Reisikiri Zanzibarist: kallis Aafrika

Zanzibar

Ma pole kunagi eriline Aafrika-lemb olnud, aga tundus imelik kümnes kord jälle Taisse või Indiasse sõita. Niisiis valisin Zanzibari, mis on Eestiga peaaegu samas ajavööndis ja jättis illusiooni, et võibolla ma teen seal tööd ja keegi ei märka Eestis, et ma olen ära. Niimoodi päris ei läinud.

Nagu Living Colour laulis Ignorance is Bliss või oli see Piiblist, et õndsad on need, kes vaimus vaesed on, ja ma olen seda lauset alati reisides meeles pidanud.

Ma tavatsen ilma igasuguse eelteadmiseta uude riiki kohale sõita. See on lihtsam viis mitte pettuda ning ootusi all hoida.

Natuke juba luiskan, selles ma siiski eelnevalt veendusin, et moslemiriigis ikkagi õlut saab. Hiljem selgus, et see on üsna kallis õlu. 

Stone Town’is, mis on labürindina ehitatud Zanzibari pealinn, olin ma ühe öö ja kärutasin kohe taksoga idarannikule randa. Ja sinna ma ka jäin. 

Kooliraha maksmisega alusta võimalikult varakult

Ma olen leppinud, et reisides saad esimestel päevadel enamasti kergelt tüssata ja ei tasu närveldada seepärast, aga esimese asjana oma värske jet black iPhone merre kaotada oli ka minu jaoks häiriv. 

Istusin õhtul rannal ja ajasin kohalikuga juttu ja et seal on kiired tõusud-mõõnad, siis mingi hetk kolisime baari, sest meri hakkas jalgu märjaks kastma. Baaris avastasin, et tasku on telefonist tühi ja kohas, kus olime istunud loksub juba meri. Kurat! Kuradi kurat! Hea algus reisile.

Üksinda reisides on hea see, et sa oled avatud uutele tutvustele, sest vastasel juhul on päris igav.

Nii ma siis kulistasin rannabaaris õnnetult õlut ja niutsusin neile, kes viitsid mind kuulata, et meri neelas mu iPhone’i.

Mingil hetkel öösel baarman on üsna äraseletatud näoga ja kutsub mind kottpimedasse palmide alla ja sosistab, et 100 dollari eest ta võiks mu telefoni ülesse otsida. Mulle tundus, et 100 dollari eest mereveest vettinud telefoni tagasiostmine pole just rentaabel tegevus ja naersin kõvasti.

Pakkusin, et ta näitaks mulle mu telefoni ja siis räägime edasi. Selleks hetkeks oli mul uppunud telefonist üsna suva ja küsisin, kas ma saaks veel ühe õlle, mis ajas baarmani veel rohkem segadusse. Igatahes järgmisel hetkel käis kohalikus keeles tuline vaidlus neegriplikadega, kellega ma olin enne rääkinud, ja asi hakkas kahtlaseks muutuma.

Ilma telefonita tundus magama minek kurb, seega ma jäin baari ja et ma olin suutnud tutvuda vaid baarimanide ja tšikkidega, kes tõenäoliselt mu telefoni olid pihta pannud, siis ma ei hakanud uusi tutvusi sõlmima ja sõbrustasin nendega edasi koidikuni, kuni nad heitsid rannale magama. 50 meetri kaugusel olevasse hotelli hästi ei viitsinud minna ja ma kangutasin endale rannatooli ja keerasin kerra.

Mingil hetkel seesamune baarimees näppas ühe tüdruku käekotist mu telefoni ja ulatas mulle. Aitäh! Ei olnudki uppunud. Tähelepanek iseendale: tegutse tegutsematult, wu-wei. Probleeme ei saa lahendada, probleemid lahenevad iseenesest. 

Mida nad söövad

Hommiku kobisin samasse baari, kus tervitas mind ööst tuttav kamp. Kõik olid väga rõõmsad ja ma olin ka. Ikkagi peaaegu vanad tuttavad. Ja et kohalikke tutvusi ära kasutada, siis ma otsustasin süüa.

Kohaliku toiduga on see värk, et seda turistid ei telli. Nii ma pidin andma raha, et keegi läheks linna maisijahu tooma. Päriselt ka? Iga terve mõistusega inimene oleks seda pidanud kahtlaseks, aga mitte mina. Loomulikult andsin raha, sest mul oli kohutav maisipudru isu.

30 kraadi sooja ja maisipuder. Läksid tunnid. Ja see on täitsa normaalne, seal riigis ei valmi ükski toit, olgu see võileib või muu keeruline roog, alla tunni aja.

Vahepeal tegelesin uute tutvuste sõlmimisega ja minu järgmiseks kaaslaseks sai Stanislav Ukrainast, kes tutvustas ennast sealse kohaliku suurima narkoäri juhina. Et mul Linkedin’is veel sedasorti tuttavat polnud, siis rääkisin temaga edasi. Saime kenasti läbi, hoolimata sellest, et keset juttu ta hakkas mõnikord kätekõverdusi tegema või baaris lõuga tõmbama. 

Ühel hetkel saabus mu puder päris nämma vürtsika kastmega ja mulle tundus, et peaks oma värskeima tuttava vastu külalislahkust näitama ja pakkusin seda talle. Stanislav sõi kogu mu toidu ära. Öelge veel, et eestased pole külalislahked.   

Järgmisel päeval, kui Stanislav oli oma naisega ja ei saanud minuga baaris õlut juua ja kohalikke neegriplikasid kiusata, pakkusid kohalikud, et võivad jälle maisiputru teha.  

