Skulptuur ei ole ainult aiapäkapikk

„Tead, skulptuuriga on nii raske,“ ütlen ühele lugupeetud eesti skulptorile, kes oma töid galeriisse näitama on tulnud. „On jah, täielik ikaldus,“ ohkab tema vastu.

Loomulikult on üldistamine väga rumal ja kindlasti on skulptoreid, kelle teoste peale võtavad inimesed järjekorda, aga mulle tundub, et eestlane ei oska siiski hästi skulptuuriga midagi pihta hakata. Kohe nagu mingi sein tuleb ette, kui jutt mõne mitmemõõtmelisema kunstiteose peale läheb, kuigi just seina need teosed tavaliselt ei vajagi, piisab vabast aknalauast või kapipealsest.

Ise olen aastatepikkuse vaatluse tulemusena välja töötanud teooria eestlaste skulptuurivõõristuse kohta, mis absoluutselt ei pretendeeri mingile tõsiseltvõetavusele, aga see on järgmine.

Reformatsioon ja luterlus on ära rikkunud meie suhte kõikvõimalike kujudega, sest erinevalt katoliiklust praktiseerinud ühiskondadest on see suhe palju rõõmsam ja vabam võrreldes sellega, mida mina enda ümber näen. Vaatame kas või suuremat ja ühiskondlikumat pilti.

Taasiseseisvumise ajast peale on vaat et perioodiliselt, iga natukese aja tagant, mõne monumendi või sambaga seoses mingi jama.

See, et riigikorra vahetudes muu hulgas minnakse ka eelmise võimusümbolite või valitsejate monumentide kallale, on tihtiesinev nähtus ja mitte ainult meie kandis. Eestis on aga, võib-olla tema väiksuse tõttu, saanud pea iga järgmise kuju püstitamise aktsioon lausa üldrahvalikud mõõtmed.

Küll selgub järsku, et kõnealune objekt on vales kohas, edastab mittekorrektset sõnumit, on tehtud valest materjalist ja mida kõike veel.

Kõige huvitavam on aga see, et iga kord saab sellest mitte ainult kunstiteadlaste, arhitektide või muude erialainimeste probleem, vaid seda asuvad (tihti ka sõna otseses mõttes) tükkideks võtma ka poliitikud, ühiskonnaaktivistid, semiootikud – ja lõpuks on iga kui viimne selle riigi elanik diskussiooni haaratud.

Juubelilaudades puhkevad tulised vaidlused mitte selle pärast, kes onu Einari suvila peale tema surma endale peaks saama, vaid kuhu ja kellele jälle järjekordne monument peaks kerkima.

Loomulikult pole need diskussioonid paraku seotud ainult kõnealuste objektide kunstilise poolega ning vägagi tihti kasutatakse selle teema all võimalust levitada oma maailmavaatelisi põhimõtteid ja teostada oma poliitilist agendat.

Niipidi vaadates oleme ju lausa monumendirahvas ja võiksime sellest ekspertiisist lausa ühe ekspordiartikli teha… Samas on meie lähiajaloos olemas ka hoiatav ja hirmutav pretsedent, kus ühe skulptuuri pärast pool meie pealinna segi peksti, nii et ilkuda pole siin tegelikult midagi.

Kunst võib osutuda vägagi plahvatusohtlikuks substantsiks, kui seda poliitikaga segada.

Püüame aga siiski vaadata asja kaunimat poolt ja ka see teeb skulptuuri nii imeliseks, et sedagi on võimalik vaadata kogu 360 kraadi ulatuses.

Meie kunstiloos on olnud ja tegutseb ka praegu silmapaistvalt andekaid skulptoreid – sellised nimed nagu Amandus Adamson või Jaan Koort panevad meid kõiki rõõmsas äratundmises pead noogutama. Me elame samal ajal selliste võimsate elavate klassikutega nagu Mare Mikof, Villu Jaanisoo või Mati Karmin, kui nimetada ainult paar nime nendest, kelle teosed meie avalikku ruumi vääristavad.

Eriti põnev on jälgida, kuidas tegutseb noorem skulptorite „pealekasv“ nagu Jass Kaselaan, Kris Lemsalu või Edith Karlson, kes laiendavad lakkamatult selle žanri piire ja väljendusvahendite valikut.

Seega tundub sel kunstiliigil meie kandis olevat nii tugevat juurestikku kui ka haljendavaid harusid. Loomuldasa pole skulptuur siiski mitte ainult see, mis kõrgub mõnel linnaväljakul või põnevad ruumiinstallatsioonid näitusesaalides. Kõigele ärevakstegevale, mis seda meediumit võib-olla meie alateadvuses saadab, võiksime seda kunstiliiki siiski ka üha enam oma kodudesse ja aedadesse lubada (ja siin ei pea ma silmas ainult kohalikult laadalt ostetud aiapäkapikku).

Skulptuur ei pea olema ainult avalikku ruumi kuuluv, vaid võib olla ka vägagi intiimne ja isiklikul tasandil oma vaatajaga suhtlev.

Oleks väga vahva, kui arusaam kunstiteosest ei piirduks ainult maali või graafikaga. Saati kui vaba seinaruum juba kasutuses või seina asemel hoopis ohtralt akent on, seda enam, et õigest materjalist skulptuur võib vabalt ka lageda taeva all seista.

Tänapäeval saabub skulptuur meie juurde väga erinevas vormis ja materjalis – kuhugi pole kadunud õilis pronks, puit või marmor, aga samamoodi on kasutuses ka klaas ja plastik, see võib teha häält või lausa liigutada. Erinevad tehnikad pakuvad mõõtmatut mänguruumi nii tegijatele kui vaatajatele, ja järsku tunnen, et skulptuuriga ei ole tegelikult üldse raske, vaid põnev ja lõbus.

Jääb üle vaid loota, et ükski ikaldus ei kesta igavesti.

Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis tutvustavad Haus Galerii galeristid Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale.

Piia Ausman

Piia Ausman

Piia Ausman on Eesti ühe esigalerii Haus Galerii juht ja omanik, kuraator, kunstikonsultant ja kirjanik. Koos oma kolleegidega tutvustab ta Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale.


Loe artikleid (11)