Ka väike perereis on rõõmusõõm

On laupäev ning aeg on pere väljasõiduks. Alguses mõtleme, et läheme Paganamaa piiril asuvale Kikkajärvele, kus toimub Eesti-Läti kalapüügivõistlus, aga et Peipsil on hetkel küllalt käidud teeme midagi muud. Koerad, kitsed, kanad jäävad koju ning põrutame kolmekesi hoopis Valmierasse, sellesse kenasse Läti väikelinna.

Valmiera
Valmiera

Laupäeviti käiakse ikka turul. Lapsevanker uljalt ees, jalutame Valmiera turule. Parkimiskorraldus on see, mis jääb kohe silma. Sama teema nagu Tallinna Keskturul, autode parkimisalale sissesõit on samas kohas jalakäijate turule sisenemisega, seega liiguvad autod, vanatädid ja lastevankritega noorpered kõik läbisegi. Aga kõik on sõbralikud, ei midagi hullu.

Turul on selge, et suvel on see turg mitu korda suurem. Aga ka talvel seisavad inimesed õues järjekorras, et osta suitsukala ning turumajas on lettidel palju erinevaid hapukapsaid, õunu ja igasugu juurikaid. Lätlased söövad juurikaid. Lisaks huvitavale hapukapsale, ostame ka ühelt väiketootjalt kanepimääret, see peaks olema Valmiera piirkonna nn rahvustoit. Võtame magusa ja soolase määrde purgid. Ka liha tundub värske, on aeg teha karbonaadi, võtame tüki.

Lahkume turult ning jalutame ühe kena tiigi ääres ning plaan on minna restorani. Jõuame kesklinna kuskilt teiselt poolt linna ning märkame pargis ühe maja ümber väikeseid jõulutulesid. Nähtavasti see on restoran. Lähemale jõudes on maja veel kenam, ajalooline restorani- ja kontserdimajake, restoran on nimega “Vecpuisis” ning järgmised poolteist tundi sisustame siin. Maitseme läti juuste, kes suppi, kes pardirinda ning ka ühte megamagusat kooki. Restorani sisekujundus on maitsekas ning seintel on kiilid.

Pärast jalutame veidi veel kesklinnas, abikaasa soetab tulevikuks tütrele tema esimesed potikud ning vaatame üle ka jäätunud Koiva. Valmierast lahkudes põikame läbi ka Depo suurest poest, vaatame ühe ja teise asja hindasid ning soetame iduvärgi. Kahjuks pole see suur papagoi, kes Valmiera Depo lindude sektsioonis peremeest ootab, veel kedagi leidnud. Oma nooremale sikule Curryle ostame kaelarihma, sikupoisil peab ikka olema oma uhke rihm.

Tagasiteel põikame bensukasse ning võtame minibussi Läti diislit ning koju jõudes hakkame karbonaadi praadima. Ikka kõigepealt munasse, siis riivsaia ning kuumale pannile, mõlemalt poolt parajalt pruuniks ning siis koos värske hapukapsa salatiga lauale.

Tuulutamiseks tuleb teinekord aega võtta. See ei pea olema midagi suurt, aga ka väike perereis on rõõmusõõm.

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Mart kirjutab Edasile elust Lõuna-Eestis. Loe artikleid (50)