Marko Mäetamm: Kiirus

Sellise nimega film on olemas. Keanu Reeves üritab peatada bussi, mis lisab üha kiirust, sest selle üle on võimust võtnud hull maniakk. Buss on rahvast täis ja selle kõhu all on pirakas pomm, mis plahvatab kohe kui bussi kiirus natukenegi alla läheb. Siis on seal veel Sandra Bullock, kes üritab seda kihutavat monstrumit kuidagimoodi tee peal hoida. Selline äge film, vaatan seda iga kord uuesti kui see telekast tulema juhtub. Nagu Viimset Reliikviatki.

Kiirus

Minu elus mingit Keanu Reeves’it ja Sandra Bullock’it muidugi ringi ei toimeta, kiirus on aga sellegipoolest. Kohutav kiirus. Ma ei teagi, miks, sest olen hetkel vabakutseline ja justnagu ise enda peremees või nii.

Aga võibolla just selles asi ongi, et ise enda peremees olen… Mõni teine peremees võtaks võibolla asja rahulikumalt ja laseks natuke niisama ka olla. Puhata ja mängida, nagu soovis Kusti legendaarses filmis “Nukitsamees”, sai selle asemel aga nõiamoori käest maltsavihuga mööda pead. Ja õige asja eest sai!

Mis puhata ja mängida!?

Kiire on! Kõigega! Ja koguaeg!

Hommikul vara üles. Telekas käima. Jooksuga vetsu. Siis jooksuga kööki. Klaas sidrunivett. Kassile söök ette. Kohvivesi käima. Samal ajal väike võimlus. Tatrapuder tulele. Kohvijahu kannu (presskann!). Arvuti lahti. Keenud vesi kohvijahule peale. Tatrapuder valmis. Seina peal on koiliblikas. Suur ja tumedat värvi. Toidukoi!

Kohv joodud, tatrapuder söödud, arvuti üle vaadatud, toidukoi maha löödud (kõige selle taustaks Hommikutelevisioon) pesen hambad ja väljun. All postkasti juures vaatan kiiresti üle lehe ja panen siis kasti tagasi.

Pooletunnise kiirkõnni järel sisenen ateljeesse. Raadio käima, arvuti kotist välja. Nii, mis mul siin pooleli on…

Umbes keskpäevaks on selg sundasendist valus ja kõht tühi. Kui kotis on õun, siis söön seda. Kui ei ole, siis joon lihtsalt vett. Mängin pool tundi trummi, siis vaatan meilid üle, vajadusel vastan, aga kui kiiret pole siis ei vasta. Sest praegu on kiire ja vaja tööd edasi teha. Näitused ja värgid tulekul. Kiire, kiire, kiire.

Nii, mis kell on? Pool neli juba! Ruttu Balti jaama, sealt rongiga Nõmmele keraamika töökotta. Kahe tunni pärast jälle rongiga tagasi Balti jaama, ruttu ateljeesse tagasi!

Helistab laps ja küsib, mis teed. Vastan, et atekas olen ja tööd teen, et praegu on kiire aga et mis muidu oli?

Ja kuidas koolis läks?

Ja et hakkan nii tunnikese pärast hiljemalt tulema, teades juba ette, et tegelikult hakkan tulema ilmselt heal juhul kolme tunni pärast.

Umbes nelja tunni pärast väljun ateljeest. Trammis vaatan telefonist, kas on midagi uut. Ei ole midagi. Helistab laps ja ütleb, et poest on vaja seda ja seda ja seda. Ots ringi ja linna poole tagasi. Rimi on kümneni ja kell ongi kümme. Saan napilt sisse. Kohe uksel haagib mulle sappa tülpinud näoga turvamees ja hakkab tänitama: bõstro, bõstro, mõ zakrojem.

Ma ei tee väljagi. Nagu ei kuuleks. Aga hirmsasti häirib ja kõik läheb sassi, mida ma ostma pean. Bõstro, bõstro, mõ zakrojem! Vist olengi tegelikult viimane inimene poes, aga so what? Ütleks midagi… Ei ütle! Teen ikka, nagu ei kuulekski.

Begom, begom!

See on juba liig! Keeraks ringi ja ütleks mis ma arvan?

Et klient on kuningas, ja mis te endast õige mõtlete ja kes te üldse olete? Ei, ei lase ennast provotseerida! Nii… mhmhmmm… banaani, õuna… mingit juustu… Begom, begom, bõstro, bõstro, mõ sakrõto! Persse!

Kassale lähenen tõepoolest peaaegu begom, sest kaua võib. Kindel plaan on kassanaisele nähvata, et no mis teenidus see teil siin on. Nähes aga tema pikast päevast äraaetud nägu, saan aru, et pole mingit mõtet.

Turvamees on juba ukse peal ja ootab, suur kimp võtmeid käes. Ütleks nüüd? Ei! Ütlen joopis nii viisakalt kui oskan head õhtut. Vastu muidugi ei öelda, aga begom-begom, bõstro-bõstro ka ei kosta.

Huh, nüüd jooksuga trammi peale. Käivad ikka veel? Muidugi käivad, need käivad ju südaööni!

Trammis vaatan telefonist, kas on midagi uut. Ei ole midagi.

Kodus selgub, et olen pooled asjad osta unustanud ja ühe asja valesti ostnud aga ok. Kõht on hirmus tühi, aga kell on palju ja tegelikult ei sobi nii hilja enam eriti süüa. Aga söön ikka. Pargin ennast täis nii nagu jaksan.

Tegelikult olen kusagilt lugenud, et õhtul võib süüa küll ja ükskõik, kui palju, aga peale sööki peab lihtsalt paar tundi vähemalt veel üleval olema, et kogu see sissesöödud kupatus seedima jõuaks hakata. Sobib väga hästi, sest magama ma loomuikult veel ei lähe. Ei saa ju minna, sest kiire on ja nii palju on veel teha. Meile peab vaatama ja kellelegi mingeid pilte saatma. Ja mingi tekst tuleks kirjutada….

Oh, ja see asi on ka ju homseks, kuigi selle vist võib ka ülehomseks…

Jajah, see ka veel… Noh ja kõige lõpuks tahaks ju telekat ka vaadata, lihtsalt mingit tobedat actionit, millele ei peaks kaasa mõtlema. Midagi Van Damme‘ga või Steven Seagal’iga näiteks. Või siis seda “Kiirust”, kus Keanu Reeves üritab peatada bussi, mis lisab üha kiirust, sest selle üle on võimust võtnud hull maniakk. Buss on rahvast täis ja selle kõhu all on pirakas pomm, mis plahvatab kohe kui bussi kiirus natukenegi alla läheb. Siis on seal veel Sandra Bullock, kes…

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm on kunstnik.Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas. Töötab oma uue isiknäitusega märtsi lõpul Linnagaleriis ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (70)