Muumikunstnik või maalikunstnik?

Palju me tegelikult tunneme inimesi, kes on oma kuulsate nimede taga. Neid, kes on loonud märgiliseks saanud kunsti, mis eksisteerib a priori, otsekui oleks see meie jaoks alati just sellina olemas olnud. Samastame kunstnikku tema loominguga, iga tuntud autoriga tuleb esmalt silme ette tema teos mitte tema nägu või inimlik olemus.

Tove Jansson "Autoportree"
Tove Jansson “Autoportree”

Tove Jansson – muumitrollid, kas pole see nii!?

Imelised, kerge vaba käega valminud joonistused, kus tegelased on tabatud vaid paari lihtsa napi võttega. Andekas, tõepoolest. Kuid ise pidas Tove end eelkõige maalijaks ning oli pea kogu elu küsimuse ees, kuidas kõigi nende lõputute joonistuste kõrval end ometi ja siiski maalikunstnikuna defineerida. Kas meile tuleb ette ükski Tove Janssoni maal, kas oleme selle peale isegi tulnud, et ta võis suurepäraselt maalida? Ei, sest peale jäid siiski muumid!

Muumitroll

Lugesin hiljuti Soome kunstiajaloolase ja kirjaniku Tuula Karjalaineni raamatut Tove Janssonist. Sellest täiesti ebakonventsionaalsest naisest on kirjutatud palju – erinevad interpreteeringud, mis püüavad kirjeldada ühe kunstniku tegelikku ja illusoorset maalilma. Tove Janssoni värvikas biograafia on kõnelusteks õigustatult põhjust andud. Inimene, kelle elu oli rikas sisesündmuste varalt ja kõigi nende sügavate kaemuste oskusliku väljenduse varalt, niiet sellesse on viimaks segatud kogu maailm. Ilmselt pole paika, kus muumidest ei teataks.

Muumilugudes esinesid tegelased Tove Janssoni enda elust, pea kõigil tema karakteritel on prototüübid, siin põimusid fantaasia, läbielatud kogemused, emotsioonid ja olukorrad.

Kirjutamine oli sulgumine, põgenemine, nauding, lohutus ja eneseteostus.

Muumide lood said alguse 1930. aastatel, kui Tove sõjatrööstituse eest oma enda mõttevarjenditesse varjus. Muumilugude sündides ei suutnud tollane Soome ühiskond neid tegelasi pikalt vastu võtta, saamata aru, kas tegemist on lastejuttude või millegi muuga.

Raamatud ilmusid Rootsis hoogsamalt kui Soomes. Neid omapäraseid tegelasi ja nende inimsusest kõnelevaid lugusid oli väga raske pista ühte kindlasse karpi, mida sildistada – vanusele 3 – 5, 7 – 10, 12 -15 või lugeda mingilgi määral siivsaiks mustvalgeteks, selget moraali kandvaiks muinasjuttudeks.

Kellele on kirjutatud head lasteraamatud? Kellele on kirjutatud “Väike prints”, “Alice imedemaal”, “Charlie ja šokolaadivabrik” või Muumioru lood?

Tänaseks on muumidest saanud terve tööstus, jätkuvad lood, millega samastuda ja mille vaidlustamine ei ole enam küsimus. Tabusid on vähem, kõik on võimalik, lastega ollakse avameelsem, mis puudu jääb, selle kompenseerib internet, ja muumid ruulivad endiselt, pakkudes meile pigem muigamapanevat äratundmist ja naudingut kui tahtmist neid tüüpe kuidagi ühiskonnakõlbmatuteks tunnistada nagu siis, kui Tove Janssonil kriitikaga silmitsi seista tuli.

Ühel päeval oli Tovel muumidest aga too much, sest vaatamata kõigele vallutasid need vapralt kogu tema loomemaailma ja varjutasid selle, mida kunstnik ja kirjanik ise oluliseks pidas – maalimine!

Koomikseid muumidest joonistas edasi Tove Janssoni vend ning Tove ise püüdis leida motivatsiooni jätkamiseks. Muumidega jättis ta aga vaatamata kõigele lõplikult hüvasti siiski alles 70ndate hakul, kui ilmus viimane lugu “Hilja novembris”.

Lilled

Kogu muumide saaga kõrval püüdis Tove Jansson järjekindlalt taguda ühte ja sama trummi, mis pidi kuulutama, et ta ei ole vaid joonistaja, olgugi, et andekas. Et ta ei ole vaid kirjanik, olgugi, et tulvil fantaasiat ja erakordset sotsiaalset närvi. Et ta on maalikunstnik.

See, et see trumm eriti kaugele ei kostnud, tõi sügavaid ja isiklikke üleelamisi. Ometi on tänaseks säilinud väärikas pärand tema maaliloomingut. Tove Janssonil oli elu ajal mitu isiknäitust, ta esines oma maalidega grupinäitustel, tema maalijakäekiri oli mõjutatud 20. sajandi alguse maailma suundumustest, mis kandusid edasi 30ndatesse ja 40ndatesse aastatesse. 1947. aastal lõi ta Helsingi linnavalitsuse hoonesse suured freskokompositsioonid.

Tants

Tove Janssoni maalides oli vähe puhtalt realistlikku ainest, pigem kaldus ta ka siin muinasjutulisusesse, tsiteeris paradiisi ja lasi oma enda kujutlusvõimel lennata.

Tema realistlik teos, kus ta kujutas oma perekonda, sai liialt ratsionaalse tööna pigem kriitika osaliseks, samas kui tema fantaasiamaastikud olid sellele täielikud vastandid. Maalijana otsis ta ennast kõiges, kompositsioonides, valguses, motiivides ja erinevas maalilaadis ning tehnikas, kuigi meile on jäänud mulje, et ta otsis end vaid muumides…

Perekond
Perekond

Nii mõnegi nime taha vaatamine toob ootamatuid avastusi. Pildid ja nimed, mille vahele me võrdusmärgi paneme, võivad osutuda hoopis üheks teiseks tehteks. Looming on nagu tohutu kilp, mille taga loojad ise vaikselt varjul on, kujutades endast tihti kedagi täiesti teist, kui me arvata võime….igavesed ja kestvad vastuolud selle vahel, kellana me näime ja kes me tegelikult oleme või olla tahame.

Piia Ausman

Piia Ausman on Eesti ühe esigalerii Haus Galerii juht ja omanik, kuraator, kunstikonsultant ja kirjanik. Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis tutvustab Piia oma kolleegidega Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale.

Piia Ausman

Piia Ausman

Piia Ausman on Eesti ühe esigalerii Haus Galerii juht ja omanik, kuraator, kunstikonsultant ja kirjanik. Koos oma kolleegidega tutvustab ta Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale. Loe artikleid (11)