Airbnb kultuur: usaldus, tutvused, seiklused

Foto: https://flic.kr/p/eEn2Dd

Käisin kaks nädalat reisil. Seepärast pole ka ridagi Edasisse kirjutanud. Pole ju mingi uudis, et reisil, keegi mingitele kohustustele ei mõtle. Isegi kui need kohustused on pigem meeldivat laadi.

Minu reis koosnes küll kahest osast: töine komandeering Madriidi nädalaks ja siis nädalake puht meelelahutuslik kappamine hedoonia aasadel Hollandis. Võiks arvata, et esimene nädal tundus pikem kui teine, ent nii see polnud. Ka komandeering võib olla puhas nauding kui teed, mida armastad.

Juba üpris-üpris mitu aastat ma enam hotellides ei ööbi.

Tsuti valetan, ööbin kümnendikul kordadest. Siis kui on tegemist üheks ööks jäämisega või lihtsalt crashimisega kuskilt kuhugi teel olles. Sest hotellid on avatud 24/7 nii sisse kui välja kontrollimiseks, kui otsetõlget ekspluateerida.

Hotellidel on muidugi oma võlu, saad lagastada ja lahkuda – inimestele see tohutult meeldib. Olen uskumatuid põrsaid oma tutvuskonnas näinud selles osas. Osad jälle naudivad seda, et kõik tehakse ette-taha ära nagu 30-aastasel poissmehel, kes emme armust liugu laseb. Ja noh mitte vähe argument pole ka see, et eks teatav anonüümsus lubab erinevaid sigadusi ka korraldada vaikselt hotellikardina varjus. Mõistan neid mõnusid.

Aga räägiks hoopis Airbnb’st.

Meeldivast nähtusest, mis täna enam pole ilmselt võõras teema ega mingi uudis kellelegi. Samas üsna vähesed kasutavad seda. Pakun, et umbes kolmandik mu tuttavatest äkki. Põhjuseks, et nad ei viitsi jamada endale konto tegemisega.

See pole eriti anonüümne, pead vastutama oma käitumise eest ja suhtlema ja reviewsid kirjutama ning ka korjama enda nime alla.

Häiriv muidugi. Mulle tunduvad positiivsed momendid muidugi igati üles kaaluvat seda pisikest jama ja suhtlust ning sellel kõigel on tihti rohkem kasu igas mõttes. Tõmbangi allpool lahti mõned paljudest kogemustest enda reisidelt.

Madrid, Amsterdam, Milano, Varssavi, Viin, Barcelona…

Need on viimase reisi “kodud”, kus olen elanud. Kuna need on kellegi kodud reeglina, siis ma tunnen end samamoodi kodus olevat, mitte hotellis ja see on väga mõnus tunne tegelikult. Okei see ei asenda enda kodu, aga tunne on nagu sa oleks sõbral külas, ta usaldab sind täielikult ja sa võid seal tunda end NAGU kodus. See on suur asi. Hotellis võid tunda end nagu hotellis, aga kellegi kodus on lisaväärtusi, mida teinekord on palju rohkem kui hotell pakub.

Näiteks on korterites alati rohkem ruumi. Pisikesed hotellitoad mind näiteks reaalselt häirivad. Vahest paned kohvri maha ja pool tuba on täis. Korterites on aga reeglina ikka eraldi mitu tuba, niiet kui üks tahab tukkuda ja teine arvutiga klõbistada siis ei pea lobby‘sse minema tööd tegema. Suur väärtus.

Siis köök. Välisriigis on restode kammimine eraldi sport ja alati tore, aga mulle meeldib ka ise süüa teha ning hommikusööki jahtida on jube tüütu. Hotellide hommikusöögid on jõledad, kui just kallis kohas ei peatu. Ning vahest koduses miljöös pudel veini ja turult ostetud kraami hõrgutisteks moondamine on pikemalt peatudes alati sama väärt elamus kui kuskil restoranides selle pärl-elamuse jahtimine.

Siis eraldi kategooriana kindlasti on korterite omanikud.

Isiklikult olen ma leidnud nende seast nii sõpru, pruute kui lihtsalt toredaid teejuhte ja infoallikaid.

Neilt kuuled, kus asuvad parimad restod, kohalike lemmikkohad kuhu minna aeg veetma, vaatamisväärsused mida muidu ei leia, tihti transpordib sind omanik lennujaama, ostab sulle kappi head paremat või tuleb sinuga koos välja metsikut ööd veetma.

