Ava aken tõelisele sõprusele

Kuigi Valentinipäev on esialgselt pühendatud armunutele, on sümpaatne, et teine võimalus ehk “sõbrapäev” pühitseb ka väärtuslikku sõprust. Värskelt armunuid, kes ostaksid ihaldatule südamekujulisi šokolaade ja punaseid roose, on ilmas kaubandusäridele rõõmuks alati, tõelist sõprust väärtustades võimaldab see päev meeles pidada sõpru üldisemalt, ka ilma romantiliste tunneteta ning ehk vähem kommertslikus võtmes.

Hedvig Hanson I Foto: Andre Maaker
Hedvig Hanson I Foto: Andre Maaker

Sõprus on ideaalis ju midagi püsivat, midagi, mis võib anda inimesele toe ja mõtte kogu eluks. Selleks tuleks avada oma sisemine aken et seeläbi leida üles tõeline sõprus. See teekond võib olla pikem, kui oskame arvata. Elus on erinevaid sõpru ning sõpruste kestvusi, elu kõige olulisema sõbra leidmine võib võtta aega ja arusaamist.

Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise.

Nii ütleb vanasõna. Kui õige süveneksime sellesse ja vaatleksime sõpru ning sõprust inimese elu läbi. Kas ja kuidas see väide toimib või ehk polegi kõik nii must-valge ja asjaolud sõltuvad juhusest (kui juhuseid üldse on olemas) ja/või me endi arengutest.

Lapsepõlv

Lapsepõlves meil justkui palju valikuvõimalusi ei anta – meie sõbrad on need, kes elavad meie lähedal või on meie vanemate sõprade lapsed. Või siis tekib mõni sõber lasteaiast. Nii võib saada sõbraks keegi ühisest hoovist või naabermajast, nii nagu minu sõbraks oli lapsena naabripoiss, kes vanaema juures suviti külas käis.

Lapsepõlvesõbrad jäävad sügavalt meelde terveks eluks. Kuigi meie sõprus kestis ehk mõned suved ja rohkem ma oma elus teda näinud pole, mäletan selgelt selle poisi välimust, häält ja olekuid. Ta oli tõmmu, tumedate silmade ja tumepruunide juustega priske poiss ja kuna toona olid suved ikka väga soojad, olid tal jalas alati ainult aluspüksid, tavaliselt tibukollased, nagu need tollal olid. (Ja tõesti, ükskord pildistas meid peretuttav fotograaf, mina panin selleks puhuks selga oma ilusaima helesinise kleidi ja temal olid jalas ikka need tibukollased aluspüksid. Kuigi foto on mustvalge, näen mina seda väga värvilisena!)

Mängisime ikka kodu, mida muud! Ja käisime mitmeid kordi päevas ujumas. Teda kasvatasid ema ja vanaema, kelle sõna ta kuulas. Minu arvates isegi liigagi. Kui vanaema teda jälle heleda häälega sööma hõikas, jättis ta meie mängu pooleli ja läks. Aga ta tuli ikka tagasi. Kui poisi vanaema kõrvalmajast ära kolis, katkeski meie suhtlus. Aga midagi väga olemuslikku sellest sõprusest jäi minusse ning ühtlasi oli mul võimalus tundma õppida poisse.

Kool

Kooli minnes saab meie sõbraks tavaliselt pinginaaber. Mulle sobib lojaalsus ja nii on mu esimene pinginaaber mulle lähedane siiani, isegi, kui elutuuled on vahel meid teineteisest kaugemale pillutanud. Tõeline sõprus ei peaks sisaldama armukadedust ja nii ka oli – kui ma 12-aastaselt väikelinnast Tallinnasse kolisin ja temal uued sõbrad tekkisid, tundsin isegi rõõmu, et ta esialgsest kurbusest minu minekuga seoses kenasti üle sai. Tuli aeg, kui saime kokku sealsamas väikelinnas ja kandsime ühel ajal lapsi…

Teismelisena on meie keha hormoonid segi ning meis valitseb üleüldine segadus, mis võib juhtuda muidugi ka hiljem elus! Aga siis on segadus pidev ja seda turbulentset olukorda ilmestab ka sõprade rohkus ning nende vahetumine.

