Siiri Sisask: ole kohal selles, mida parasjagu teed

Kontsert Berliinis, 2011

Hedvig Hansoni intervjuu vabariigi aastapäeva eel Siiri Sisaskiga.

Siiri, oma luulekogus “Mismoodi ma seda maailma armastan”, on Sul read: …eks tule ette igasugu aegu mind huvitab just see, mis huvitab mind praegu…  Mis Sind praegusel hetkel kõige enam huvitab? Kuidas Sul läheb?

Mind praegusel hetkel huvitab kõige enam see, et annan sulle intervjuud (naerab). Just seda praeguses hetkes olemine tähendabki – olla kohal selles, mida parasjagu teed. Kuid kui mõtled laiemat plaani, siis on mul mitmeid töid ja tegemisi käsil, ettevalmistusi uuteks kontserditeks, jne. Iga päevaga toimetan ja elan nii, et see, mis praegusele järgnema peaks, oleks enda jaoks õige ja pakuks pinget.

Oled oma elus niipalju jõudnud teha, tegutsenud muusikuna, nüüd ka kirjutajana, maalikunstnikuna. Eelmisel aastal üllatasid kõiki kolmikesitlusega – plaadi-, raamatuesitlusega ning samas oma maalide näitusega. Ei tea, kas Eestis üldse teist nii mitmekülgset naist oleks! Kuidas Sa kõike jõuad? Kas eraldatus ja üksiolek on loominguliseks tegevuseks vajalikud?

Kindlasti on Eestis väga palju mitmekülgseid naisi, ja üldse inimesi. On uuritud, et iga inimene omab vähemalt kümmet annet, et küsimus ongi ainult selles, milliseid neist arendame. Sinagi oled nii laulja, kui kirjutaja, oled veel ka kahe lapse ema… Sa jõuad väga palju, kuigi sa ise võib-olla seda ei märka.

Mina samuti oma tegevuste paljusust ise ei märka. Minu jaoks on iga tegevus lihtsalt loogiline jätk oma mõtetele ja unistustele. Usun ka, et mõningast eraldatust vajab iga loomeinimene, sest loomine tähendab süvenemist, ja süvenemine tähendab selleks aja ja “oma hingamise” võtmist.

Kui kaugele võib üksiolemisega minna? Kuidas Sa üksindust tajud? Kas on vahel tunne, et inimeste seas võid olla rohkem üksi, kui üksi kõiksusega ühenduses olles? Nii nagu Sa arvatavasti oled?

Mina ei taju üldse, et oleksin üksi, ehkki enamiku aja olen omaette ja erakluses. Ja ma pean ausalt tunnistama, et helgemat, sügavamat rõõmu pole olemas sellest, mida ammutada ise omaenese tasakaalus olekust. See on tõesti võrratu. Ja võrreldamatu. See on väga eriline tunne. Ma olen seda tundnud.

Sinu loomingus on olulisel kohal just tunnetuslikkus ja tajud. Sinus on müstikat, Sa lood seoseid kosmilise ja maise vahel, oled budistliku maailmavaatega. Selliseid naisi, kes elavad metsade vahel üksi, tegelevad sügavuti tunnetamisega, suhtlevad loodusega nimetatakse ju nõidadeks?

“Nõidumine”, minu arusaama kohaselt, ei ole midagi muud kui looduse loogikaga kooskõlas tegutsemine. Mida enam inimene elab oma egopingutustest tulenevates illusioonides, seda vähem on tõenäoline, et ta suudab seda loogikat tajuda. Inimene, kes tungivalt vaevleb oma emotsioonide küüsis, tal ei ole sidet sellega, mida saaks kasvõi ligilähedaseltki nimetada tõeks.

Ütlesid hiljutises raadiointervjuus, et oled olnud iseõppija, Sul pole olnud hääleseadjat ega muusikaõpetajat ja et Sul on selle üle hea meel. Kas arvan õigesti, et see see iseõppimine võimaldas Sul jääda isepäiseks ja valida oma mõjutajad ise, säilitades samas heas mõttes metsikuse endas?