Nad olid vist mu raha eest ostnud 50-kilose koti maisijahu ja kavatsesid jõusööda mulle sisse sööta.

Andsin neile uue võimaluse, sest Stan oli oma naist lainetes pildistamas. Peale tunnist ootamist tüdines üks kohalik ära ja pakkus, et lähme jalutame külla, sest tal on hull kihk ise maisiputru teha. Ma olin suutnud vahepeal oma plätad ära kaotada (õigemini tõusumeri võttis need) ja see oli põrgutee. Kihutasin ühest puu varjust teise puu varjuni, sest liiv oli tuline. Mingil hetkel võtsid nad ühelt poisilt plätad ära ja ma sain suti rahulikumalt kõndida, küll paar numbrit väiksemate jalatsitega.  

Avastasin end peagi väliköögist, kus üks mu telefonivarastest hakkas putru tegema. Väliköögis sõna otseses mõttes, sest see oli ehitatud ühe maja seina äärde ja oli üsna väljas. Kui ma hiljem küsisin, kas nad tundsid neid, kelle kööki nad süüa tegema läksid, siis vastus oli – loomulikult mitte. Olime suvalises köögis maisiputru keetmas. 

Köök, Zanzibar I Foto: Meelis Vill

Maisipuder kõlab hullemalt, kui maitseb. Kui Aasias saab riisi kastmete kõrvale, siis seal on selleks ballastiks maisipuder. Pihkude vahel rullitakse pallike, pöidlaga surutakse lohk sisse, kuhu käib sisse karrilaadne vürtsikas punane kaste. Kastme sees olid nii pisikesed kalad, et ma esmapilgul ei saanud aru, et need on kalad. Meie Peipsi tint on nonde kalade kõrval hiiglane. Lihtsustatult –  ma sõin kalakullestest valmistatud kastet. 

Kas nad siiski varastasid mu telefoni

Ega ma ei teagi lõpuni, kas nad näppasid mu tagataskust telefoni või hoopis päästsid mere eest taskust kukkunud iPhone’i. Nad olid toredad, hoolivad ja kasutasid iga võimalust mu kulul õlut juua või midagi endale soetada. Loomulikult olid nad hotelli poest endale ehteid ja riideid minu toa numbrile ostnud. Aga see kõik oli odav võrreldes uppunud/kadunud/varastatud telefoniga ja kuulus mängu ilu juurde. Ma polnud pahane. 

Stanislaviga nägime mitmeid kordi. Ühel õhtul orgunnis ta baaris kakluse, sest ta hakkas kohalike plikadega ärplema ja baarimees viskus talle peale ja nad rullisid rannaliival paar tiiru. Ma ei usu, et ta oli kuulus narkokaupleja, ta ei elanud isegi hotellis. Sellegipoolest vahetasime telefoninumbreid. Ta pole veel helistanud.  

Mida Sansibaril teha?

Väga paljud inimesed, kes kohalikega suhtlema ei hakka, sest nad on reisile tulnud grupiga või elukaaslasega, spordivad. Paje on kuulus lohesurfi ehk kite-surfi koht. Taevas on purjedest  kaetud. Aga mitte iga päev pole piisavalt tuult. Päeval on meri mõõnaga kilomeetrite kaugusele taandunud. Seega kõige lihtsam ujuma minna pole, kui just hotellis basseini pole. 

Järgmine tegevus on pildistamine. Sinine vesi. Valge liiv. Palmid.

Miks kallis Aafrika?

Sest õlu maksab rannas 5-8 dollarit. 

Kas minna Zanzibarile?

Jah, ikka.

Kuidas ma siit ära saan?

Kui see pull ühel päeval läbi sai ja ma palusin hotellist endale takso lennujaama tellida, siis nad pakkusid autojuhiga limusiini, mis maksab 50 dollarit.  Küsimuse peale, kas te ühtegi tavalist taksot ei saa kutsuda, mis enamasti, kui mul neid vaja polnud, seisid hotelli ees, siis nad soovitasid mul maantee peale jalutada, kus taksosid liigub.

Loomulikult ma lohistasin rannaliivast tehtud teed pidi oma kohvri maanteele, kus polnud ühtegi taksot. Hakkasin kohvri rataste krõbinal lennujaama (30km kaugusel) poole kõndima. Ma orienteerun päris hästi. Mingil hetkel haakis mulle sappa üks kohalik, kes püsis tihedalt mu kannul oma 100meetrit, kuni ma viimaks pahvatasin: kurat, kus taksod on?!  Yes, sir, kohe vaatame sulle takso, taksod natuke eemal.

Jalutasime mu kohvri ratase krõbina saatel edasi ja see oli reisi kõige kuumem päev.  Ma talun kuuma hästi, aga sel päeval ma tilkusin higist. Kutt oli Keeniast ja sebis mulle naeratades takso. Küsis, palju ma olen nõus lennujaama sõidu eest maksma. Pakkusin 30 dollarit. Taksojuht pakkus 25 dollarit. Nõustusin.    

Meelis Vill on Eesti kuumim search engine optimizationi spets ja Guardtime’i turundusjuht. Meelis on paadunud hevikas, on õpetanud trummimängu ja mänginud ise trummi.

Tal on vaimustav poeg Viktor Hugo, kes temaga reisidel kaasas jõlgub ja isal silma peal hoiab. Kahjuks mitte seekord Zanzibaril.