Raivo Vare: ääremärkused juubelile ja paarile hiljutisele sündmusele

Just nüüd tähistame meie riigi sajandasse eluaastasse astumist. Kindlasti on kogu meedia ja avalikkuse tähelepanu hõivanud enamasti pidulikud patriootlikud ja protokollilised üritused ja nendel osalejate emotsioonid, lood kuulsusrikkast minevikust ja positiivsed lood „möödaniku ja meie aja kangelastest“.

See on hingekosutav, et me saame seda täna teha, rõõmsalt ja ülevalt, eestlaste igipõliseks paleuseks olnud omas vabas riigis. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis nendest paarist mõtetest, mida piitsutasid takka mõned meie pidustustega samaaegselt toimunud, erinevat staatust ja tähelepanu taset nautinud sündmused.

Teistsugused mõtted meie pidupäeval

Miks? Päästikuks on teadmine, et need meie riigi arvukad eluaastad pole tegelikult olnud kõik vabad aastad. Sisuliselt on Eesti riik kahes voorus saanud vabana eksisteerida vähem kui poole sellest ajast. Täpsemalt 21,5 + 25,5 aastat. Sest vahepeal valitsesid meid teised, impeeriumi-ihalusega riikide režiimid (valdavalt küll üks), kes kasutasid oma ambitsioonide rahuldamiseks – ka meie arvelt – maailmas kujunenud segast, rahvusvahelise õiguse jalge alla tallamist ning erinevate jõukeskuste omavahelise tasakaalu rikkumist soosivat olukorda. Kuid kogu see aeg oli tegu siiski lääne juhtimisel, teise ilmasõja järel küll bipolaarse vastasseisu hirmus toiminud maailmaga.

Meie taasvabanemise-järgselt, kui ka see bipolaarne vastasseis tundus taanduvat ja liberaalne, demokratiseeruv maailmakorraldus lõplikult võitvat, olime kindlad, et meie tee vabaduseni on jõudmas õnnelikku ja igikestvasse sihtjaama. Fukujamalik ajaloo lõpp oli ilmselt seepärast meile emotsionaalselt nii lähedane…Seda enam, et kuigi eestlaslikult kriitiliselt hinnatud, on OMA RIIGI saavutused olnud märkimisväärsed.

Vaadakem vaid kõiksugu võrdlusandmeid, kus me oleme olnud ja kuhu oleme jõudnud, mida pidupäeva-eelsel ajal on arvukalt ilmutatud.

Eelarvamusvaba ja elukogenud vaatleja jaoks kõlab ühemõtteliselt arusaadavalt, et tegelikult pole eesti rahvas kunagi nii hästi elanud.

Mitte kunagi.

Mis aga ei tähenda, loomulikult, et veel paremini ei saaks! Eks see meie suhtumine selles mõttes on õige ka, kui vaadata natukenegi ringi…

Ikka edasi!

Kahjuks osutus see lõppjaama jõudmise tunnetus vaid ajahetkeks, vahejaamaks, mitte aga pika vaevarikka tee lõpuks. Meil tuleb uuesti teele asuda, et hoida oma vabadust. Sest nii kurb kui see ka pole, on maailm me ümber taas nihkumas sellesse kahe ilmasõja-vahelisel ajal Euroopa väikeriikidele nii tuttavaks ja paljudele ka saatuslikuks saanud toimemudelisse. Kust selline mõttekäik?

Kaart

Müncheni näitelava tähtsus

Münchenil on eriline tähendus Euroopa ajaloos. Sest just seal 1938.a. rullunud poliitilises ja väärtuselises, äraandmismänguks kujunenud poliitpokkeris sai algkiirenduse seni maailmaajaloo kõige verisem sõda, mille eestvõtjateks ja suurosalisteks kujunesid Euroopa südames võrsunud natsionaalsotsialism ja Euraasia südamaa imperiaalses kehas kanda kinnitanud sõjakommunistlik diktatuur, mis end samuti sotsialismiks tituleeris.

2007.aastal maailma mainekaimal julgeolekukonverentsil Münchenis oleks pidanud taas plinkima lööma ohutuluke, mida aga ajaloolõpu rahulolu-unelusse vajunud maailma juhtivaks jõuks olev Lääs ei pannud eriti veel tähele.

Nagu enne, juba 1992.aasta lõpul, oli peetud naljaks äsja Nõukogude kolossi rusude alt võrsunud uue „demokraatliku“ Venemaa tollase liberaalist välisministri Andrei Kozõrevi hoiatuskõnet OSCE tippkohtumisel (mis küll kerglaselt naljaks pöörati). Ometi oli juba olnud Dnestri-äärne ja kohe tuli Abhaasia…

Seekord, anno 2007 oli aga Venemaa presidendi jõulises ja negatiivsest vastandumisest laetud kõnes otsene ja avameelne sõnum, et rahvusvahelise elukorralduse seis teda ei rahulda ja tuleb nn. „monopolaarsest“, tegelikult läänelike väärtuste põhiselt juhitavast, riikide võrdsusel ja suveräänsusel põhinevast maailmast kujundada multipolaarne, suurriikidest mõjukeskuste vahelisel tasakaalu- ja kaasotsustusmehhanismil ning suuriikidele „loomulikult“ kuuluvates mõjusfäärides vastava patrooni veto-õigusel põhinev „uus, õiglasem maailm“.

