Kõige tähtsam on mitte heituda

Iga päev on võimalus minna tujust ära. Selleks on kümneid väiksemaid põhjuseid ning leidub ka konkreetseid sündmusi. Elu on õpetanud, et kui satud mõnel päeval heitumiste ahelasse, et siis võid heituda terve nädala. Aga see pole kellelegi kasulik. Eelkõige inimesele endale, kes kulutab end asjatult.

Suvel sõnnikut kärusse panemas

On neljapäev ning kolmapäeval olen lõpetanud metsa ääres päris hea koguse kenade metsakuivade pliidi- ja saunapuude lõhkumise. Plaan on need motoplokiga koju tuua nii nagu paar päeva varem sai puid koju toodud. Sups ja valmis.

Aga panin tähele, et motoploki käru üks ratas võiks rohkem õhku täis olla. Võtsin kärul rattad alt ja – Valga bensukasse pumpama. Tagasijõudes hakkasin rattaid tagasi alla panema, aga siis juhtus siuke asi, et ühe ratta üks kinnituspolt kukkus kuidagi käru kinnituskoopasse sisse ning enam kätte ei saa. Mõtlesin, et hea küll, et võtan selle koopa või asja lahti siis, ma ei tea kuidas seda tehnikakeeles tegelikult nimetatakse, aga see on kinni 30 keermega stopperiga ja lehtmutrivõtmega seda ma lahti keerata ei jõua.

Mässan mingi kolm tundi, panen õli vahele ja kasutan kõikvõimalikke vahendeid, aga ei saa lahti.

Selge…kuna järgmisel hommikul stardin Peipsile kalale ja sõidan otse Viimsisse paariks päevaks, siis käsikäru näppu ning toon koju niipalju puid, kui jõuan. Pool saan toodud. Ei heitu, et teine pool saab nüüd veits vihma, kuivavad ära uuesti.

Reedel olen siis Peipsil kalal ning ilm keerab järjest rohkem metsa. Jää peal on juba ca 15 sentimeetrit vett kohati ning tuul puhub ja vihma sajab. Kere on kuni trussikuteni niiske. Aga ei heitu, püüan rahulikult oma paraja koguse tulevasti suitsuahvenaid kinni ning kannatan ilma ära.

Ei heitu, üldse ei heitu. Eriti ei heitu sellepärast, et saan kätte ka 770 grammi kaaluva ahvena.

Laupäeva hommikul siis suitsutan ahvenaid ning õhtul käin sõbra sünnipäeval, mille üks osa on ca kümne kiltsane jooks Sauel. Tuul puhub, aga püsin rõõmus.

Pühapäeva hommikul ärkan üles ning jalad on valusad, sest kolme viimase päeva kombo käsikäruga puud metsaveerest kärutamises, siis ca 12 kilomeetrit rännakut Peipsi jääl ning siis ca 10 kiltsa jooksu, on jätnud jalgadesse siukese mõnusa piimhappe teema. Aga ei heitu, enese liigutamine pakub ju tegelikult ainult rõõmu.

Nüüd on nii, et lähen ostan 30 suuruse padrunmutrivõtme, lähen maale tagasi ja keeran selle käru ratta kinnituse lahti!

Tuleb olla kannatlik ning edasi minna. Alati on võimalik asjad ära teha ning kui tulevad takistused, siis tuleb neile rahulikult vastu seista. Jõuga ei saa, siis võid heituda. Tahaks juba kevadet, kui motoplokk kenasti töötab ning saab sõnnikut laudast välja kärutada.

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Mart kirjutab Edasile elust Lõuna-Eestis.


Loe artikleid (51)