kaaskannatajatele-helihaigetele.

Moon Duo „Occult Architecture Vol.1“ (Sacred Bones)

Moon Duo on psühhgrupi Wooden Shjipsi Erik „Ripley“ Johnsoni kõrvalprojekt koos Sanae Yamadaga, mida nimetatakse psühhedeeliaks. Ma ei nimetaks. Jah, jämmi moment, üks psühhedeelia algelemente, on olemas, aga need jämmid järgivad tegelikult rangeid, arhitektuurseid struktuure, mis liiguvad energiliselt, ent korrapäraselt mööda järgmisi jooni: krautrock, postrock, indie rock, post punk. Need on konkreetsete rütmiskeemidega stiilid, mida Moon Duo segab kindla käega, aga tulemuseks on ikkagi stiihia. Ratsionaalne, disainitud ja ilus metsikus on küll üks asi, mida musast tasubki otsida. Long live vilkad biidid ja rajud sündiluubid.

Visible Cloaks „Reassamblage“ (RVNG INTL)                  

Eks osalt võib selle uue artisti kohta öelda ka new new age või neoambient, aga mina eelistan chill house või tropical house või antud juhul veel parem: chill tropical, mitte segi ajada baleaarikaga, millega liidavad aga soojad chillid toonid ja kõlapaleti loojanguline pastelsus. Need ei ole pelgalt eksootilised vulinad, pigem selgelt väljendatud kohtumine looduse ülevuse ja kõrgtehnoloogia vahel, mis väljaspool muusikat oleks

Kuula ka: Call Super, Maxmillion Dunbar, aga miks mitte ka Photek „Solaris“ või hoopis asja juuri: Jon Hassell / Brian Eno „Fourth World Vol. 1 – Possible Musics“.

Sampha „Process“ (Young Turks)

Sampha on noor produ ja laululooja, kes teinud juba koostööd Kanye Westi ja Drake’i ja Solange’i ja Jessie Ware’iga ja tulistas nüüd välja oma debüütplaadi. „Process“ on selline nagu peaks kõlama päris pop ideaalses maailmas: pehme (jõhkrust on maailmas rõvedalt palju niigi), sulnis, kõrvasõbralik. Teisalt mitte mahekaubandus pahas mõttes, vaid julge, leidlik, otsinguline, isikupärane plaat. Võime öelda ka RnB, aga milleks?

See on autoriplaat kommertsiaalse üheülbastumise tingimustes. No see nüüd kõlas efektselt, aga otsivale inimesele ei tähenda midagi. Kuskil on halb muusika, kindlasti, aga samas tuleb peale selliseid isikupäraseid muusikuid nagu Sampha.

Kehlani „SweetSexySavage“ (Atlantic)

No vot see on päris tööstuslik muusika: müügiks ja meeldimiseks toodetud pop. Ja päris hea selline. Moodne, lausa žanrile sel sekundil iseloomulik RnB. Selliseid näiteid on vaja. Iga hetk, mis sel albumil võib tunduda klišeena, päästetakse nutika produktsiooniga: muidugi on kogu see plaat üks suur vastutulek madalatele valulävedele, aga kui seda tehakse nii malbelt ja kaunilt, siis pole võidelda vaja.

Kogu selle õrnuse ja seksikuse varjus on siiski metslane: nendes lugudes on varjatud karakterit. Nojah, lood ise ei jää meelde, lookirjutus jätab kohati soovida, ent seda põnevam on teist või kolmandat korda kuulata lihtsalt mängu ilu mõttes. Ehk annab oma sügavust ka see, et Kehlani ise pole sugugi lihtne eksemplar ja üritas hiljuti enesetappu.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis iganädalaselt muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on. Loe artikleid (32)