Täpselt ei tea, kuidas see poistega on, ehk nad sulguvad sel ajal rohkem iseendasse, aga tüdrukutel on siis eriliselt aktiivne suhtluse periood. Vaja ju jagada oma tundeid teiste omasugustega, et saada tuge iseenda tasakaalutusele. Kuigi sel ajal oli sõbrannasid rohkelt, peamiselt klassiõed, siis ometigi ei jäänud sest ajast kedagi kauemaks. Vaatamata sellele, et liiguti kambakesti, oli igaüks seespidiselt ebakindel, tuli ette kiusamisi, tülitsemist, siis jälle leppimisi. See, kes oli su sõber täna, ei pruukinud seda enam homme olla.

Tagantjärele mõeldes lausa piinlik, et inimene vajab taolist arenguastet, kus ei oska õieti kellestki hoolida, ei endast, ei teistest.

Minu tasakaalutusi leevendas sellel pöörasel ajal sõber koer. Usun, et sõprus loomade ja loodusega üldiselt on kõige isetumalt toetav sõpruse vorm inimese endaks saamisel, seda eriti rabedavõitu suhtluste perioodil.

Koolipingist ellu

Koolipingist ellu astudes saavad tähtsaks romantilised suhted. Bioloogia toimib, sel ajal otsime endale kas teadlikult või alateadlikult partnerit. Tavaliselt ollakse noorena sedavõrd idealistid, et loodetatakse leida keegi ikkagi kogu eluks, leida see SUUR ARMASTUS, milletaolist vaid filmides nähtud.

Haruharva veab sellega esimestel kordadel. Isegi, kui algus tundub magus ja su armastatu üllatab sind valentinipäeval…oleme ikka veel toored, meie tunded on liiga intensiivsed. Et mitte öelda “kiired”.

Suurte kiiruste puhul, teadagi, on ka kukkumine valusam.

Aegu tagasi polnudki noortel palju muid võimalusi, leiti keegi peale kooli lõppu ja loodigi perekond. Kes ja kuidas hakkama said, ei ole selle arutelu teema, on aga selgemast selgem, et nii noore ja ebaküpsena peret luua ja hoida on keeruline. Sest tegelikkuses veel ei tunta ei ennast, ei teist.

Tänapäeval on inimesed planeerivamad, tahavad ikka enne maailma näha ja suhteid tundma õppida. Tahavad “olla valmis”. Selle valmisoleku ootamisega võib muidugi minna teise äärmusesse, kui jõutakse arusaamiseni, et ei oldagi valmis ja lõpuks on see aeg lihtsalt läbi. Nii et kusagil peaks julgema hüpata, kasvõi tundmatusse, sest mis need inimsuhted muud on kui ikkagi tundmatus, oleme ju me kõik koguaeg muutumises.

Aga tagasi sõpruse juurde.

Reetlikkus sõpruses

Tegelikkuses on vist nii, et nooremana nimetame me ehk liiga kergekäeliselt inimesi oma sõpradeks, alles aeg näitab, kes oli tõeline sõber ning kes oli vaid mööduv tuttav. Või mis kõige hullem – reetlik sõber.

Üks küünilisem vanasõna ütleb, et sõber koorib sõbra naha. Küllap kõigil on elus ette tulnud valusaid kogemusi suhetes, kus algselt tundub justkui tegemist oleks sõprusega, aga siis mingil hetkel võivad asjad võtta sellise pöörde, mida ei oska isegi ette kujutada. Taolistele sõprustele ei tahaks rohkem trükimusta kulutadagi. Jäägu neile “koorijatele” teo tagajärjed ja kui vaadata asja sellest küljest, et saime kogemusest väärtusliku õppetunni, siis võib öelda – hää, et niigi läits!