Noh ja siis on veel nipet-näpet. Korterites on raamatuid, mida lugeda, kõikvõimalikke tööriistu ja asju mida reisil vaja võib minna ja mida oled ise unustanud, toiduaineid, rõdu või terrass, jalgratas, korralik netiühendus, naabrid, kes kutsuvad külla, vaikus ja rahu. Lisaks muid väikesi rõõme, mida hotellidest ei leia.

Madridi korteriomanik on tore tädi Gemma, kelle juures elasin kaks aastat tagasi terve kuu.

Seekord vaid tõmbasin talle kõne ja sain imeodavalt korteri nii, et ta ei tulnud isegi kohale. Saatis oma toreda ema, kes hoogsas hispaania keeles andis juhtnöörid kätte ning lahkus kiirelt.

Amsterdamis ööbisin taas Jonathani pool, kelle korteris eelmine kord olime kolmese poistekambaga ja ei saaks öelda, et me seal just väga vaiksed olime ja pidudel ei käinud ning varahommikuni muusikat ei kuulanud. Sellegipoolest oli ta rõõmuga nõus taas ühe oma kodudest meie hooleks usaldama ning viskas mind autoga veel Zuid Stationi kohtumisele kah. Võtmed palus pärast postkasti visata lihtsalt.

Usaldus on üks tore asi.

Brasiilias elades olin lausa pea pool aastat ühes majas, kus muutusin osaks perekonnaks ning leidsin sõpru majast läbi traavivatest teistest Airbnb’katest.

Marcot Milanos pole kunagi näinud, aga kaks korda olen ta lahedas kodus elanud ning palju üle interneti suhelnud. Ta on tuntud balletitantsija. Varssavis on mul oma klemm Jan, kellel on vanalinna ideaalses nurgataguses mitu korterit, kes räägib perfektset Briti inglise keelt, on ülikooli õppejõud ja ääretult tore vanahärra, kes hinnakirjast alati mulle veerandikuni kolmandiku alla teeb.

Viinis olen olnud kaks korda Gabriela juures, kelle pedantselt puhtad kõrgete lagedega korterid tekitavad soovi sinna kauemaks jääda. Barcelonas olin sõbrannaga ägedas suures katusekorteris, kus keset tuba rippus poksikott ning elutoas laias korralik stereo ning köögilaua äärde oleks mahutunud kümme inimest. Lisaks asus see praktiliselt La Ramblal, omas suurt terrassi ja maksis vaid 60€ öö.

Väikeses toskaana külas ööbisime suures talumajas, suure välibasseini ja rustikaalsete toakestega ning jõime pererahvaga veini poole ööni aias suurepärase õhtusöögi lõpetuseks. Helsinkis olen kolm korda rentinud väikest stuudiokorterit otse Flow festivali naabruses, kuhu on mind 7 suve tõmmanud muusikagurmaanitsema.

Balil olen Ubudis rentinud korterit hotellide vahepeal. Pariisis olen rentinud kahte korterit. Üks oli paras peldik, aga selle lõbus omanik maksis kohe raha tagasi ja soovitas järgmist korterit. Too oli samasugune peldik, aga jube odav. Ta kirjutab siiani vahest Facebookis ja küsib kuidas mul läheb ja kutsub külla. Ma soovisin talle pulmade puhul õnne ka paar kuud tagasi. Ja muuseas ka Eestis olen rentinud kaheksat korterit. Ei mitte salajasteks kohtumisteks, vaid hoopis pildistamisteks ja väliskülaliste majutamiseks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kes on proovinud see ilmselt nõustub, kes pole proovinud, see peaks ning kes on hirmus vastu, elagu hotellis. Ise naudin edasi neid tutvusi ja seiklusi, mida pakub Airbnb korterite külastamise ennustamatu salapära.

 

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud viimased 15 aastat. Tema elu on värvikas ja kirju nagu lapitekk. Alan kirjutab Edasile sündmustest pealinnas ja tema teele sattuvatest karakteritest. Inimestest, kes siin elavad ja sellest, mis võibolla paljude pilkude eest varjatuks jääb. Aga ka oma tähelepanekutest elu kohta üldisemalt. Vihjed ning info huvitavate sündmuste ja Tallinna teemade kohta võib saata: alan@cafe.ee Loe artikleid (28)