Ega vanasti rahvalaulikudki käinud kusagil kellegi juures häälekooli saamas. Nad laulsid tunnet ja sisu, ja hääl käitus vastavalt mõttele. Nii on ka minuga, mu hääl teeb seda, mida mõte ja sisu loob. Ma olen võrdlemisi vaba oma häälekasutuses, kuid olen kogemustega saavutanud oskuse, et häält laulmisel liigselt ei kurna. Sest hääl on instrument, mida vahetada ei saa, kui see katki läheb. Häält peab hoidma.

Mis puutub metsikusse, siis ütleksin pigem, et ma ei tee midagi enda tunnetuse ja loomulikkuse vastu.

Sinu artistielu on olnud väga kirju, lühidalt kokkuvõttes: mässumeelsest noorest ülisensuaalse naise ja sügava loojani välja. Ma aiman vastust, aga küsin ikka – kas kõik kogemused on Su elus olnud vajalikud ja arendavad või oleks võinud mõni kogemus ka olemata olla?

Kõik kogemused on vajalikud olnud, ma ei jätaks midagi neist välja ega ära.

Sul on olnud ka Riigikogus töötamise kogemus. Mida sellest ajast õppisid? Kuidas üks loomeinimene suudab sellist tööd teha, suutsid Sa selle aja jooksul ka teostada mõne oma eesmärgi Eesti paremaks muutmise nimel?

Muidugi oli keeruline ja pingeline, ja ma ei arva, et see sõltub niiväga sellest, kas oled loominguinimene või mitte. Riigikogu liikme töö ei ole lihtsate killast, sa pead korraga väga paljudel asjadel näppu pulsil hoidma, ja ka oma arvamust omama. Ei saa jääda lootma, et keegi teine sulle just seda nõu annaks, mida taustu teades isegi valiksid.

Mina andsin oma parima, ja olen mõne oma tehtud tööga ka tänini rahul. Kuid on ka nii mõnigi otsus, millele enam ma kindlasti oma häält ei annaks.

Ja kui küsid, mida ma õppisin, siis on vastus lihtne – nägema Eestit nagu läbipaistvat klaasmaja, mille ükski tuba, saal, lift ega korrus saaks teineteiseta toimida.

Kuidas Sa vaatad praeguse Eesti arenguid, mis Sind rõõmustab, mis paneb südant valutama, millest ei saa mitte vaiki olla?

Ma näen Eestit üsna heas loomulikus arengus, mitte sugugi ei ole me mõttetu riik, nagu tihti arvamustest kuuldub. Kuid vaiki ei saa vahel olla selle koha pealt, mis sünnib ülekohtust.

Ja ülekohtuseks pean seda, et Eesti elu ja valdkondi ei arendata ühtlaselt. Üks läheb pikalt ees, teine lonkab kaugel taga. Aga Eesti on väike riik, me oleme väike rahvas ja selliselt ei tohiks lasta meil juhtuda, et inimene polegi enam eesmärk, vaid üksnes vahend.

Siiri Sisask I Foto: Laura Kallasvee
Siiri Sisask I Foto: Laura Kallasvee

Sinu esitatud isamaaline, lausa eksistentsialistlik pala “Mis maa see on” on valusalt liigutav. Tõtt-öelda arvasin siiani, et see on ka Sinu tekst, niiväga sobis see Sinu olemusega ja häälsusega…Kas oled ka nii tundnud, nagu selles laulus – siit põgeneda võiksin lausa joostes, kuid miski hoiab tagasi veel mind…”

Selle laulu sõnad on kirjutanud Peeter Volkonski. Neis on kõike seda, mida me isegi aegajalt igaüks peeglisse vaadates peaksime mõtlema ja eneselt küsima. Olen ka mina mõelnud, küsinud ja tunnetanud. Kuid põgeneda pole mõelnud. Samas ikkagi on hea vahel ka mujal ära käia, tööreisidel või ka niisama ilmaelu vaatamas, et kuidas elatakse kusagil mujal maakeral.

Eesti on liiga väike ühe artisti jaoks, kes ei tee just popmuusikat. Sul on olnud võimalus esitada oma loomingut ka mujal maailmas. Aga ometi ei jää me välismaale õnne otsima, miski tõmbab ikkagi koju tagasi, isegi, kui siin ei jätku muusikuna küllalt tööd ja publikut. Need on ikka need – isamaa ja emakeel, kodumaja?