Lapsevanema-aeg

Elu on mõnes mõttes nagu ringliiklus.

Kui lapsena leiame sõbra lasteaiast, siis lapsevanemaks saades võime taas sõbra just lasteaiast leida, täpsemalt  – lasteaia garderoobist, kui on laste toomise või viimise aeg.

Ma ei unusta hetke, kui kord oma last lasteaeda viies nägin kuidas üks issi punus oma tütrele helllalt patsi ja ma tundsin, et seni, kuni on selliseid mehi, ei ole peresuhted veel kadunud! Saimegi omavahel perekonniti sõpradeks.

Teiste lastevanematega rõõme ja muresid jagades on võimalik kogeda lootust nõnda intensiivsel ja mehe-naise suhet proovilepaneval ajal kui seda on väikeste laste aeg. Ainult need, kel on lapsevanemaks olemise rikkalik kogemus, võivad täielikult mõista teisi lapsevanemaid. Ühine teema seob tugevalt ning tekitab õlg-õla kõrval tunde, taolistel sõprustel on eeldusi jääda kauemaks.

Õpilane ja õpetaja

Mainimata ei saa jätta sõprust, mis võib tekkida õpilase ja õpetaja, meistri ja selli vahel. Taolised, inspireerivad, suunavad suhted mõjutavad meid jällegi kõige positiivsemas mõttes kogu elu ning arendavad tänulikkust, lisaks sellele, et need tugevdavad sidet erinevate põlvkondade vahel. Nii see peaks olemagi. Niisamuti on lõputult kaunis, kui saad oma sõbraks nimetada oma vanemaid, oma lapsi. Selline võiks olla õigesti ja targalt elatud elu, kui see nõnda on.

Kooselu

Kõige poeetilisemal juhul leiame tõelise sõbra oma elukaaslases. Oli ütlemata hea kuulda, kui mu hea tuttav meie viimases vestluses nentis, et vaatamata raskustele, mis neil on abikaasaga elus ette tulnud, võib ta öelda, et nüüdseks on ta naine ikkagi tema parim sõber. Kuigi tundub, et oleme jõudnud justkui üksinduse ajastusse, kus mugavam on hoiduda liigsest töötegemisest suhte nimel, on ikkagi hingepõhjani liigutavad need lood paaridest, kes elavad teineteist hoidvalt koos kõrge vanaduseni ja siis isegi peaaegu koos sellest elust lahkuvad.

Paljudele pole sellist õnne antud, kuigi, kui lähtuda “igaüks-on-oma-õnne-sepp” – teooriast, siis peaks olema tõelise sõbra leidmine ja hoidmine suuresti sellele elutarkusele alluv.

Kui on teadlikkust.

Kannatlikkust.

Leplikkust.

Sest ega väikese või suurema pingutuseta ole ka selles vallas kauaks tulemust. Selleks peaksime ise olema juba elupäevi näinud või siis varakult ja intuitiivselt targad, et teada, mida me otsime ja mida me ei otsi.

Kujutan ette, et ainult nii on võimalik leida tõelist sõpra, kes oleks su hingesugulane. See tähendab – isegi kui te ei ole täpselt ühesugused, ei mõtle, ei tunne alati sarnaselt, et oleks oskus sellega leppida. Siit nähtub, et tarkus “ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise” vajaks täpsustust, sest lõpuni samasuguseid inimesi pole olemas, ei peagi olema. Sõbrad võivad olla sarnased, aga ei pruugi.

Üks tegur tundub olevat peamine tõelise sõpruse säilimisel – tingmusteta hoolimine. Tingimusteta suhtest toon lõpetuseks ühe lapsesuu armsalt meelde jäänud ütluse sõpruse kohta: “Tõeline sõprus on siis, kui sõber kaotab ära su palli ja sa ütled talle ikka – tule homme jälle!”

Olgem siis sõbralikud, iseenda ja teiste suhtes. Sõbrapäeval ja igal päeval!

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (22)