Headus & objektiivsus

Foto: Christopher Michel [CC BY 2.0 (http://creativecommons.org/licenses/by/2.0)], via Wikimedia Commons

Kodunurki ülearuseks jäänud asjadest tühjendades tutvusin esimest korda elus sotsiaalmeedia ostu-müügiturgudega. Sümboolse kirbuturuhinnaga välja riputatud riiulile leidus kiirelt äraviija. See oli vanem naisterahvas, ja riiul läks pagulaste majutuskeskusesse, kus naine töötab vabatahtlikuna. Mis olekski parem aadress tarbetuks jäänud kraamile? Sinna sai kaasa saadetud muudki nipet-näpet.

Riiul oli raskevõitu, aga naine, minust vanem, väiksem ja pealt vaadates mitte väga sportlik, oli üllatavalt käbe. Kahekesi tassisime riiulitükid ta autosse. Töö käigus selgitas ta, kui masendav oli aidatava süüria noormehe tuba, “ainult 29 ruutmeetrit, tuba ja köök, ei eraldi magamistuba, isegi mitte alkoovi, neil vaesekestel pole üldse mitte midagi!” Tõsi, laia äärega riiul on suurepärane visuaalne ruumijagaja.

Imetlesin naise tarmukust ja heatahtlikkust. Ta korjas noortele pagulastele kraami kokku oma vabast pühapäevast, ja nagu hiljem selgus, ka oma raha eest. Samas pole ta motiive raske mõista.

Aitamine, kui miski, toob ellu mõtet ja mõttekust.

Alles hiljem hakkasid meeles pöörlema küsimused. Miks polnud noormees vanema daamiga kaasas, et oma mööblit kanda aidata? Kas ta teisel pool aitab tal seda maha laadida? Juhuslikult sattus silma artikkel Saksamaalt. Pagulaskeskuses oli tõusnud tüli ruumide koristamise pärast. Elanikud, terved noored mehed, olid keeldunud oma eluruume koristamast, kõik tööd jäetakse vabatahtlike õlgadele. Selliste heade inimeste, millist olin ka ise just kohanud. Keda motiveerib headus ja kaastunne.

Küsimused peas muutuvad skeptilisemaks. Millal muutub headus heausklikkuseks? Kust teame, et hea abikäsi suundub just sinna, kus seda kõige enam vajatakse?

Meenutades kirjeldust paarikümnese noormehe toast meenub oma tudengituba, kus elasin varastes kahekümnendates, kui sain pärast mõneaastast töötamist stipendiumiga võimaluse välismaal õppimiseks. Paar aastat elasin skandinaavlikes tudengitubades, peamiselt Soomes, mõned kuud ka Taanis. 20 ruutmeetrit või veidi vähem, voodi ja kirjutuslaua ja oma vannitoaga, köök oli korrusel ühine.

Olles näinud nõukogude-aegseid Tartu tudengitube, tundus see vägagi luksuslik. Ei tulnud meelde tunda puudust eraldi magamistoast või alkoovist. Ei minu ega teiste tudengite ümber ei pöörelnud heatahtlikke tädisid, kes oleks muretsenud nende puudumise pärast ning korjanud meile linna peal mööblit, et askeetlikke tudengitubasid hubasemaks muuta.

Tudengielamine on loomult ajutine.

Aga seda on ka pagulaselu, aeg, mil õpitakse keelt ja võib-olla ametit, enne püsivama iseseisva uue elu alustamist.

Nappides oludes elavaid on palju teisigi. Kuidas ikka headus valib parimad heategemise objektid?

Pagulaspoliitikast rääkides on juba üksjagu tähelepanu juhitud sellele, et Euroopa on aidanud põhiliselt noori tugevaid mehi ja jätnud naised-lapsed unarusse. Soome saabunud varjupaigataotlejaist umbes on 80 % mehed.

Tõsi, kirbuturu-naine rääkis, et tema keskuses on ka üks tüdruk, ulatuslike põletushaavadega lähedal lõhkenud pommi järelt. Teda ja temasuguseid me ei näe, me ei kuule neist meedia kaudu. Nad ei võta avalikult sõna ega osuta tänaval meelt. Nemad on kahtlemata need suurimad abivajajad, aga paraku on neid aidatavate pagulaste hulgas kaugelt liiga vähe.

Võib arvata, et alkoovi või koduse mööbli puudumine pole suurim probleem kõigile sellistele tüdrukutele, kes raha ja võimaluste puudusel tänini laagrites ootavad.

Tean: ei ole miski argument abivalmiduse ja headuse vastu, et alati on kuskil keegi, kes veel rohkem abi vajab. Sest alati on, ja sellest hoolimata teeb igasugune aitamine alati maailma paremaks. Aga inimlikult on huvitav uurida, mis inimestes headust esile kutsub, mis sunnib neid oma abi pakkuma. Kas kellegi aitamine pakub heategijale rohkem andmisrõõmu kui kellegi teise?

Kas me võime asetada heategevuse objektid järjestusse, sugulased ja võõrad, pagulased ja töötud, lapsed, haiged ja vanurid? Kas on paremaid ja halvemaid aidatavaid?

Kas mõne aitamine on õilsam kui kellegi teise?

Kui ei, siis miks ahistab head inimest noore pagulasmehe, aga mitte tudengi tühi tuba nii palju, et ta seda ise omal algatusel sisustama asub? Kas keegi läheks vabatahtlikult võõra tudengi eest tema tuba koristama? Kui ei, siis miks teeb terve heade tädide armee seda mitmel pool Euroopat täies elujõus noorte meeste eest?

Headus paratamatult ei ole objektiivne emotsioon. Seda teades ongi heaoluriigid aitamist seadustanud. Muud garantiid kõige nõrgemate toeks ei ole. Lihtsalt heast tahtest motiveeritud heategevus on õilis, aga paratamatult valikuline. Valime endale “ristilapse” Aafrikast, maksame kooliraha ja saadame postkaarte. Sellega parandame maailma õige natukene, aga endal on palju parema inimese tunne. Headus on hea, aga maailma päästab see ainult siis, kui sellega ühendatakse tervikuid hõlmav analüüs.

See ei tähenda, et headust ei peaks olema. Oleks ainult rohkem. Samas tahaks loota, et heade inimeste poolt aidatavad seda ka hinnata oskavad. Ja heateo millalgi tagasi annavad. Mitte tingimata oma heategijale, aga kellelegi, kuskil, siis, kui on õige aeg.

 

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Edasi lugejatele kirjutab Iivi Anna Masso digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel. Loe artikleid (16)