Jah. Ja küllap ongi nii, et iga inimene tunnetab oma kodupaika just kõige paremini seal, kus asub tema emakeelse mõtlemise ilmanurk.

Mis on Sinu jaoks Eesti märgilised asjad, nähtused?

Me oleme põhjamaine riik. Alati tärkab meeltes kuidagi isiklikum tunne, kui märkan looduses sellist kooslust, milles on sinine taevas, must metsaäär, valge lumi.

Oma viimase raamatu “Südame hääl” oled pühendanud oma vanaemale, kes oli Sulle väga lähedane. Kes veel on inimestest Sinu käekäiku ja endasse jõudmist tugevalt mõjutanud?

Mul on mõned õpetajad algkooli ajast, kes on jäänud mulle hinge nagu pühakud. Neid pean väga oluliseks ainüksi juba seetõttu, millist eeskuju nad oma oleku ja suhtumisega andsid, rääkimata õpetustest.

Kuna elasin kooli internaadis, puutusin ju nendega rohkemgi kokku kui oma perega. Jah, nad on tõesti mu elus väga olulised. Aga muidugi ka pere, sõbrad, tee- ja töökaaslased, ning nagu ikka igale emale on tema lapsed olulised, nii ka mulle.

Oled lisaks oma muusikategemistele esinenud ka varieteedes, muusikalides, teatris, kinos. Kuigi Sind huvitab just see, mis huvitab Sind praegu – mõeldes tagasi oma loometeele -, mis on Sinu jaoks olnud need eredamad hetked? 

Neid on väga palju olnud, ei saagi kedagi teistest rohkem esile tõsta, sest kõikides koostöödes on olnud nii eredaid loomehetki, kui ka meeldejäävaid elamusi. Ma arvan tegelikult, et mul on selles mõttes tõesti vedanud, et olen saanud koostööd teha paljude väga huvitavate inimeste ja kollektiividega.

Millised eesmärgid sead Sa endale tulevikuks?

Mul on üsna kindlad eesmärgid, aga need puudutavad mu eluteed üldisemalt. Kuna olen oma ellusuhtumiselt ehk kõige lähemal budistlikule ilmavaatele, siis on mu eesmärgid isiklikud ja neist suurel häälel pajatada ei pea ma õigeks, ausalt öeldes.

Sa oled öelnud, et Sulle meeldib üle kõige mõelda ja seal üksi metsas elades on Sul nähtavasti selleks aega. Kas me suudame mõtlemisega kõike haarata, mis on tähtsam – kas mõte või tunne või on veel hoopis midagi muud? 

Mul on oma luulekogus, millest sa mainisid oma esimeses küsimuses, ka üks teine luuletus. Et kuidas ma tulelt nõu küsisin, ja tuli mulle vastas, et “ole oma mõtete peremees!” 

Olla mõtete peremees tähendab oskust vahet teha, et mis on enda mõte ja millised tegelikult hoopis lähtuvad välistest võnkumistest. Kui lõpetada kihk kõige haaramise järele, tekib haare sinu enese üle ja selles on vist küll ka kõigehaaret.

Mis tunde, mõttega Eesti Vabariigi aastapäeva vastu võtad?

See päev on minu jaoks tähtsaim pidupäev aastas. Minu arusaam meie ajaloost kulgeb niisugust rada pidi, mis algab meie esivanematest. Nemad läbi aegade on ju mitmelgi puhul saanud üksnes unistada vabadusest, aga meil on see käes.

Vabadus tahta, minna, tulla, olla, mõelda, tegutseda, kõneleda. Vabadus valida. Vabadus omale kodu ehitada. Vabadus liigelda ja liikuda. Vabadus pere luua.

Ning kas me tahame sellega nõustuda või mitte, on siiski meie eellased selle vabaduse meile välja võidelnud.

Ja sellepärast peaksime oma esivanemaid sellel päeval kummardama. Väga palju vaeva on nad näinud meie maa, riigi ja tulevikuinimeste jaoks, kes me ise täna siin oleme.

Me peame olema tänulikud ja hoidma oma riiki.

 

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (19)