Iivi Anna Masso: kui hästi sobivad kokku emotsioonid ja poliitika?

Viimaste aastate demokraatia-analüüsijailt on meeles eelkõige mure poliitilise apaatia pärast. Mure, et inimestel on ükskõik. Ei viitsita valimas käia. Kõik otsustajad tunduvad niikuinii enam-vähem samasugused olevat. Millestki ei hoolita.

 

Apaatia, Foto: Creative Commons
Foto: Creative Commons

Eestis jätkub ükskõikselt jahedalt-kriitiline hoiak vanaviisi, aga mujal demokraatlikus maailmas on levimas vastupidine trend. Poliitika on muutunud uskumatult kirglikuks. Eelkõige USAs, juba enne Trumpi valimist presidendiks, aga eriti pärast seda.

Kuid ka mujal. Trumpi-vastane raev on vallanud Euroopa, kired möllavad ka Brexiti, populismi, immigratsiooni ja terrorismiohu ümber. Sotsiaalmeedia silmitu raev on globaalne, see ei tunne riigipiire. Trumpi valiku järel oleme kõik ameeriklased.

Nagu tihti poliitika otsustavail hetkedel, tulevad taas meelde lemmikfilosoof Hannah Arendti targad sõnad. Arendt lahkus siitilmast 1975.aastal, aga tema tähelepanekud poliitilise maailma kohta osuvad tabavalt ka tänasesse maailma, senini.

Arendt hoiatas emotsioonide eest poliitikas: isegi “head” emotsioonid, kaastunne ja armastus, ei sobi poliitikasse – sest liiga isikliku tunde puhul samastume tunde objektidega niivõrd, et kaob inimestevaheline distants, ruum, mis teeb poliitilisest suhtlusest asjaliku ja võimaliku. Kirglikel tunnetel on alati ka teine, tumedam pool. Liig emotsionaalne poliitika loob pinnase vihkamisele ja vägivallale. Nii soovitas filosoof poliitikasse solidaarsust, mitte kaastunnet; sõprust, mitte armastust.

See tuleb tänaseid poliitvõitlusi vaadeldes meelde. Nii tugevat emotsiooni, nii palju püha raevu ei ole poliitikas ammu nähtud. Seegi algas justkui kaastundest. Naiste, immigrantide, vähemuste vastu. Kaastunne paisub raevuks nõrkade rõhuja vastu. Ja raev toob kaasa vägivalla. Vaba ja avatud arutelu ruum kitseneb, või sulgub sootuks.

Trumpi esimese presidentuurinädala jooksul täitusid USA linnad meeleavaldustest. Kõigepealt ta ametisse astumise vastu, seal juba tuli ette lõhkumist ja märatsemist.

Järgnes üleriigiline – ja rahvusvaheline – naiste meeleavaldus. Selle üks peakorraldaja oli mitte just kuigi naistesõbralike äärmuskonservatiivsete islami ususeaduste pooldaja Linda Sarsour ja üks peaesineja sadistliku piinamise ja mõrva eest 25 aastat kinni istunud Donna Hylton. Sajad tuhanded naised järgisid neid, pussy-mütsid peas, võrdsuse ja õigluse nimel, Trumpi presidentuuri vastu.

Edasi järgnesid meeleavaldused Trumpi katse vastu peatada ajutiselt sissesõit seitsmest konfliktsest riigist. Taas nähti vähe asjalikku arutelu meetme tegelike puuduste üle, kuid seda enam raevu nii sotsiaalmeedias kui muuhulgas New Yorgi lennujaamades ja tänavail (kus seda ka oma silmaga-kõrvaga tõdeda sain).

2. veebruaril mässasid meeleavaldajad ja “anti-fashistid” California Berkeley ülikooli juures, kuhu oli kutsutud loengut pidama briti koomik ja toimetaja Milo Yiannapoulos. Tunnistan, et ma polnud mehest varem kuulnudki, aga tänu Berkeleyst internetti levinud raevunud jõugu vägivalda talletanud videotele uurisin välja, nagu lugematud teised, kellega tegu. Kindlasti mitte “natsi” ja “valge rassistiga”, nagu mõned meeleavaldajad väitsid, vaid edevavõitu noore juudi soost gei-mehega, kellele meeldib vasakintellektuaalide pühaks peetud poliitkorrektsust verbaalselt trotsida.