Esialgsele hämmingule läänes järgnes rahunemine. Siis aga tuli august 2008. Ja kui ka Gruusiaga seonduv ei tekitanud erilist muret, siis tulid juba Krimm ja Ida-Ukraina.

Ja nüüd selle sündmuse juurde, mis seda kirjatööd ajendas.

Meie pidunädalal esimeses pooles toimunud Müncheni (taas!) julgeolekukonverentsil, kus ka meie uus president debüteeris ja mille korraldusnõukogus on nüüd meie eelmine riigipea, oli peamises fookuses USA uues administratsiooni ja tema välispoliitilise kursiga seotud mured. Sellest kirjutati ja kirjutatakse veel palju.

Vähem aga pälvis tähelepanu hoopis olulisem sõnum, mida lootuses segadust ära kasutada (taas!) levitas Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja tema tuules kajana ka tema Iraani ametivend. Nimelt, ta kuulutas, et on saabunud aeg Lääne-järgseks maailmakorralduseks („post-west world order“, mida millegipärast meil on tõlgitud ka kui „lääne-vaba“, mitte „lääne-järgset“).

See on veel samm edasi 2007. aasta Müncheni kõnes öeldust.

Jah, kommentaatorid kipuvad rõhutama seda, et see oli teadlik välispoliitiline demarš, eurooplaste hirmutamiskatse senise globaalse julgeolekuarhitektuuri kandetala – USA – välispoliitika muutuse hirmu ära kasutades, mille taga ei ole Venemaa-poolset usutavat piisavat võimsust ei sõjaliselt ega majanduslikult.

Soovimata seda praegu arutada, tahaks hoopis rõhutada muud: kõlas, olgu et veel (?) tegelikult vaid poliitiline unistus, mitte materiaalne ähvardus, mida ilmselt jagavad nii mitmedki regionaalse suurvõimu positsioonile pretendeerivad riigid. Aga siiski oli tegu kavatsuste ehk visiooni, kui soovite ka missiooni ja strateegilise eesmärgi deklareerimisega.

Kui tegu oleks äriorganisatsiooniga, siis mina kui konsultant ütleks, et „alus on paigas, vaadakem, kuidas seda sisuga täita“…Sest just sellest algab organisatsiooni arendamine. Visioonist. Klassika.

Miks me ei taha aru saada, et see kehtib ka suuremate koosluste puhul?

Foto: Assar Jõepera www.smilefoto.ee
Foto: Assar Jõepera www.smilefoto.ee

2 järeldust vabariigi aastapäeva tähistamisega seoses

Ja kui nüüd oma mure sel meie peoperioodil lühidalt kokku võtta, siis kõlaks see järgmiselt. Kui senises diskutiivses „multipolaarses“ maailmas võis teatud tingimustel veel kohta olla ka meiesugustel väikeriikidel igal pool, siis „läänejärgses/läänevabas“ maailmas seda luksust siinses maailmanurgas üpris tõenäoliselt ei pruugi jääda.

Kuivõrd Edasi on siiski positiivse meelelaadi tribüün, siis ütlen ära ka oma teise järelduse meie riigi tähtpäeva-eelsest perioodist, mida ise pean positiivseks.

Teemaks riiklike autasude jagamine, mis samuti, nagu tavaks olnud, on tekitanud mitmesuguseid grupihuvilisi ja individuaalseid reaktsioone.. Ka mina ühinen nendega, kes arvasid, et ettevõtlus sai seekord vähevõitu tähelepanu. Olgu pealegi. Kuid rõõmu valmistas mulle hoopis üks teine reaktsioon – osade meie venekeelsete kaasmaalaste oma. Nimelt annetas uus president autasu vaid kolmele selle rühma esindajale. Vähe? Ilmselt. Aga rõõmustamise põhjuseks on hoopis see, et tekkis diskussioon, mille tulemusena moodustus, näiteks, ka üks sotsiaalvõrgustiku grupp, kus tuntud venekeelsed kaasmaalased arutavad, kuigi formaalsel alusel mõneti kriitiliselt, kuid lisaks ka sisuliselt seda, miks nii juhtus ja mida annaks teha.

Milles seisneb siin minu rõõmuallikas?

Eriti just esimese, välispoliitilise mõttearenduse valguses järgmises mõttekäigus.

Esiteks, need inimesed avastasid, et selle ringi inimesi lihtsalt ei tunta ja seepärast nad ei pääsegi „pildile“. Ei tunta Eesti riigile osutatud teenete pärast. Aga kes siis selles süüdi on? Kas selliseid teenekaid inimesi polegi, on vaid muidu oponendid või lausa naabri käepikendus, või on probleem hoopis kogukonnas endas ja esitamises?

Leiti pigem, et viimane probleem ongi olemas, mitte esimeses versioonis.

Seepärast otsustati hakata selliseid inimesi välja sõeluma, tutvustama laiemalt ja esitama edaspidi autasustamiseks. Seega on tegu positiivse lähtekohaga, et meil on selliseid inimesi ja nad on väärt autasustamist. Sest nad on andnud MEIE RIIGILE oma panuse. Nii autasu väärivad, kui ka seda diskussiooni pidavad kaasmaalased mõtlevad ju siinjuures meie oma riigi kategooriates, mitte ei vastandu sellele. See on hea. Tasuks tähele panna ja edaspidi arvestada!

Elagu Eesti! Ikka edasi!

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (12)