Milo esinemine jäeti ära, sest märatsev jõuk muutus ohtlikult vägivaldseks, süütas tulekahjusid, peksis aknaid katki, loopis politseinike kivide ja ilutulestikurakettidega. Üht naist löödi jõhkralt, ühele naisele lasti pipragaasi näkku, maaslamavat meest peksti kaigastega. “Fashismivastased” meeleavaldajad sundisid niisiis vägivaldselt välismaalasest gei-juudi-mehe vaikima. Ka teises California ülikoolis Los Angelesis jäeti Milo plaanitud kõne ära, “tema enda turvalisuse huvides”.

Erimeelse vaigistamine märatsemise ja vägivalla abil on ajaloost tuttav. Nii tegid natsistlikud pruunsärgid ja bolševikud.

See, kui miski, on fašistlik.

Ometi ei mõistetud ülikoolides ega USA liberaalses meedias vägivallaks paisunud möllu hukka. Milo peamine “süü” on see, et teda peetakse Trumpi toetajaks. Üks mässu peakorraldaja, Yvette Felarca rühmast BAMN (By Any Means Necessary) kinnitas, et ta peab vägivaldset märatsemist normaalseks meeleavaldamise viisiks ja et võitlust uue presidendi ja tema toetajate vastu tuleb jätkata – mistahes vahenditega.

Sarnane episood leidis aset New Yorgi Ülikoolis, kus raevunud jõuk protesteeris teise Trumpi-meelse kõneleja, Gavin McInnesi vastu. Üks naine, väidetavalt professor, röökis ja ropendas, nõudes politseilt, et nad peksaksid soovimatu esineja minema, sõna otseses mõttes – et seda ei peaks tegema tudengid ise. Sest, nagu näha, argumentidel erimeelsuste lahendamiseks emotsioonide poliitikas kohta ei ole.

Mis täpselt selle massipsühhoosiks muutuva poliitilise raevu on esile kutsunud, on kõrvaltvaatajal raske mõista. Ma pole kindlasti president Trumpi tuline toetaja. Aga ma respekteerin USA kodanikke, kes ta seaduslikult presidendiks valisid, ja olen äraootaval seisukohal.

Signaalid on vastuolulised – arusaamatud kummardused Putini suunas, aga samas võttis Trumpi valitud ÜRO saadik Nikki Haley Ukraina kaitseks sõna selgemalt kui nii mõnigi lääne esindaja on teinud. Konservatiivne abordipoliitika, aga samas jättis Trump jõusse Obama liberaalsed gei-seadused. Karm hoiak islamiäärmusluse vastu, aga kindlasti mitte sellist rassi- ja juudiviha, mida talle vihkajate (sest “kriitikud” on nii emotsionaalses kontekstis raske öelda) poolt omistatakse. Ka Trumpi meeskonnavalik on saatnud nii häid kui halvemaid signaale.

Ometi tundub, et neutraalselt äraootav seisukoht on vihkajatele piisav, et sind vaenlaste sekka liigitada.

Trumpi puhul äratab vastaste raevu mitte ainult tema ise, ta lähikond ja pooldajad. Raevu äratab ainuüksi see, kui sa teda piisavalt kirglikult ei vihka. “Kes ei ole meiega, on meie vastu.” Ja jagunemine vaid süveneb.

Siinkohal – lugedes üha uusi üleskutseid üha uuteks protestideks – tulebki Arendt meelde. Märatsemisest tahaks vaid eemale hoida.

Kui üks pool võitleb keppide, kaigaste, pipragaasi ja suitsupommidega, siis on raske selle poole vastu sümpaatiat tunda, ükskõik millist poliitikat ta esindab või väidab esindavat.

Mis praeguse kollektiivse massitantrumi all enim kannatab, on poliitika ise. Kui poliitika läheb emotsionaalseks, pole arutelul ega argumentidel selles enam kohta. Kui üht poolt valdab püha raev valitud liidri isiku ja tema (tegelike või oletatud) toetajate vastu, on selle isiku otsuseid raske sisuliselt arvustada, ka seal, kus selleks on põhjust.

Kui ühe jaoks on kõik, mida teine pool teeb, halb, siis pole enam võimalik eristada halba heast, õiget valest. Kaotajaks jääbki lõpuks demokraatia. Needsamad vabaduse, õigluse ja võrdsuse väärtused, mida raevu sattunud protestijad väidavad end kaitsvat.

Võib-olla nüüd olekski aeg mängu tuua väike annus poliitilist apaatiat.

 

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Edasi lugejatele kirjutab Iivi Anna Masso digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel. Loe artikleid (16)